Valentine Nõlvaku lugu | Suurt armastust ei tulnudki
Valentine poeg Aleksander on veendunud, et ellujääja pagasi sai ema juba lapsena kaasa. Vaata videost!
Valentine poeg Aleksander on veendunud, et ellujääja pagasi sai ema juba lapsena kaasa.
Kuueaastane Valentine ei suutnud uskuda, et ema läks taevasse ja jääbki sinna. Nii nagu olid sinna jäänud kaks õde. Väike Valli uskus, et ema vaatab õed üle ja tuleb tagasi. Iga päev otsis ta taevast musta täppi, mis võiks olla tema ema. Kuid taevas oli alati selge.
Aasta oli 1920.
Nii jäigi Valentine mällu hetk, kui ema istub toolil ja tema pikad juuksed ripuvad üle toolileeni maani. Valli on kõhuli tooli alla pugenud ja mängib seal juukseotstega.
Aleksander leidis hiljuti kaustiku, kuhu ema oli juba 1967. aastal kirja pandud raamatu kondikava. Valentine oli siis 53aastane. Mälestused hakkasid 1996. aastal järjejutuna ilmuma Kuusalu kohalikus lehes Sõnumitooja, autori neiupõlvenime Valentine Tiklat all. Kümmekond aastat hiljem viis Valentine lapselaps Anu Holmberg käsikirja Varraku kirjastusse ja näitas Krista Kaerale. „Ellujääja mälestused“ ilmuski 2007. aastal ning kandideeris isegi Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale. Lugu on tõesti erakordne.
Karm algus
Ent see kõik on köömes 1947. aasta kõrval, kui Vallist saab valesüüdistuse alusel riigireetur ja ta saadetakse Sverdlovskisse vangilaagrisse.
Vallile pannakse süüks, et ta ei andnud üles Heino Lippu hüüdnimega Pargas, üht Ida-Virumaa ohtlikumat metsavenda.
„Isiklikult ta Pargasega ei suhelnud, aga kuna nad elasid tõesti ühes kandis, piisas vähesest. Kinni ta läks, viis aastat anti,“ kõneleb Aleksander.
Kui Valentine vangi läheb, on ta 33aastane. Ta on selleks ajaks toonud ilmale viis last, elu keerdkäikude tõttu on kõigil eri isa.
„Armastust ta valida ei saanud,“ räägib Aleksander, „olude sunnil tuli minna kellegi juurde, et üldse eksisteerida.“
Esimene laps Helle sünnib 1938. aastal vaestemajas. Valentine on abiellunud, kuid suhted abikaasaga on kõike muud kui soojad. Teine tütar Viivi sünnib 1941. Kolmas, Edik sureb 1943. aastal kohe pärast sündi. Randar sünnib 1946. aastal ja Malle aasta hiljem. Malle teab, et kui ta oli pisike, üritas ema koos temaga enesetappu teha, sillalt alla hüpata.
Valentine saadetakse karistust kandma Sverdlovskisse. Lapsed jäävad maha: Randar ja Helle Inju lastekodusse, Viivi kasuperre ja Malle vanaema juurde.
Vanglas avaldub Valentine kunstianne. Ta hakkab tegema leivast skulptuure, ülemustele need meeldivad ja Valentinet säästetakse tihti metsatööst. Talle antakse oma ruum, kus ta vangla juhtkonnale kujusid teeb.
Ja Uuraliteski otsib Valentine soojust ja armastust ning toob 1952. aastal ilmale oma kuuenda lapse – Aleksandri. Kaheksa kuud hiljem Valentine vabaneb tänu Stalini surma järgsele amnestiale, kuid minna pole kuhugi. Eesti ei tundu turvaline ja ta asub koos pojaga elama Sverdlovski oblastisse Turinski linna.
Kolm aastat hiljem, 1956. aastal saabub Valentine koos pojaga lõpuks kodumaale. Nad jäävad Ida-Virumaale Unikülla, kus vanaema juures elab ka Valli noorim tütar Malle.
Tütar kutsus ema tädi Valliks
„Kartulipuder oli mul koolis võileiva vahel – kui ema kasvatab last üksi, siis on suured, väga suured ja veel suuremad mured. Meie olime vaesed, täiesti nullist alustasime,“ räägib Aleksander.
