“Mul on väga kahju, et nii on läinud. Tegin selle filmi seepärast, et valulikku sõnumit edastada ja küsida, mis viib ühe noore inimese nii kaugele, et ta tahab teha enesetappu. Nüüd on kohtuskandaal täielikult varjutanud filmi sõnumi ning puhkenud on arutelu, kas kunst võib lähtuda reaalelust. Nagu oleks „Magnus“ esimene film maailmas, mis oleks inspireeritud reaalelust,” ütles Kõusaar Tartu Ekspressile antud intervjuus.

Kõusaar kujutas ette, et inimesi liigutab see film nii, nagu see teema teda ennast liigutas. “Selles mõttes on mul olnud õigus: külmaks pole see jätnud peaaegu kedagi. See on ju üldinimlik teema: laste ja vanemate suhe.”

Kõusaare sõnul ei näita see juhtum, et ilukirjanduses on piirid ees ning see ei olegi nii vaba. “See näitas lihtsalt seda, et ka kohtus on inimesed, kes võivad eksida. Ma ei tea, kas ma saan nimetada seda õppetunniks, sest mida ma õppinud olen? Kas ma teeksin midagi teistmoodi? Ma lihtsalt ei tea, kas julgen oma järgmise filmi väljastusmaaks Eesti panna. Kui oled kusagil tänavanurgal peksa saanud, siis kas maksab sinnasamasse kohta uuesti luusima minna? ”

Kõusaar rääkis, etta ei tea ühtegi välismaalast, kes sellest keelust aru saaks. “Kõige rohkem imestatakse, et keeld on sõnastatud ülemaailmsena. Et kuidas saab Eesti esimese astme kohus midagi ülemaailmselt keelata. Siin on ka see aspekt, et igal riigil on ikkagi oma seadused. Kui keegi suitsetab Tallinnas avalikult kanepit, saab ta endale pahanduse kaela, aga kui ta teeb seda Amsterdamis, ei juhtu midagi.”