Ott Maaten: Absurdne, aga seaduslik
Kõrgetasemeliste muusikainstrumentide (nt klaverite, keelpillide) turuhinnad on aga sedavõrd kõrged, et sageli tuleb riigihange korraldada üheainsa instrumendi soetamiseks. Samas ei reguleeri RHS, kuidas peab pakutavaid muusikainstrumente hindama. Iga muusik ja muusikainstrumendi spetsialist teab, et pilli on praktiliselt ainuvõimalik hinnata tema kõla järgi.
RHS-i § 31 lg 4 võimaldab hankijal hinnata „esteetilisi ja funktsionaalseid omadusi”, kuid järgnevast selgub, et neid omadusi ei saa/tohi hinnata, kui tegemist on muusikainstrumentidega. RHS-ist lähtudes on kõla objektiivselt mõõdetamatu ning oma eriala eksperdid ei ole võimelised eraldama parema kõlaga instrumenti halvemast (sic!).
Mõistus seaduse vastu
EMTA kuulutas 2008. a sügisel välja klaveripargi uuendamise riigihanke. Pakkumise kutse kohaselt moodustanuks pakkumiste hindamisel 40 väärtuspunkti ekspertkomisjoni hinnang klaveritele. Ekspertkomisjoni kuulusid EMTA klaveriosakonna juhataja, EMTA klaveriosakonna professor ja EMTA klaveriremondi töökoja juhataja. Hankedokumentide alusel pidid eksperdid hindama kuut parameetrit, sh eri registrite kõlaomadusi, registrite tasakaalu, tämbrilist ühtsust, klaviatuuri mugavust – kokkuvõtvalt öelduna omadusi, mida klaverispetsialistid on hinnanud läbi sajandite kõikjal tsiviliseeritud maades. Samad parameetrid on pillide klassifitseerimise aluseks ka paljude klaveritootjate juures.
Kuna klaverid on massiivsed ja raskesti transporditavad instrumendid, pidanuks hindamine toimuma pakkujate juures. Üks võimalikest pakkujatest vaidlustas aga EMTA hankedokumendid riigihangete ameti juures asuvas vaidlustuskomisjonis, väites, et klaverite hindamine ekspertide poolt ei ole objektiivne ning objektiivsed pole ka hinnatavad parameetrid. Inimesed, ükskõik kui kõrge taseme spetsialistid nad ei ole, ei olevat võimelised kõlaomadusi üheselt hindama. Kõlaomadusi tuleks mõõta mõõteseadmete abil, mõõtma peaks ühes ja samas ruumis, ajaliselt võimalikult lähestikku.
Riigihangete ameti juures asuv vaidlustuskomisjon nõustuski vaidlustaja seisukohtadega, tunnistades, küll suusõnaliselt, et RHS-is sätestatud hindamiskriteeriumide järgimine on muusikainstrumentide puhul absurdne, kuid kehtiv seadus alternatiivset võimalust ei anna.
Ei saagi instrumenti osta!
Ilmselge on, et ükski välisriigi klaveritootja ei transpordi oma klaverit n-ö igaks juhuks Tallinnasse, lootuses, et ehk osutub tema klaveri kõla mõõteaparatuuri poolt mõõdetuna parimaks ja ta tunnistatakse parimaks pakkujaks. Klaveri transportimine on väga kulukas ning ükski tõsiseltvõetav klaveritootja ei nõustuks sellega, et tema klaveri kõlaomadusi hakkavad ekspertide asemel hindama mõõteriistad. Ükski mõõteriist ei asenda inimkõrva, mõõteriista mõõdetuna võivad saada võrdväärse tulemuse nii miljon kui ka kaks tuhat krooni maksev viiul. Inimkõrvaga kuulates on nende kahe instrumendi kõlaomaduste erinevused aga mäekõrgused.
Kujunenud olukorras on kõrgekvaliteediliste muusikainstrumentide soetamine osutunud praktiliselt võimatuks. Võimalik on see ainult mingeid kunstlikke kõverusi otsides, nagu „noodihoidja laius”, „klaverijala paksus” „mehhanismi materjal” või „korpuse pikkus”, kuid mitte neid parameetreid ei soovita ju hinnata ja võrrelda.
RHS-i on vaja muuta, nii et muusikainstrumentide hindamisele kehtestataks eriregulatsioon või poleks muusikainstrumentide soetamisel vaja riigihanget korraldada. EMTA eelistaks viimast varianti, mis oleks ka tehniliselt lihtsam: oleks vaja vaid täiendada RHS-i §14 ja teha sinna muudatus, et leping sõlmitakse muusikainstrumentide soetamiseks.
