Martti Raide: Muusikute saavutused pole rahasse konverteeritavad
Kuidas seletada pilte...
„Elame ajal, mis nõuab suutlikkust „tõlkida” oma tegevuse sisu bürokraatia keelde. Asjad, mis meile tunduvad endastmõistetavad, tuleb arusaadavaks teha kantseliidis, seletada oma eesmärke ametnikule arusaadavate väljendite abil. Kui seda suudad, tuleb bürokraatlik võimekuski lõppkokkuvõttes kasuks loomingulisele poolele.”
Vastuseks küsimusele, mis võiks tema töös teisiti olla, kui on, räägib Martti Raide klaverimängu kooliõpetusest. „Noor inimene areneb nagu taim: mingil perioodil võib ta olla kidurake, siis hakkab äkki kasvu juurde viskama. Kool aga just nagu eeldab, et kasvamine toimub võrdsete jupikeste kaupa. Mõne lapsega tuleks tegelda pikalt ja rahulikult, kuid ei saa − tärminid kukuvad, eksam on tulekul... Mulle meeldiks, kui süsteemid oleksid paindlikumad.
Kerge taganttõukamise häid külgi ei või siiski eitada. Kohustus sunnib aktiivseks ja aitab laiskushetkedest võitu saada. Mõnest surnud punktist tuleb tahtejõuga üle minna ning kui selle pingutuse läbi teed, on saadud kogemus sul tulevikus nagu kingitus käes.”
Murdeeas tekib käegalöömise meeleolusid kõige rohkem, sellel ajal on kodu tugi väga oluline. Vanemad, kes pole ise muusikud, ütlevad tihti: „Mis mina sellest tean, mul pole aega ja ega ma oska temaga harjutada.” Asjatundlikkust polegi hädasti vaja, küll aga võib kaasaelamisest palju sõltuda. Tunda huvi ja harjutamise ajal kas või lihtsalt juures olla – seda ikka jõuab, oma lapse pärast üks saade või seriaal vaatamata jätta pole suur ohver.”
Õpetamine on tarkade otsuste tegemine
Martti Raide ütleb, et tal ei ole halbu ega andetuid õpilasi. „Igal õpilasel on mingi tase, mille ta suudab saavutada iseseisvalt, ning edasi see tase, kuhu ta võib jõuda juhendaja abil. Sellel vahepealsel alal me üheskoos liigumegi. Mina saan oma positiivse elamuse kätte siis, kui õpilane suudab ennast maksimaalselt realiseerida nendes piirides, mis on parajasti tema võimuses. Ka päris algaja võib palju rõõmu pakkuda, kui ta oma muusikutee hakul midagi enda jaoks olulist saavutab. Tema eneseületus selle juures ei pruugi olla sugugi väiksem kui kellelgi, kes juba konkurssidel ilma teeb.
Muusikaga tegelemisel ei tule seina ette ja täiuslikkust ei saavuta keegi, ehkki mõni võib sellele väga lähedale pääseda. Üle oma varju ei hüppa, aga piir, milleni on võimalik ulatuda, nihkub kogu aeg kaugemale. See ongi, mis teeb asja huvitavaks.
Tuleb osata anda ülesandeid, mille täitmiseks peab pingutama ning millega hakkama saamine jätab hea tunde, aga mis samas ei jää väljapoole õpilase võimaluste piiri. Kõrgus ei tohi olla seatud nii, et lati alt läbi minek on vältimatu. Negatiivsed emotsioonid ja frustratsioon ei aita ega arenda kedagi.”
Muusika kaasa kogu eluks
Vastuseks küsimusele, kuidas on olla muusik eeskätt materiaalseid hüvesid sihtivas maailmas, ütleb Martti Raide, et jõud, mis muusikasse tirib, pole rahasse konverteeritav, see on miski muu. Ja kes on sinna kord sõrme andnud, see enam lahti ei saa.
„Maailm on lahtisemaks läinud, avatus on kilbile tõstetud ning seda nähakse harilikult üksnes kiiduväärsena: on palju variante ja võimalusi, lõplik tõde puudub. Ühest küljest on see hea ja õige, teisalt aga killustab noore inimese maailmapildi mosaiigiks, millest ta ei suuda enam endale olulist välja valida. Ega praegused inimesed ole vähem andekad kui varem, aga igasuguseid asju on nii palju, kõik röövivad aega ja hajutavad tähelepanu ning fookus kaob ära.
Kellel on palju andeid, sellest ei pea tingimata muusik saama, aga millelegi tuleks ikkagi keskenduda. Talent tähendab ka kohustust seda arendada. Kui sulle tuuakse kingiks haruldane taim, aga sina ei kasta ega väeta teda, lased tal lihtsalt ära kuivada – on see patu asi, leian ma.”
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
