EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Sportliku Všivtsevide pere lugu: esimene kord panime väikse Vova suuskadele saapad viltide peal jalas

 (13)

Narva spordidünastia Všivtsevid ei tekkinud piitsa sunnil, aga selle ühe kõige aktiivsema esindaja Vladimir Všivtsevi, regiooni tervisespordi võtmetähtsusega populariseerija teel on olnud palju takistusi, mida ta ilma perekonna toetuseta oleks vaevalt ületanud.

Isal ja pojal, laskesuusatreeneritel Jevgeni (68) ja Vladimir (37) Všivtsevil on oma alal palju teeneid, aga seda panust, mida Všivtsevite spordidünastia annab tervisespordi arengusse Narvas, võib kindlasti nimetada hindamatuks. Nende aktiivsel osavõtul on umbes kümme aastat arendatud Rahu tänava magalarajooni juures asuvat Äkkeküla puhke- ja spordipiirkonda. See on muutunud soistest metsatukkadest korrastatud territooriumiks jalutus- ja suusaradade, lehtlate ja välitrenažööridega.

Vladimir korraldab paljusid elanikkonnakihte kaasa haaravaid jookse ja jalgrattavõistlusi, viib läbi meistriklasse suusatehnika kohta ja nii edasi ja nii edasi.

Paljuski tänu temale on kepikõnd saanud eakatele harjumuspäraseks ja võib-olla kõige populaarsemaks vaba aja veetmise viisiks – ja mitte ainult eakatele narvalastele –, kuigi veel võrdlemisi hiljuti kutsusid „suuskadeta suusatajad“ linlaste hulgas esile homeerilist naeru.

Vladimiril on veel kaks venda Vjatšeslav (45) ja Juri (33), kes praegu tegelevad spordiga nii öelda enda jaoks, aga omal ajal olid nad Eesti laskesuusatamise noortekoondise liikmed.

Isa-poeg Jevgeni ja Vladimir ei kujuta ilma spordita oma elu ette. Foto: Argo Ingver

Suuskadele juba nelja-aastaselt

Seotud lood:

„Sellises suuruses suusasaapaid Nõukogude Liidus muidugi ei olnud ja me panime talle jalga kõige väiksemad saapad, mis leida suutsime, viltide peale. See on muidugi naljakas, aga selline oli tegelikkus. Sellest ajast alates Vova suuskadest enam ei lahku,“ räägib Jevgeni Všivtsev, dünastia looja poja sporditee algusest.

Jevgeni hakkas laskesuusatamisega tegelema, olles juba täiskasvanud inimene ja sai kolme aastaga meistersportlaseks. Kas ka tema vanemad tegelesid spordiga? „Ei, üldse mitte. Vanem vend oli minu innustaja, just tema on meie spordidünastia looja. Ta tegeles erinevate aladega: nii poksi, suusatamise kui ka hokiga. Sel ajal oli palju selliseid spordiarmastajaid, kes ei pannud kogu jõudu mingisse ühte asja,“ vastab ta.

Laskesuusatamisega tegelemisega kaasnesid nõukogude ajal Narvas mitmed raskused, aga kõige alguses oli peamine püsside puudumine.

Jevgeni ja Vladimir Všivtsev Foto: Argo Ingver

„Me hakkasime laste laskesuusatamist Narvas arendama 1978. aastal. Võtsime sektsiooni lapsi, aga püsse meil sel hetkel lihtsalt ei olnud. Paljud rääkisid, et see on Narva jaoks perspektiivitu spordiala, sest talved on meil kehvad ja laskevälja ei ole ja ka relvi ei ole. Pärast tekkisid esimesed kolm püssi kõigi peale. Me käisime nendega suure seltskonnaga Ivangorodi karjääris laskmist treenimas. Entusiasmi oli inimestel väga palju ja ainult see päästis meid paljudes olukordades,“ jutustab Jevgeni.

Jevgeni abikaasat aetakse tihti segi tema minia, vanima poja naise Jelena Všivtseva, Albertville’i (1992) ja Lillehammeri (1994) olümpiamängudest osa võtnud laskesuusatajaga. Aetakse segamini banaalsel põhjusel – nad on täielikud nimekaimud.

Jevgeni, kas teie naisel Jelenal on ka suhe spordiga?

Ainult selles mõttes, et ta tegeleb laste kehakultuuriga, töötades lasteaias. Ise pole ta spordist kunagi tõsiselt vaimustuses olnud ja vastavalt sellele valis ameti hoopis teisest valdkonnast.

Ametidünastiate puhul on alati huvitav nooremate põlvkondade elutee valikuvabaduse küsimus. Kas see, et Vladimir käib teie jalajälgedes, hakkas treeneriks, oli tema isiklik otsus või kasvatasite te teda alates kõige varasemast lapsepõlvest oma asja jätkajaks?

Diktaati ei ole olnud. Muidugi on igasuguseid hetki olnud nii Slava, Juri kui ka Vovaga. Muidugi arvan ma, et vanemad ei peaks oma lastele karuteenet tegema. Alati peavad nad neile tõtt rääkima, jutustama ausalt ka oma tööst.

Vovaga oli raske hetk, kui ta astus Audentese spordigümnaasiumi Otepääl, alguses oli tal väga raske. Pärast Vovat on seal õppinud paljud narvalased, aga tema oli esimene ja alguses oli tal väga raske eesti keeles õppida, suhelda eesti keelekeskkonnas. Juhtus, et ta ei pidanud vastu ja oli valmis kõigest loobuma. Siis tõesti meie veensime, isegi nõudsime, ja nüüd Vova seda muidugi ei kahetse.

Vova peamine hobi on mägijalgratas, mitte suusad, kui imelik see ka poleks. Ja see on kindlasti tema isiklik valik.

Loe veel

Vladimir ise märgib vahele, et tema jaoks on sport olnud alates varasest lapsepõlvest elu orgaaniline osa, üks elu tähtsamatest osadest.

Vladimir, kas ei juhtunud, et nii kui teile juba mitte väga teadlikus vanuses suusasaapad viltide peale jalga ja suuskadele pandi, nii te nendega piltlikult öeldes minema sõitsite ja isiklikus valikus küsimust enam ei olnudki?

Loomulikult ei saa ma enda kohta öelda, et ma midagi rohkem ei oskagi, aga see, mis mul tõeliselt välja tuleb, see, millest ma saan tõelist rahuldust, on nii või teisiti seotud spordiga. Kui spordisfäär muutuks minu jaoks ühel või teisel põhjusel täiesti suletuks, suudaksin ma „pinnale ujuda“, leiaksin omale huvitava töö, teenistuse. Aga ma tean ju, mis on mulle ikkagi kõige lähedasem.

Meil ei ole perekonnas kunagi olnud nii, et mind on jõuga pandud tegema seda, mida ma kategooriliselt teha ei taha. Minu jaoks oli väga tähtis hetk just kõrgema spordihariduse saamine. Need motivatsiooni arendavad teadmised ei aita mind mitte ainult põhitöös treenerina, vaid võimaldavad vaadata laiemalt spordielule. Sellele, mida võib spordi abil saavutada sotsiaalses plaanis, kuidas muuta oma kodulinna elu paremaks.

Soov neid teadmisi kasutada kujunes just selleks, et ma hakkasin tegelema tervisesporti propageerivate ürituste korraldamisega.

Ka teil on poeg, kes on juba nelja-aastane. Kas püüate teda kuidagi tõsiseks tegelemiseks spordiala valikul suunata? Võib-olla peaks see olema teie nii armastatud jalgrattasport?

Muidugi mitte. Poja spordikarjäärile ma isegi ei mõtle. Minu jaoks on kõige tähtsam, et tema jaoks saaks sport sõna laias tähenduses elu osaks, et ta oleks hea asjaarmastaja, liiguks ja armastaks liikuda. Et tal oleks hea suusatehnika, jalgrattatehnika, et tal oleks oskusi mingitel meeskonnaspordialadel.

Sport on palju enamat kui lihtsalt tulemus!

"Motivatsiooni arendavad teadmised ei aita mind mitte ainult põhitöös treenerina, vaid võimaldavad vaadata laiemalt spordielule. Sellele, mida võib spordi abil saavutada sotsiaalses plaanis, kuidas muuta oma kodulinna elu paremaks," usub Vladimir. Foto: Argo Ingver
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare