Peetri sõber Kuressaare Nelipühi kogudest rääkis Õhtulehele, et Peeter pidi Tallinnasse Lootuse festivalile sõitma, kuid jõudis teistest tund aega varem bussijaama, kus ühtegi teist reisikaaslast veel näha ei olnud, mis pani teda arvama, et teised on juba ära sõitnud, mille peale ta omakorda kähku esimese bussiga pealinna poole sõitis.

Peeter näitas Sarbussi bussijuhile oma invaliidsustõendit — Peetril on terviserike ning ta vajab toimetulekuks kõrvalist abi -, mistõttu pääses ta muretult Tallinnasse, kuid pealinna bussijaamast ei osanud ta enam kuhugi minna: ta otsis kaks päeva Saku suurhalli ja siis edasi tagasiteed bussijaama, ka viimast leidmata, hakkas mees piki Pärnu maanteed jala Saaremaa poole astuma.

Kui Peeter jälle üles leiti, toimetati ta Haapsalu haigla kiirabiosakonda, kuid seal tuli tal tohterdada vaid jalgu, kuna seitse päeva kõndimist uute kingadega olid need korralikult lõhkunud.

’’Peeter oli täie tervise juures, puhanud ja söönud, kuna viimased kaks ööd-päeva sai ta hea inimese juures talus veeta,” rääkis Peetri sõber.