Tiia Reiksaar: Kafkalik (kooli)maailm võib muutuda reaalsuseks
Miks ei taha õpilased õppida? Kas hariduspoliitika korraldajad ikka teavad, et koolis peaks eelkõige õppima?
Jätsin pärast veerand sajandit nn eliidiga tegelemist töö Tallinna pedagoogikaülikoolis, kus olin koolitanud tulevasi saksa keele õpetajaid, ning oma uues elukohas asusin kooli saksa keelt õpetama. Tagataskus oli mul veel pikaaegne Saksamaa ajaloo ja kultuuri loengute lugemise kogemus üliõpilastele ning stažeerimistunnistus Kieli ülikoolist just ajaloo alal.
Keelt saab õppida, mitte õpetada
Asudes pärast 25-aastast eemalolekut taas algaja õpetajana koolis tööle, oli mul selge pilt, kuidas oma kasvatus- ja õpetuspõhimõtteid realiseerida.
Esiteks: ma ei taha olla aineidioot (Fachidiot), kes näeb ainult oma ainet ja peab seda ainutähtsaks.
Teiseks: igasugune töö klassis on koostöö, kusjuures õpetaja on sõber, aga siiski targem ja kogenum, kuid mitte jumal Olümposelt.
Kolmandaks: tund on püha ja töötegemise koht, kus esimene eeldus on kohalolemine, sest enamasti jääb see paljudele keskpärastele ainsaks kokkupuuteks ainega.
Neljandaks: teadvustasin, et koduülesandeid ei tule üldse anda või tuleb anda minimaalselt, kuna olin näinud, et vahetundides käib hoogne mahakirjutamine. Ajalooõpetajana püüdsin panna õpilased intensiivselt tööle tekstiga, mitte lubada neid mugavasse olesklemise faasi, kus õpetaja seletab end nahast välja, aga õpilased lõõgastuvad.
Viiendaks: keeleõppe kuldne reegel – keelt saab õppida, mitte õpetada. Keeleõpetaja on suunaja, teenäitaja.
Kuid põrkasin kokku ühiskonnas toimunud uute suundumustega, kool oli teistsugune kui 25 aasta eest.
Ebanormaalsus on saamas normaalsuseks
Vapustas liigne ettehooldus, mis on võtnud õpilastelt vastutuse oma tegude ja tegematajätmiste eest. Soovitakse „käia” koolis+ ilma end pingutamata, õpetaja peab õpilasele järele jooksma ning tema hinnete eest hea seisma. Tähtis ei ole midagi teada ega osata, vaid ainult hinne saada. Hiljem mõistsin, et see ongi see kliendi-teenindaja mentaliteet.
Väga häiris käitumiskultuur(itus), mis on kasvatamatuse otsene tagajärg, ka see, et lapsele ei ole maailma ja selles elamise reegleid lahti seletatud. Ta on jäetud omapead hulpima, kellelgi pole tema jaoks aega, kuna materiaalse maailma hüved on tähtsamad. Valus oli, et on nii palju hingehaavadega lapsi – närvilisi, rabedaid.
Praegu kulub tänama ja paluma õppimise refleksi kujundamiseks heal juhul aasta-kaks. Kiiremini omandatakse teadmine, et saksa keele kabinet peab olema nii korras ja puhas, nagu sakslaste korraarmastus seda nõuab, sest iga keel toob meie juurde tükikese oma maa kultuurist, kommetest, mentaliteedist ja põhiolemusest.
On öeldud, et õpetaja peab oma ainetunnid tegema atraktiivseks. Olen veendunud, et kooli ei saa devalveerida lõbustusasutuseks. Koolis peab väike inimene saama teadmise, et igasugune õppimine on eelkõige (mõtte)töö ja õpetaja ei ole meelelahutaja. Oleme tulnud kooli kokku selleks, et õppida töö tegemise kultuuri, inimese ja töö väärtustamise suhet, end vaimselt arendada ja õppida suhtlema igasuguste inimestega, osates end mõistetavaks teha ja teisi ära kuulata.
Just ärakuulamise oskusega on koolis suured probleemid. Juba algklassides peaks saama selgeks suhtluse kuldreegel: kui üks räägib, olgu ta kuuekümne- või kuueaastane, on teised vait. Aga meelelahutuslikus diskomaailmas seda enam ei arvata ega praktiseerita.
Kõik, kes koolis töötavad, teavad meie kooli ja ühiskonna valuprobleeme. Ka seda, kuidas ebanormaalsus on muutumas normaalsuseks ja normaalsust hakatakse varsti pidama ebanormaalsuseks, nii et peagi võib kafkalik maailm muutuda reaalsuseks, milles õpetajat hakatakse pidama meelelahutajaks ja teda nõudmiste esitamise eest karistama.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
