Nüüd tõstis haridus- ja teadusminister käed üles ja andis alla, sest seaduse jõustumiseks vajalik poliitiline kokkulepe jäi saavutamata. Ei oskagi arvata, kas peaks selle üle rõõmustama või kurvastama. Mitmed maakonnalehed on küll kergendatult ohanud, et pilved maagümnaasiumide kohal hõrenevad pisut. Aga on see ikka nii?
Gümnaasiumi kadumine pole lihtsalt võimalik...
Numbrid kergendustundeks põhjust ei anna. 2013. aasta 1. septembriks pole Läänemaal 10. klassi astumas rohkem kui 135 õpilast. Aga gümnaasiume on seitse. Hea küll, Noarootsi kui riigigümnaasiumi ja täiskasvanute gümnaasiumi võib nimekirjast maha arvata, aga ikka jääb järele viis kooli: kaks Haapsalus, üks Taeblas, üks Kullamaal ja üks Lihulas. 135 õpilast on õigupoolest just paras ühe gümnaasiumi jaoks, aga kuna Lääne maakond on teid mööda põhjast lõunasse üle saja kilomeetri ja idast läände umbes 80 kilomeetrit pikk, arvab maavanem Neeme Suur, et oleks parim, kui üks gümnaasium jääks Põhja-Läänemaale, maakonnakeskusesse Haapsallu, ja teine Lõuna-Läänemaale Lihulasse.
Lihula gümnaasium on uhke oma ajaloole ja traditsioonidele: esimesed teated koolihariduse andmise kohta Lihulas pärinevad 1587. aastast. Gümnaasium peab oma asutamisaastaks 1938-ndat, mil Lihula reaalkool võttis vastu esimesed õpilased. On Lihula gümnaasiumilgi olnud oma tõusud ja mõõnad, aga praegu läheb koolil hästi. 10. klassis on 30 õpilast. „See, et Lihulast kaob gümnaasium, pole lihtsalt võimalik. Gümnaasium on siin olnud nii kaua, kuni Lihula vanimad elanikud mäletavad,” kinnitab Lihula vallavolikogu esimees Tiina Lobja.
Lihula gümnaasiumi pealtnäha suurim konkurent on 30 kilomeetri kaugusel asuv Kullamaa keskkool. Ka Kullamaa on austustvääriva ajalooga paik, kus hariduselu alguseks loetakse aastat 1698. „Ainult üle minu laiba,” ütleb Kullamaa vallavanem Jüri Ott Kullamaa keskkooli sulgemisest kõneldes. Kullamaal kaalutakse võimalust tuua õpilasi integreerimise eesmärgil juurde Narvast, kuigi minister Lukas hoiatab, et esiteks ei looda Narva õpilaste peale ainult Kullamaa, vaid ka paljud teised omavalitsused. Teiseks ei tule Narvast ära head õpilased. Ja kas Kullamaa maksumaksja ikka on nõus päästma oma keskkooli venekeelsete probleemsete noorte abil?
Käsitsi kokku
Eelmise aastatuhande viimasel kümnendil reformiti Eesti tervishoiukorraldust. Reformikomisjoni põhiküsimusi oli, kelle haldusalasse tervishoid jääb. Otsus tekitas palju nurinaid, aga tervishoid toodi omavalitsuste haldusest välja ning suhteliselt lühikese ajaga jäi Eesti 112 haiglast alles 19 aktiivravi- ja 20 hooldushaiglat.
Sama on ära tehtud kutsehariduses – kutsekoole on vähem ja nende materiaaltehniline baas paranenud. Kuid n-ö üldhariduses jäid koolid omavalitsuste pädevusse ja mis olukorras oleme nüüd? Isegi kui laseksime koolivõrgu korrastamiseks kooli- või vallajuhid käsitsi kokku, ei oleks sellest abi. Sest kui Kullamaa panekski oma keskkooliosa vabatahtlikult kinni, ei tähenda see, et kõik potentsiaalsed Kullamaale minejad läheksid Lihulasse. Või vastupidi. Otsustab ikka kooli maine ja isegi suurepärane maine ei aita enam olukorras, kus lapsi pole.
Enamik kooliinimesi on selle poolt, et ärme sekku, laseme koolidel vaikselt välja surra. Sest kuidas ka ei vaata, koolide elushoidmine läheb omavalitsusele (loe: meile kõigile) kalliks maksma. See nõuab suuri investeeringuid, heade õpetajate sisseostmist, koolile pealemaksmist. Kas poleks lihtsam oma piirkonna rahvaga rääkida, plussid ja miinused ausalt välja tuua? Üks gümnaasium mitme valla peale annaks võimaluse panustada hoopis rohkem õppesuundade arendamisse; miks mitte külalisõppejõududesse, õppeekskursioonidesse, õpetajate täiendusõppesse? Kullamaa vallal on selle kohta näide omast käest. Kuigi vallavalitsus oleks Liivi algkooli kaitsnud viimse hingetõmbeni, said lapsevanemad aru, et kuueklassilise kooli ülalpidamine seitsme õpilase jaoks on mõttetu juba ainuüksi laste sotsialiseerimise seisukohalt, ja eelistasid oma järeltuleva põlve kohe Kullamaa kooli panna.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
Selle kuu top30
Päeval:
Öösel:
