Sõnum laulupeolt: ära vaiki, esita küsimusi

 (61)

XII Noorte laulupidu
XII Noorte laulupiduMikk Mihkel Vaabel

Eile toimus XII noorte laulupidu. Kava mõjus võimsalt, üldine sõnum jättis mõned küsimused.

„Rõõm on tugevam kui hirm ja vihm,” ütles president Kersti Kaljulaid laulupeo alguses. „Olgem rõõmsad, sest vaid rõõmus inimene on enesekindel ja lahke.” Sõnum on universaalne ja ilus, lühike kõne presidendile omaselt lüüriline ja mõjus.

Ainult et laulupidude rõõmu jagub inimestele eri moel. Näiteks minu jaoks oli juba väikese koorilapsena laulupidu midagi, mis oma suurejoonelisuses pelutas. Ma ei tea, mida toona arvasin, aga aastaid hiljem, üliõpilasena kooris lauldes mõtlesin igatahes, et äkki ma tunnen kuidagi... valesti. Ümberringi on juubeldavad inimesed, paatos ja valuhell ilu, aga mina kuidagi ei oska kaasa elada nii, nagu peaks. Kui kuskil on olemas õige eestlane, siis kas mina olen vale?

XII noorte tantsu- ja laulupidu oli esimene, kus sain olla pealtvaataja, mitte osaleja rollis. Olen traditsiooni, positiivse energia ja ühtsustunde ning mõistagi ka selle poolt, et noortel oleks miski, mis hoiab tantsimise ja laulmise juures. Ometi mõtlen: äkki ikka ei ole igaühel tingimata rahvuslikku kohustust iga laulupeo hetke nautida?

Alustagem või olmelisest. Lauluväljakule saabumine võib üksjagu ärevust tekitada. Näiteks seekord oli pühapäevaks ootamatult taas saabunud kena (kuigi mitte tingimata ülearu palavsuvise) ilma puhul lauluväljak pilgeni inimesi täis. Polnud ülearu lihtne leida kohta, kuhu kostaksid ka väiksemad koosseisud ja midagi paistaks (muide, miks laulupeol ikka veel ekraane ei kasutata?). Eriti kui olemise plaan ei võimalda aegsasti ühe koha väljavalimist ja sinna lõpuni pidama jäämist. Jah, lava ees keskmises sektoris oli kõla väga ilus, aga kui koht jäi tahapoole ja/või äärtesse, polnud kuulda enam nii lihtne.

Loe veel

Seotud lood:

„Mina jään, mina jään – muidugi ma jään. Kus mul minna on,” torises üks neiu igavesti kestvana tundunud piletijärjekorras. Kui seisid kontserdi ajal kasvõi kord-paar mõnes enam või vähem vajalikus järjekorras, võis mõni lemmiklaul vabalt liuelda tuules kui leht – otse kõrvust mööda. Olme sõitis siinkohal kogemusse sisse.

Tundub, et kui kuulaja jaoks ei ole rahvarohked üritused tingimata kõige mugavam olemise viis ega tuttavate otsimine ja rahvuslik järjekordades seismine parimad seltskondlikud mängud, siis saab laulupeo kontseptsioonist, helist ja pildist tegelikult kõige parema ülevaate ETV professionaalselt tehtud otseülekandest.

Aga programmist ka. Esiteks: üks, milles kahtlemiseks küll põhjust ei ole, on laulupeo meeskonna äärmiselt professionaalne töö. See peegeldus üksikasjadeni läbi töötatud kavas, dirigentide valikus ja mõistagi selleski, kui hästi infot edastati ja vahendati. 17 noort dirigenti tegid laulupeodebüüdi, esitati üheksa uudisteost. Kui mõni lugu kippuski saatebändi ja dirigendi sõrmede alt kiiruga minema kappama ja seetõttu veidi logisema minema, siis üldiselt jõudis kõik, mis pidi, ikkagi kuulajani. Küllap on igaühel omad lemmikud – üldisemas plaanis jagan mina paljude mudilaste arusaama, et „Õunalaul” on ikka üks igavesti tore laul. Uudisteostest jäid teiste hulgas võimsalt ja meeldejäävalt helisema Rasmus Puuri „Meie”, Mari Kalkuni „Om laul”, Kadri Voorandi „Elu on lootus ja loomine”.

