Toomas Lepp aastapäeva programmist: see oligi see ETENDUS, mida nii palju aastaid oodanud olime. Teekond süvaeestlase meeltesse

 (117)
Toomas Lepp aastapäeva programmist: see oligi see ETENDUS, mida nii palju aastaid oodanud olime. Teekond süvaeestlase meeltesse
Foto: Priit Simson

See oli vast etendus. See oli kütkestav pildirida, ideerida, muusikarida, peorida. See oli hetkerida, mille sündi täna ei tahaks siduda autorite isikutega, nende kedagi pahandanud sotsiaalobstsöönsustega või hingeliste traumadega.

Räägime etendusest. On keeruline, vastutusrikas ja suurt meelekindlust nõudev teha riigi etendust. Teha etendust riigile, kes oli kohal oma indiviidide, ametnike, ülemuste, rikkurite, loojate ja võib-olla ka loojakarja läinutega. Arvestame sellega, et see etendus oli tellimustöö.

Etendus sünnib aga ainult ühe korra. Etendus annab oma mahla just praegu ja nüüd. Varasemaid vabariigi vastuvõtu kontserte ja etendusi on valdavalt retsenseeritud morbiidseteks, süngeteks, nende mahl on olnud paiguti hapu ja mõru.

Tänane etendus seda kindlasti ei olnud. Pigem mõtlik. Filosofeeriv. Kas ka süvaeestini jõudev? Ilmselt, oma parimas hetkis.
Stanislavski teooria järel on igal etendusel oma pealisehitus. Eesti keeleruumis on see tagamõte. Seega mingi müsteerium, millest peab vaataja aru saama. Allhoovused! Ja tagamõte. Ja mis oleks parem kui Luts, laul ja õhtusöök. Kõik koos etenduses ja praegu. Küünarnukid koos. Kuigi suve ei ole. Tunneme, et meie veri on teie veri. See kujund oli võimas. Süvaeestlane ja kooslaulmine – see on üks liha.
Talv aga on koos Kuperjanovi pataljoniga, kus iga Eesti noormees tahaks teenida ja riiki kaitsta. See kujund on hea. Väga hea. Imaginaarne Lätist tulev luuletaja. Peterson, meie uhkus. Näljane koer. Esivanemate hingede tuled.

Aga Kitzbergi Libahunti nad ei julgenud tsiteerida. Ma mõtlen Vanaema, eestlast. Liiga vanamoodne?!?
Setumaa pidu oli väga heast veel parem. Öeldi ära meie hingevaevad, ühe hingetõmbega. Kummale poole jõge me jäime?
Mets ja muidugi mets. Mets laulus, kirjas, nõudmistes ja müügipaberites.

Väga hinge minev esitus. Kurb, aga mitte ängistav. Mets meie kõikide meeles, eestlase ainuke pelgupaik.

Harvester oli lahtisest uksest sissetulek. Me saime ju metsalaulu ajal kõigest aru. Tagamõte töötas. Otse võib muidugi öelda, aga see paneb osa eelnevaid tagamõtteid taga muretsema.
Tüüri loojapilk ei jäta kahtlust eestlase võimekuses. Orgastiline looming. Viljastumine teosest.

Kui pidada läbivaks liiniks teekonda Lätist Eestisse, siis vahepeatused olid kui haikud, mis oma terviklikkuses rääkisid ise enda eest, luues lühikeses ja väljendusrikkas meemis mõtliku ja piduliku meeleolu. Need haikud mõjusid otsekui filosoofi sententsid meie igapäeva elulindis.

Etendus oli tõesti ilus, muusika hingeminev, dramaturgilised liinid töötasid.

Kaameratöö filigraanne, valgus perfektne. Pealisülesanne eestluse püüdmisest täidetud - hinne 5 +. 12 punkti. Polegi tähtis, kes selle lavastasid.

Arvan, et see oligi see ETENDUS, mida nii palju aastaid oodanud olime.

Eesti sada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare