Speegi ja Leinbaumi pere lugu: 130 aastat sõprust
Kohtume kahe pere nelja põlvkonna esindajatega Viru hotelli all asuvas Lyoni kohvikus. Suurt ja eripalgelist seltskonda on raske kellegi koju mahutada, seetõttu oleme laupäeva hommikuks broneerinud osa kohvikust. Keskealine mees aitab jalutusraamiga kenasti trepist üles kaks vanaprouat. Illi-Ann Tammepuu (86) ja Urve Saari (92) on suguseltsis kõige eakamad ning mäletavad ka vanimaid lugusid.
Kuidas saavad perekonnad nii kaua sõbrad olla? Sõbrad tulevad-lähevad ja sõprus hääbub vahel isegi üheainsa inimese elus.
„Aga meil kestab,” tõdeb Illi-Ann, oskamata öelda, mil moel on see neil õnnestunud. Sõpruse tunnus on ka üksteise aitamine keerukatel aegadel.
Viiendasse põlvkonda kuuluv Saale (42) oli see, et kes otsustas, et suur ja põnev kaht pere ühendav lugu tuleks ära rääkida.
„Minu jaoks on see sõprus hästi tähtis ja lähedane,” kinnitab Saale. Küllap vanavanaisade ajal oli suhtlemine eluliselt olulisem, aga tänapäeval? „Vaatan sulle sügavalt silma ja vastuseks on, et sõprus ei küsi. Kui tahab olla, siis on,” selgitab Saale ema Mari (66). Jutuajamistest selgub, et peresid ja põlvkondi seob sõbralikkus, avatus, ühised huvid, näiteks muusika. Kuid igal põlvkonnal näib olevat see oma miski, mis liidab. Kõiki lugusid ei jõua rääkida, kuid äratundmist on paljudel.
1) Esimene põlvkond. Jaani ja Mihkli lugu
1887. aastal asus Narva Kreenholmi manufaktuuri ministeeriumikooli algkooli õpetajaks Otepää kihelkonnast Laguja külast pärit Jaan. Tema kolleeg koolis oli Mihkel.
1904. aastal suri Jaani abikaasa Emilie, kellest jäid maha viie-, kolme- ja üheaastane poeg. Mihkli pere, eriti abikaasa, aitas Jaanil poisse kasvatada. Mihkli enda lapsed olid umbes sama vanad: kuue-, nelja- ja kolmeaastane.
„Narva oli väike linn, seal elasid toona ärksad inimesed, kes suhtlesid omavahel ka niisama. Aga kõigepealt oli nii, et Speekidel olid kolm poissi ja Leinbaumidel kaks tütart ja üks poiss. Kõik nad elasid ühes majas, kasvasid üles nagu kasuvennad ja -õed,” meenutab Illi-Ann oma vanavanemate lugu. „Minu isa (Mihkel) oli viiene, järgmine oli kolmene ja siis oli pooleteisene. Isa oli ainukene, kes mäletas ema ja emahellust. Ema võttis teda sülle ka, ta on sellest rääkinud,” jagab Illi isa mälestusi.
Kuna Speekide peres ema ei olnud, siis andis Emilie Leinbaum leskmehele lastekasvatamise kohta nõu. Näiteks soovitas ta, et lapsed muusikat õpiksid, samuti juhendas isa laste riietamisel. „Ta oli mingil määral kasuema eest, eriti Maanule, kes oli õige väike. Tema hoidis proua Leinbaumi kõige rohkem.”
2) Teine põlvkond. Mihkli ja Hella lugu
Jaani laste järeltulijad ehitasid oma elu üles Eestis. Nõukogude-aastatel läks elu keeruliseks. Mihkel Speek, siis juba eestipäraselt Saari, sunniti Siberi teele, tema poeg Henn visati ülikoolist välja. Mihkli ja Sofie Amalie kodust tehti ühiskorter, ajastule iseloomulikult kehtestati ameti- ja töökohapiirangud.
Mihkel Leinbaumi järeltulijatest põgenes osa 1944. aastal Rootsi. Eesti keelele ja kultuurile pühenduti aga teisel pool merdki. Sidemeid suudeti hoida ka siinse sõprusperekonnaga.
