EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Tevahite pere lugu. Kolmandat põlve üksikema

 (24)

Anne-Mai 1989. aastal vanaema süles
Anne-Mai 1989. aastal vanaema sülesFoto: erakogu

Anne-Mai kasvas üles vanaemaga ja kasvatab nüüd ise üksinda seitsmeaastast poega. Mitme põlve jooksul on mehed peredest lahkunud, kes viinakuradi tõttu, kes muudel põhjustel.

Anne-Mai ja tema seitsmeaastane poeg Tom elavad pisikeses, kuid hubases kahetoalises Tartu korteris. „Nimeks sai Tom, kuna kõiki Toomaseid kutsutakse nagunii Tomideks. Nüüd on kuidagi vastupidi läinud ja tihti tahetakse teda hoopis Toomaseks kutsuda,” tutvustab Anne-Mai meile poega. Poiss annab terekäe, nägu naeru täis. Niimoodi kahekesi nad ongi, kui mitte arvestada liivahiir Piuksut, kes nahistab oma kastikeses tasapisi vetsupaberit pesamaterjaliks närida. Anne-Mai kasvatab Tomi nii, nagu kasvatas teda ennast vanaema Helju. Üksinda, suure armastuse ja täieliku pühendumusega.Vaata videost!

„Vanaemal oli viis last, kellest elavad veel mu onu ja ema. Onu kolis enam kui 20 aasta eest Iisraeli, ema elab Eestis.” Vaatame Anne-Maiga perekonnapilte. Ühel neist on ta poolvend koos emaga. Teisel tema koos vanaemaga. Ent pole pilti, kus tema oleks koos emaga. „Olen vanaema tüdruk,” meenutab Anne-Mai naerulsui. Vanaema oli talle kõige olulisem inimene. „Ta kasvatas mind ja oli ema eest,” ütleb Anne-Mai, kelle vanaema võttis kasvatada 70-aastaselt. Olles nüüd ise ema, soovib ta Tomi kasvatada sama suure soojuse ja armastusega, mida sai oma vanaemalt.

Ema kadus ära

Seotud lood:

„Ema,” teeb Anne-Mai pausi, et mõelda, kui palju ta üldse soovib oma elu künkaid ja konarusi jagada. Ja jätkab: „Ema kadus ära. Ta oli alkohoolik. Koos me ei elanud ja suhtlesime teineteisega harva. Nüüd oleme jälle suhtlema hakanud, aga lähedast ema-lapse suhet pole meil kunagi olnud.” Aasta tagasi sai ema elus uue võimaluse. „Ta sattus tõsistel põhjustel haiglasse ja arst ütles, et see on talle teine algus. Ema on nüüd peaaegu aasta alkoholist eemale hoidnud ning võtab oma rolli vanaemana ja emana palju tõsisemalt.”

Anne-Mai elus on olulised teater, luule, unistused ja igatsus, ent ennekõike seitsmeaastane Tom. Foto: Argo Ingver

„Vanaema ütles, et ta oli oma lapsi õpetanud: „Ära valeta ega varasta!”” Anne-Mai tõdeb, et kahjuks unustas vanaema õpetada mitte jooma ja suitsetama. „Vanaemal ei olnud viinaviga küljes ega teinud ta suitsu, samamoodi ka mina mitte.” Nagu ankur on alkoholism Anne-Mai elu kurbusesse tõmmanud. Peale ema on selle küüsis olnud ka ta poolvend ja vanaisa.

Loe veel

Hädad pole olnud peres seotud ainult alkoholiga, vaid ka meestega. „Vanaema oli noorena hästi ilus,” meenutab Anne-Mai, kes on pärinud sama silmapaistva ilu. „Tal oli palju kosjalisi, mehi muidugi vähe. Kuigi me ei rääkinud kunagi ta kaaslastest, siis usun, et nad lihtsalt ei sobinud talle ning ega temalgi jäänud laste ja tööde kõrvalt meeste jaoks aega. Ta oli väga tubli naine, rabas tööd mitmel kohal ja kasvatas lapsi. Sai täitsa ise ja üksinda hakkama.”

Vanaema ja vanaisa pilti vaadates meenub talle esimene ja ainus kohtumine vanaisaga. „Nägin oma vanaisa enne ta surma. Nad olid vanaemaga päris pikalt koos, aga vanaisal oli küljes ikka jälle viinaviga ja see ajas nad lahku. Sõitsin teismelisena rattaga mööda majast, kus pidavat elama mu vanaisa. Aias toimetaski üks vana mees. Vaatasime teineteisele otsa ja tundsime üksteist ära. Rohkem me kunagi ei kohtunud.”

Anne-Mai vanaema Helju ja vanaisa. Foto on tehtud 1950-ndatel. Foto: erakogu

Oma isa ei ole Anne-Mai kunagi näinud. „Isal oli oma pere olemas. Eks ikka juhtub üllatusi, ka minu emal temaga ning siis sündisin mina.” Päris võõraks ei ole ta oma isapoolse perega jäänud, sest ühel päeval leiti Anne-Mai ootamatult üles. „Käisin siis veel põhikoolis. Ükskord koputati uksele. Läve taga seisis tüdruk, kes ütles: „Tere, olen su õde.”

Mu poolõde oli just kolinud samasse kortermajja, kus minagi koos vanaemaga elasin, ja otsis mu üles.” Poolõega suhtlevad nad seniajani ja hiljuti käis Anne-Mai ta lõpetamisel. „Õde õppis õeks,” naerab ta, kuidas meditsiiniõena sai õest justkui topeltõde.

Lava äratas ellu

„Vanaema suri kümne aasta eest.” Oli märts ja keskkooli lõpp lähenes. „Jäin üksi, mul ei olnud siis mitte kedagi. Leinaga oli aastaid väga raske toime tulla. Õnneks aitasid sõbrad mind palju,” ütleb Anne-Mai. Sellesse perioodi jäi ka kohtumine Tomi isaga. „Teise asjana aitas muremõtteid eemal hoida töö. Ma ei läinud pärast kooli edasi õppima, vaid tööle: olin Vanemuises piletöör ja käisin õhtuti koristamas,” räägib Anne-Mai.

„Olen teatri järele janunenud juba noorest peale. Kõik algas kooli näiteringist, kus mu esimene pärisroll oli Pipit mängida. Toona olin hall ja vaikne, aga lava äratas mu ellu. Vabastas mu.” Anne-Mai on tõeline teatrihull ja loetleb kohti, kus ta kaasa lööb: „Teen harrastusteatrit Tartus ja Elvas. Mitmendat aastat olen näitleja Vudila mängumaal ja mitmetes erinevates projektides.”

Jõulupuu ja retroteler vanaema korteris, kus Anne-Mai praegugi elab. Foto: erakogu

Tavalise hommikust-õhtuni-töö asemel on Anne-Mai valinud Tomi. „Ei kujuta ette nii kaua kodust ära olemist. Mu päev sõltub Tomist ja soovin talle alati olemas olla, nii nagu oli vanaema mulle. Tomiga on meil eriline ja tugev side, suhtleme hästi palju ja teeme kõike koos. Ma ei sooviks kodust eemal olla, kui Tom seal on. Põhitöö on Tom ja siis tuleb kõik muu,” tunnistab Anne-Mai. Ta on mõelnud ka teatrikooli minna, aga pole seda teinud. Laps tuleb enne kõike muud. „Teinekord Tom teeb nalja, et käin teatris ainult selleks, et lilli saada,” ütleb Anne-Mai, kelle tuba on ohtralt lilli täis. Selle kohta ta täpsustab, et tal oli hiljaaegu sünnipäev. Lillede järgi hinnates on Anne-Mail väga palju sõpru.

Anne-Mai teine kirg on luule. „Tegin oma esimese luuletuse 3. klassis vanaemaga koos. Kirjutasime selle McDonald’si luulevõistlusele ja see luuletus võitis!” meenutab ta oma loomingu esimesi nääpse. „Hiljem kirjutasime koos veel ühe ja võitsime Eesti Pagarist kringli.” Tänavu kavatseb ta kokku panna oma esimese luulekogu.

„Eks neid luuletusi ole ju igal pool pilla-palla laiali, paneks need ükskord ka kaante vahele.” Anne-Mai kirjutas tekstid Tartumaa 2016. aasta tantsupeole „Hingepuu”. Oma roll oli seal ka Tomil – tema oli hingepuu poiss, kelle tantsijad sümboolselt enne tantsupidu hingepuule asetasid. „Tom oli seal peaosaline, väike poiss, kes suurel tantsulaval naerulsui julgelt esines,” meenutab ta poja tragi esinemist.

Väiksemana otsustas Tom kord toa guaššvärvidega üle värvida. Ema magas ja kui ta ärkas, olid kõik kohad kokku mäkerdatud. Muu hulgas ka Tomi särk, millesse ta oli käsi puhastanud. Seda särki hoiab Anne-Mai alles ja meenutab lugu suure naeruga. Foto: Argo Ingver

Looming on nakatanud Tomigi. Peale selle, et ta mängib kitarri, parmupilli, flööti ja vahepeal laulis, on Tom ka teatritükis näidelnud. Koos emaga mängisid nad ühes lavastuses õde ja venda. Telerist eelistab Tom ema väitel üle kõige vaadata teatrietendusi. Tom ise vaidleb vastu: „Mina küll ei mäleta, et vaataksin neid.” Üldse on tal selge arvamus lemmikutest ja vähem lemmikutest: „Leopold on kõige igavam. Kana mulle meeldib. Kukk on ka igav.” Tom on üldse naljakas. Kui Anne-Mai ütleb, et Tomile jäävad kõik ema tekstid pähe, siis ei ole Tom sellega nõus. Kui Anne-Mai küsib Tomilt, mis talle emme juures meeldib, vastab Tom: „Silmad ja juuksed.” Küsin: „Aga muu?” Tom kehitab õlgu.

Tom sündis siia ilma, kui Anne-Mai oli alles 21-aastane. „Olin just kutsekooli lõpetamas. Olin nii noor ja mu ellu oli sattunud Tomi isa. See oli just pärast vanaema surma, mil mul oli väga raske. Tomi isa oli tollal mu jaoks olemas ja hoolis minust. Kahjuks jäid ette meie väga erinevad iseloomud, me lihtsalt ei sobinud kokku ja juhtus paratamatu – läksime lahku.” Oma suhet meenutades ei soovi Anne-Mai pikemalt üksikasju jagada. „Ütleme, et ei olnud ilus lahkuminek. Meil oli palju probleeme, ka pärast lahkuminekut.”

Särab kui päike

Anne-Mai sõnutsi otsib Tom sõprade seltskonnas rohkem kontakti just meestega. „Eks tal ikka ole isapoolest puudus. Mul endalgi polnud isa ja sel on oma mõju praegugi. On hirm, et mehed kaovad mu elust ära, ei püsi paigal, pole kindlad.” Anne-Mai lausub, et õnneks puutub poeg siiski isaga kokku. „Kui Tomi isal on aega ja ta Tartusse satub, siis nad saavad kokku ja teevad oma tegemisi koos. See on hea, et isa on olemas, minul seda võimalust polnud.”

Anne-Mai särab kui päike. Tema jutust ei kosta ühtegi nukrat nooti, ehkki elus nukrust jätkub. Kõik kurva sätib ta loomingusse. „Kirjutan palju nukratest asjadest. Elan oma melanhoolia välja sule ja lavaga. Linnulend või kevadõis tekitab märksõnad – tekib mõte. Igatsusest, unistustest, mõtetest.”

Foto aastast 2013, kui Tom oli veel 4-aastane ja raudteed mööda vuhisesid vanad rongid. Foto: erakogu

„Oleme Tomiga mõlemad parajad unistajad,” tunnistab Anne-Mai. Ta meenutab, kuidas Tom esimest korda iseseisvalt bussi peale läks, et kooli minna. „Luurasin salaja Tomi, et vaadata, kuidas ja kuhu ta läheb. Seal ta siis tatsas vaikselt, vaatas lehti, taevast. Nägi plakatit teatrietendusest, mille peal oli emme. Võttis telefoni välja, sättis, tegi pilti, et seda pärast emmele näidata.” Kui Tom esimest korda kuulis, et ema oli teda jälitanud, tegi ta üllatusest suured silmad ja soovis, et Anne-Mai tema järele veel salaja luuraks. „Viieminutiline teekond bussi peale võttis Tomil pool tundi, ta jalutas ja unistas,” naerab Anne-Mai.

Peale unistuste on Anne-Mai loomingus ka igatsust. „Igatsen siirust, armastust, lähedust. Annan kõik edasi oma pojale, aga tahaksin ka ise armastust. Pole veel seda leidnud. Tomi kõrvalt pole selleks ka aega, aga ega armastust ei saa otsida – see tuleb ise,” ütleb Anne-Mai. „Üks paha kogemus on mul olemas ja kardan jälle põletada saada. Võib-olla ei usalda enam nii palju, võib-olla olen tugev ja iseseisev – nii valivaks muutunud,” naerab Anne-Mai iseenda üle.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare