Agu Ojasoo: Võimetekohasus ei traumeeri
Vildakad ootused
Üks ema pöördus minu kui matemaatikaõpetaja poole pretensiooniga, et ilmselt on tema tubli tütre matemaatikatesti parandamisel tehtud vigu – ei saa olla, et neljadele ja viitele õppiv tüdruk sai mannetult vähe punkte. Direktsiooni loal näitasin tüdrukule ja emale vigu täis tööd. Lõpuks sai ema aru, et tugevasse gümnaasiumi minek tekitaks tütrele koolistressi ning et on vaja võtta hoopis koduõpetaja, et põhikoolieksam korralikult ära teha ja luua gümnaasiumi jaoks baas.
Erinevate eelteadmiste ja võimetega laste diferentseeritud õpetamise teel arendamisest saavad rääkida ainult koolitööd mitte tegevad inimesed, olgu nad või pedagoogikateadlased. Õpetaja ja õpilase rõõm töö laabumisest on seda suurem, mida homogeensem on klassi tase.
On mitmeid näiteid, kus põhikooli kiitusega lõpetanu on sattunud gümnaasiumis tõsistesse õpiraskustesse. Kogu süü seisnes selles, et laps oli oma klassi jaoks liiga tark ja andekas, õppimine tundus imelihtne. Samas meenub ka üks väikese maakooli õnnetu tüdruk, kes juba 1. klassist peale oli õppimisega üsna kimpus. Püüdis ja püüdis, aga lõpuks väsis ning keskastmes lõi nukralt käega. Nii kaasõpilased kui ka õpetajad vaatasid teda kui lootusetult lolli. Kodused olid mures, sest tüdruk hakkas kooli vältima. Kui aga Kosejõe eriinternaatkool ta enda hoole alla võttis, säras tüdruk rõõmust ja rääkis, kui hästi tal nüüd koolis läheb.
Vaidlen vastu neile, kes arvavad, et lapsele jääb häbi ja alaväärsuse tunne, kui ta prantsuse lütseumi konkursiga sisse ei saanud ning pingerea lõpus oli. Selge vale! Pannes lapse raske inimkatsena õppima vanemate ihaldatud lütseumi, kus ta on kaaslastest tunduvalt abitum, ei saavuta me midagi peale lapse tervise ja arengu ohtuseadmise. Tavakooli laps ei tunne end alandatuna eliitkooli omade suhtes, sest õpilased ei võrdle end teiste koolide õpilastega, vaid klassikaaslastega. Tean kaht naabrilast, kellest üks õppis abikoolis ja teine nn eliitkoolis, ning mõlemad olid veendunud, et on edukad õpilased. Olidki!
Kuritegu andekate suhtes
Praktikuna ei saa ma olla nõus ministri seisukohaga, et piirkondlikult komplekteeritud klassis saab andekas laps enda erivõimeid hästi arendada kooli- ja klassiväliste õppimisvõimalustega. Kuritegu andekate laste suhtes on panna nad istuma tundidesse, kus neil on igav, kus nad on vähimagi pingutuseta alati parimad. Kasvatame neis nii vaid laisklemist ja enese ülehindamist ning pärsime loomulikku arenemistarvet. Õnneks on meil toredaid näiteid sellistele erivajadustega õpilastele soodsa arengukeskkonna loomisest. Algab see katsetega algklasside komplekteerimisest ja lõpeb ilmselt Eestis ainulaadse juhtumiga möödunud õppeaastal, kus Kadi Liis Saar õppis 10. klassis korraga nii TIK-s kui ka Tallinna reaalkoolis, koostanud ise endale sobiva õppe- ja ajakava.
Kool on õpilase jaoks
Ma ei mõista kadedaid kurtmisi, et eliitkoolid „roobitsevad andekad endale” ja jätavad särades nn piirkonnakoolid kaugele maha nii riigieksamite kui ka olümpiaaditulemuste pinnal. Mitte õpilane ei pea andma koolile sära (kas või enda mandumise hinnaga), vaid kool peab olema selleks, et anda õpilasele parimad arenguvõimalused.
Täiesti kohatu on jutt sellest, et mõni laps (pigem küll lapsevanem) on tõsiselt frustreeritud, kuna eliitkooli uks jäi kitsaks. Võib-olla oli see lapsele ta koolirahu ja -rõõmu tagamiseks just parim. Nagu Lauri Leesi enne katseid alati toonitab, on eliitkoolis õppimine tohutult pingelisem kui mõnes teises koolis mitte ainult lapsele, vaid ka vanematele.
Artiklit täispikkuses loe Õpetajate Lehest.