„Küllap see ikka vanaproua Leinbaumi kaudu oli? Ma mäletan, et kui Leinbaumi lapselaps Jaan hakkas 1960-ndatel Rootsi turistidega Eestis käima, siis esiteks läks ta Illi vanemate juurde,” meenutab, Illi venna Henn Saari lesk Urve külaskäike Mihkel Saari poole.
Kolmas põlvkond Illi-Anne, Eino, Urve, Hennu ning Malle ja Jüri lood
1964. Need keelatud sõidud!
Illi meenutab, et kuigi teda tutvustati Leinbaumidega juba eelkoolieas, siis suurem suhtlus algas pärast sõda, mil Rootsi läinutel oli võimalik juba Eestisse tagasi tulla. Kuigi välisturistidega Tallinnast välja sõita ei võinud, siis tehti seda ikka. Nii käidi ka Narvas, autojuht oli reeglina Illi-Anne abikaasa Eino Tammepuu.
„Igaks juhuks ei läinud me autosse oma maja ees, vaid parkisime sõiduki veidi eemale,” meenutab Illi. Seda, kas välisturistidel kunagi ka päriselt „saba” taga oli ja keegi luuras, ta ei tea.
„Käimised läksid järjest tihedamaks, see ei olnud enam nii keeruline,” jätkab Illi. Tal on meeles, et esimesel korral külalisi oodates tuli neil rohkelt ankeete täita. „Selleks, et välismaalt inimesi külla kutsuda, pidid olema vastavad elutingimused. Seal olid kõiksugused küsimused: kas on olemas külmutuskapp, kas veeklosett,” loetleb Illi. Nende Lomonossovi (praegu Gonsiori - toim) tänava kodus olid nõuded täidetud. Hätta jäi ta hoopis välismaalasest sõbra ameti määramisega.
„Eks ma pannud kirja niimoodi, nagu proua Leinbaum ütles, ja ühe asja kohta tekkis mul kahtlus. Seal küsiti, mis ametit peab Jüri Seim, Malle mees. Ja vanaproua Leinbaum oli kindel, et tema elukutse on kirikukoori laulja. No mina kahtlesin, kas ikka on. Seda ei uuritud,” muheleb Illi.
„Kui Mall saabus, siis ta ütles, et tema mees on hoopis ülikooli õppejõud, mikrobioloog või keemik! Ma arvasin kohe, et kirikukooris laulmine on pigem hobi, mitte töö!”
Illi ja Urve sõnul aitas kahe perekonna sõjajärgse aja läbikäimisele kaasa tõik, et proua Leinbaum jäi Eestisse. „Suhtlemist hoidis suuresti see, et vanaproua Leinbaum jäi siia üksi. Mihkel ja Maanu mingil määral hoolitsesid tema eest, otsisid talle eluaset ja panid haiglasse, käisid teda seal vaatamas. Sest ajast, kui Leinbaumi enda järeltulijad said hakata Eestis käima, oli nendega kogu aeg tegemist,” räägib Illi.
Urve meenutab üht õige traagilist lugu. „Proua Leinbaum tahtis minna Rootsi tütre juurde elama, sest teine tütar Marta oli Siberis. Ta sai Rootsi minekuks paberid. Aga siis naasis Marta Siberist ja ema ei läinudki Rootsi. Võttis paberid tagasi,” kirjeldab Urve. Kuid kahjuks Marta suri. „Ta lasi opereerida suure varba kõrvalt konti, nagu see teinekord kasvab. Kõik läks hästi. Ta hakkas arsti juurest ära tulema ja siis haigla õde oli veel öelnud, et panen teile veel ühe süsti, enne kui lähete. Ja kui õde süstis, siis Marta suri. Tal olevat mull sealt soonde sattunud, õhk läks sisse.”
„Ja siis oli proua Leinbaum jälle üksi. Mihkel ja Maanu hoolitsesid ta eest ja korraldasid hiljem tema matused.”
Emilia-Katarina Leinbaumi, kes lõpuks Eestisse üksi jäi ja 1963. aastal suri, meenutab Maanu Saari poeg Peeter Saari niimoodi: „Minu isa puutus Leinbaumiga kokku 1960-ndate algul ja minagi olin mõnikord kaasas. Põhjus oli ilmselt, et proua vajas kodus asjatoimetustes abi. Ta oli üsna pikka kasvu, püstise pea ja sirgete hallide juustega. Ja Leinbaum oli proua mis proua – väärika hoiakuga, tema kasina mööbli hulgas oli spetsiaalne bridžilaud, mille taha olla sõbrannad kogunenud mängima ka veel siis, kui oldi juba n-ö ühe jalaga hauas.”
4) Neljas põlvkond. Mari, Indreku, Elo, Kai ning Jaani ja Jüri-Karli lood
Kommipaberid
Mari esimesed mälestused sõpradest jäävad 1950-ndate lõppu. „Minu kodu oli Tartus, ülejäänud sugulased olid kõik Tallinnas. Minu esimesed mälestused Rootsi sõpradest on imekaunid šokolaadipaberid, mida hoidsin alles. Küllap ma neid šokolaade ka sõin,” ei suuda Mari meenutada maiuste maitset. „Aga paberid jäid.”
1969. Juubelilaulupidu
Juubelilaulupidu toimus Mari jaoks väga olulisel aastal – ta lõpetas siis keskkooli. „Rootsi peredega sel aastal ei kohtunud, aga teadsin selgelt, et need inimesed on olemas, nad on siin. Kas minu põlvkonna vennad Jüri ja Jaan olid siin, seda ma ei julge öelda. Teadsin, et keegi minuvanustest käib minu vanaisa ja vanaema juurde.”
1975. Sekeldused piiritsoonis
Mari näitab mustvalgeid fotosid, kus laiade püksisäärtega ja puukingadega pikajuukselised noored on kunstihoone ees või istuvad Mustamäe männitukas. „Jaan viibis juba mitmendat korda Eestis, Jüri-Karl oli esimest korda, mina ja õde Kai käisime jalutamas. Mu mees ka, Saale oli juba põlle all siis. Käisime Mustamäe taga ja Kadaka teel. Seal sai selline pilt tehtud.” FOTO
Saale (42) aga meenutab samast aastast Kai räägitud lugu. „Oli teada, et Rootsi sõbrad on Tallinnas käimas ja kogemata saadi Estonia teatris kokku. Kui Estonias etendus läbi sai, oli tulnud teade, et botaanikaaias õitseb öökuninganna. Otsustati seda koos vaatama minna. Sõideti Jaani sõbra, tuntud teadlase Kalle Kasemaa autoga, kuid Piritale jõudes otsustati, et võetakse ette veel kaugem retk – ületati piiritsooni piir ja mindi Viimsisse kiikuma. Aga sealt pageti, sest Pringi kordoni juures hakkasid sõdurid paistma. Siis joosti autosse ja mindi linna tagasi.”
1989. Esimene pilguheit raudse eesriide taha
„Jüri-Karl kutsus 1989. aastal külla. Keskmine õde sai ka kampa,” meenutab Mari. Ta õde Elogi käis reisil. „See oli väga huvitav, laev ei läinud Rootsi otse, vaid Soome kaudu. See oli esimene kord raudse eesriide tagant välja saada. Elo oli küll vahetusõpilasena Ida-Saksamaal käinud, aga niimoodi kapitalistlikku maailma pääseda oli see kord meie põlvkonnas esimene,” meenutab Mari.
„Kõigepealt oli väga põnev käia Leningradis Rootsi viisat toomas. Rahavahetus oli päris põnev, aga üksikasju ma ei mäleta. Kui lõpuks sõitu läksime, siis hommikuses Helsingis oli nii imelik vaadata, kui puhas kõik oli. Veoautod olid täiesti puhtad, meil siin olid veoautod ju porised,” kirjeldab Elo (53).
Elo suurim avastus oli Snickersi šokolaad. „Kuna olen suur pähklisõber, siis leidsin laeva pealt sellise šokolaadi. Vaatasin, mis seal sees on – šokolaad ja pähklid... See oli üldse kõige parem asi, mis olin elus saanud. Laeval nägi veel palju uut, näiteks nupud. Kas tualetis või niksi-näksi automaadis. Isegi lihtsad asjad olid keerulised, näiteks seda, kuidas vesi kraanist tuleb, pidi otsima,” tunnistab Elo. Rootsis oli kõik juba lihtne ja loomulik ning sujus kenasti. Kohalikud eestlased võõrustasid neid ja kostitasid hea-paremaga. Ahjusealiha banaanidega, meenub üks huvitav roog.
Seda käiku meenutab ports värvifotosid. Ühel neist on Eesti trikoloor uhkelt masti otsas – toona veel Eestis lipud sel moel väljas ei olnud. Teisel pildil marsitakse koos sotsiaaldemokraatidega. „See on minu elu ainuke ja esimene vabatahtlik 1. mai rongkäik. Stockholmis sotsdemmid tähistavad esimest maid, meie sõbrad marsivad. Siin pildil lehvitab rõõmsalt minu ja Elo keskmine õde Kai,” näitab Mari.
Jüri-Karli ja Jaani isa Jüri Seimi sünnipäeva tähistamise fotol on ka õed peal, seltskond on suur. „Kui seda pilti vaatan, siis minu arust on need kolm sellised mornid nõukogude näod ja ülejäänud inimesed pildil on teistmoodi, rõõmsamad,” mõtiskleb Mari vana grupifotot vaadates.
Naasmishetk on tal eredalt meeles. „Kui tulime tagasi ja Tallinna sadamas maabusime, siis peaaegu päriselt oli kuulda kolin, millega raudne võre selja taga alla langes. Peast käis läbi mõte: kas see oli nüüd esimene ja viimane kord? Kas ma veel saan sinnapoole?”
1991. Augustiputši ajal Rootsis
Mari käis uuesti Rootsis koos abikaasaga ja see külaskäik kujunes ärevamaks, kui osanuks arvata.
„Aasta oli siis 1991. Kuu oli august. Ja kuupäev oli peaaegu et... 19,” loetleb Indrek (69). Nüüd on selge, et läheb põnevaks. See on ju sama aeg, kui Eesti taas iseseisvaks kuulutati. Nimelt pidas paar päeva enne putši Jüri-Karl oma 40. sünnipäeva, kus peale Mari ja Indreku viibis teisigi eestlasi. Oli suur vastuvõtt. „Kuna Jüri-Karl oli eestlaste seas aktiivne, siis olid seal külas ka Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin, Savisaar koos Viljaga. Mina ja Mari olime ka kui head sõbrad,” loetleb Indrek.
„Kui ärasõidupäeva hommikul ärkasime, olime Taavi vanemate Jaan ja Ingrid Seimi magamistoas, luksusnumbris. Meid äratas raadio, keerasime selle kinni – see oli rootsi keeles. Läksime kööki, Taavi ema ütles eesti keeles, et Gorbatšovi enam ei ole. „Surnud?” küsisime. „Ei, mitte surnud. Ei ole,” vastas ema. Segadus oli suur, keelebarjäär takistas sel hetkel mõistmist. „Meil oli lennukipilet pealelõunaks. Istusime koos Taavi vanaema Mallega enne Arlanda lennujaama sõitmist kohvikus. Pigem üritasime meie Malle rahustada või julgustada. Ütlesime, et nad võivad teha palju paha, aga nad ei saavuta võimu. Siis istusime Arlandasse viiva bussi peale.”
Ärevalt kõlasid ka eestlasest piloodi sõnad. „Ta ütles, et siit ta õhku tõuseb, aga kuhu maandub, seda ei tea. No sellesama teadmisega, et sõjavägi on Tallinna lennuväljal. Meil muidugi südamed põksusid sees. Sööki ei pakutud,” mäletab Indrek. „Pakuti,” mäletab Mari paremini. „No minul see alla ei läinud...” viibis Indrek tol hetkel mõtetega mujal. Maril oli vastupidi. „Olin lastele ostnud kommi. Sõin suurest erutusest peaaegu terve toru ära. Kui lennuk maanduma hakkas, siis nägime küll soomusmasinaid. Aga saime koos samas lennukis istunud Marju Lauristiniga rahulikult Eestimaale tuldud.”
Edasi Tõraverre saadi rongiga, lapsed olid jaama vastu tulnud. „Naabrinaised olid juba ära jaganud, kes laste eest hoolitsema hakkavad, kui me tagasi ei jõua...” Seis oli naljast kaugel.
Viies põlvkond. Saale ja Taavi lood
Taavi (36) esimesed mälestused Eesti väisamisest on pärit 1980-ndatest, mil ta oli nelja-viieaastane. Käidi külas isa tuttavate, perekond Kasemaade kaudu, kellega sidus neid muusika ja koorilaul. Taavi vaatab üle laua, kus on end sisse seadnud Illi ja Urve.
„Käisime alati Urve juures pannkooke söömas, olid väga head pannkoogid,” kiidab Taavi. Urve muheleb.
Mõned asjad tundusid aga ka kummalised. „Kui Eestisse tulime, tõime kaasa banaane ja selliseid... igapäevaseid asju. See tundus kummaline. Suhkur oli Eestis teistmoodi, terad hästi paksud. Valuutapoode mäletan. Igasuguseid kummalisi asju on mulle räägitud, näiteks pidime Viru hotellis sööma, aga restoran oli kinni. Siis vanaisa näitas Rootsi kümnekroonilist, järsku oli restoran täitsa lahti ja saime tellida.”
„Kuid rohkem mäletan reise Tõraverre,” märgib Taavi. Saalel läheb ka selle peale silm särama, need on nende ühised mälestused 1980. ja 1990. aastatest.
„Oli paar suve, kui meie kuueliikmeline pere, kellel oli kahetoaline korter, pani maja taha püsti telgi, kuna meile tulid külla lapsed! Tulid Taavi, Taavi õde Anna Maret ja vahel ka tema onutütred Liisa ja Leena. Kõik said nautida täpselt sama mida meie – tiigis ujuda, aiamaalt marju ja porgandeid korjata ja meie mängukaaslastega mängida,” kirjeldab Saale.
Saale sõnul meenutas ta õde Piibe, kuidas Taavi tõi kaasa ameerika jalgpalli moodi palli. „Sul oli ka oma mäng ja Tõravere lasteseltskond pani sellele nimeks Georgi mäng (Saale hääldab püüdlikult „džoodži”). Taavi nimi on Taavi-Georg, nii et pallimängu nimeks sai Taavi auks Georgi mäng. Mäletad neid suvesid?” uurib Saale Taavilt.
„Mäletan väga hästi. Kui Eesti sai krooni, siis me viibisime seal, see oli väga suur hetk. Mängisime tennist ja jalgpalli, käisime aiamaal ja saunas ning see oli idüll. See oli väga kasulik eesti keele arendamiseks,” möönab Taavi. Kodus rääkis Taavi isaga eesti, emaga rootsi keelt. Nüüd räägib ta ise kodus lapsega eesti keelt ja abikaasaga rootsi keelt.
„Lausa imetlesime, kui sattusime nüüd suvel koos Saaremaale ja kuulsime, kuidas Taavi tegi oma lastele sama, mida Jaan oma lastele 30 aastat tagasi. Kui laps küsis midagi rootsi keeles, küsis Taavi vastu: „Kuidas, palun?” Ja see oli väga armas!” jutustab Saale.
Kuues põlvkond
Taavi tütar Hilda (4) on Eestis käinud juba mitu korda.
„Kaks korda,” tõstab Hilda kolm sõrme üles. Tegelikult on külaskäike rohkem. Teised kuuenda põlvkonna lapsed ajavad nurgas juba omi asju. Kas nemad hoiavad sõprust edasi?
„Eks see ole nüüd veel meie teha,” arvab Saale. Taavi noogutab.
Hilda rabeleb sülest maha ja läheb joonistab koos teistega edasi.