1980ndate alguses jõuti Kiviõlisse. Aleksander elas koos emaga Kiviõlis kahetoalises korteris 36. eluaastani, siis lõi oma pere ja kolis ära. Valentine elas seda väga üle.
Aleksander aga elab praegugi Kiviõlis. Temast on saanud muusik ja õhtujuht, kes käib esinemas pidudel ja üritustel.
Tütretütar Anu sai vanaemaga lähedaseks 1996. aastal, pärast oma ema Viivi surma. Siis kutsus ta vanaema Kiviõli tuhamägede vahelt Kuusallu elama, kuhu Valentine jäigi. Anu mäletab, et kui ta kord läks vanaemale külla ette teatamata, oli Valentinel eineks vaid tee ja must leib. Ehkki lapsed hoolitsesid, et külmkapp oleks alati täis, ei osanud Valentine jogurtitest ja sinkidest lugu pidada. „Ta ütles, et rahas pole küsimus – majandada oskas ta väga täpselt –, ta lihtsalt ei vaja enamat,“ räägib Anu.
Heas vormis ka vanas heas
85aastasena sattus Valentine healoomulise kasvaja tõttu operatsioonile. Hiiu onkoloogiahaiglas hakkas ta pärast lõikust kohe trenni tegema, jooksis mööda haigla treppe üles-alla.
Valentine kostis, et pole hullu midagi, tema hoiab end vormis võimlemisega. Arst võttis seepeale kaamera ja küsis, kas võiks võimlemist filmida. Proua lubas. Arst sai filmile, kuidas Valentine heitis selili ja painutas sirged jalad üle pea – tema keha käis kokku nagu liigendnuga.
See arst oli Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeed Taavi Toomela, kes mäletab Valentinet tänini. Toomela sõnul oli juhtum õpetuseks, et kui inimene endaga pidevalt tegeleb ja on heas vormis, ei pruugi keha alati kaebusi andagi. „Kaebusteta patsiente me ei opereeri, mistõttu polnud kirurgiline sekkumine vajalik. Iga selline patsient on meditsiinile võiduks ja arstile õpetuseks.“
Perekonnal on Valentinest video, mis on filmitud Kuusalus 12. jaanuaril 2006. Toona 92aastane Valentine on heatujuline ja lobiseb Anuga: „Kellel vanast peast ei ole mõistus peas päris korras, siis sellel pole seda seal kunagi olnud.“ Siis krapsab püsti ja näitab, kuidas iga päev võimleb. Muu hulgas paneb sirgetel jalgadel seistes peopesad enda ette maha.
Ootamatu lahkumine
Valentine tervis oli väga hea, kuni ta 2010. aasta veebruaris 96aastasena suri.
„Olin Kuusalu kandis esinemas ja ütlesin emale, et tulen läbi,“ meenutab Aleksander. „Oli jube külm, mõtlesin, et ah, homme lähen, kartsin, et jään autoga tee peale. Aga koerad olid emal õhtul välja läinud ja tema läks neid metsa otsima.“
Aleksander kahetseb tänini, et tookord ema vaatama ei läinud.
Valentine sai pärast ränka ööd infarkti, siis kopsupõletiku ja suri mõni nädal hiljem.
„Sellega täitus tema ainus unistus – et ta ei jääks kellelegi jalgu,“ lausub Aleksander.
Anu teab, et vanaema mõtiskles sageli oma elatud elu ja möödunud aegade üle.
„Miks kõik oli nii läinud, miks ta oli selline, nagu oli, miks ta tegi elus just selliseid valikuid ja otsuseid, nagu tegi. Nalja viskas ta hetkedel, kui maa oli murest must. Ta „rikkus mind ära“ oma sügava hingeelu ja vaimsusega,“ räägib Anu.
Ent Valentine lugu ei pruugi veel läbi olla.
Tema eluloost vaimustusid lavastaja Peeter Volkonski ja filmimees Jaak Kilmi, kes kirjutasid „Ellujääja mälestuste“ põhjal kuueosalise telesarja stsenaariumi.
Nad osalesid sellega ka EV100 raames korraldatud teledraamasarjade konkursil, kuid ei osutunud 27 töö hulgas võitjaks. Ehk saab see tulevikus siiski teoks? Valentine Nõlvaku vääriks igal juhul laiema publiku ette toomist.