Ometi jäin mõtlema, kui vastuoluline on tegelikult laulu- ja tantsupeo seekordne sõnum „Mina jään”. Üheti on sümpaatne, kui palju tõlgendusvõimalusi see pakub. Meeskond, autorid, dirigendid jt on kirjutanud oma tõlgendused, mis on muu hulgas kavaraamatus trükitud. Kui võtta sõnumit „Mina jään” üleskutsena traditsioone hoida, on see muidugi positiivne sõnum. Ent samal ajal on see ka mõte, mis topeldab seda, mida ilmtingimata tarvis pole. Laulu- ja tantsupidu ongi ju sündmus, millel on vastuvaidlematu osa traditsioonide hoidmises. Ehk sõnum kordab tegu.

Teine asi on laiem pilt, milleta ka päris ei saa. Õite pisut õõnsalt kõlab meie „Mina jään” olukorras, kus ümber meie on rahvad ja inimesed, kelle jaoks sellise sõnumi teostamine pole nende tahtest sõltumata just liiga lihtne. Või teine näide. Kui ETV ülekandes andis intervjuu Türgist tulnud noor poiss, kes on paari aastaga veatult eesti keelt rääkima õppinud ja nüüd rõõmsalt laulupeole tulnud, oli siiralt hea meel terava ütlemise ja olemisega poissi kuulata. Kuid jäin mõtlema, et mõnes mõttes näidatakse selles intervjuus, kui kenasti on noormees meie ühiskonda integreerunud. Samal ajal annab meie laulupidude traditsioon ühes pika ajalooga muu hulgas märku sellest, kuidas me ise ei taha ühegi teise kultuuriga integreeruda. Kahe otsaga asi, ei oska liigitada heaks ega halvaks. Muide, kui vaheklipis kõlas lapse hääl „Ma sündisin Eestis, ma suren Eestis”, uuris tuttav kõrval murelikult: „Sunnismaisus? Sõjaootus?” Praeguses kontekstis tekitavad mõned sõnastused paratamatult kahetist tunnet.

Laulupeo viimases osas Veljo Tormise seadest kuni lõpuni välja sain teada, milleks laulupidu ja selle muusikavalik veel hea võib olla: üks tore perekond kasutas nende lugude vahel aega, et teismelistele, sealhulgas väliseesti poisile, kes on esimest korda üksi Eestisse tulnud, stiilset ajalootundi anda. Ikka nende laulude tähendusest ja loomise ajast ning toona toimunust.

Võin vist öelda, et laulupeo kulminatsioon juba tuntud lugudega mõjus loomulikult ja iseenesestmõistetavalt äärmiselt võimsalt. Teisiti vist ei saakski. Võimsalt, ühtsustunnet tekitavalt – siia võiks lisada veel üksjagu laulupidude diskursusse kuuluvaid sõnu. Irooniata. Muusika mõjutab tundeid äraütlemata tugevalt. Nii tugevalt, et vahetult pärast laulupeo lõppu neid ridu kirjutades tekkis kiusatus eelnev kustutada või üle kirjutada, sest tunne voogas kriitilistest mõtetest tugevalt üle. Vist on ikka nii, et suuremas osas on sel laulupeol tundeid osatud siiski positiivse, rõõmsama, parema poole nihutada. Eks vastutus on hapral ajal tohutu.

„Meie ei taha olla vaikiv lehekülg aegade raamatus,” laulsid koorid Rasmus Puuri loos „Meie”, mis on kirjutatud Anna Haava sõnadele. Ilusad sõnad. Vaikida ei maksa, uusi küsimusi, uusi väärtusi tõstatama peaks küll. Laulupidu, nii võimas, nagu see on, on selleks ühes järellainetusega hea võimalus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare