EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Sampetovite pere lugu: tuli südames

 (1)

Kindel paar. Õnnetuse korral võib isa ja poja Sampetovi nägemine olla esimene märk, et kõige hullem on möödas.
Kindel paar. Õnnetuse korral võib isa ja poja Sampetovi nägemine olla esimene märk, et kõige hullem on möödas.Foto: Tiit Blaat

Kõigest viis-kuus minutit paksu suitsu, tulepahvakaid ja labürindis ekslemist, kuid üheksa päästetud inimelu.

Vadim Sampetov näitab pilti söestunud elamisest, kus tema kamraadi selja tagant paistab kellegi jahmunud nägu. „See on väga sagedane vaatepilt,” muheleb ta kaost jälgiva inimese hämmelduse üle. Need, kes pole leekide stiihiaga kokku puutunud, ei kujuta sageli ette, millise jõu ja kiirusega suudab pealtnäha tühine tulesäde kogu elamise hävitada. Ja lõpuks polegi enam muud kui põgeneda. Aga kuhu sa põgened, kui ust avades paiskub näkku läbipaistmatu mürgine suits ja kuskil helkleb põrgulik valgus? Kui abi ei tule nüüd, kohe ja praegu, jääb see kergesti su maises elu viimaseks pildiks.

Isa ja poeg Vadim ja Vadim (Suur Vadim ja Väike Vadim) teavad seda liigagi hästi. Üks on töötanud päästjana 25 aastat, teine ligi kümme. Viimased neli-viis aastat töötavad nad koos ühes ja samas vahetuses. Päästetud inimeste üle nad arvet ei pea. Eks tule ju iga tulekahju korral keegi välja tuua. Rängemalt jäävad meelde juhtumid, kus abi jäi hiljaks. Näiteks lapse puhul, kes peitis end instinktiivselt voodi alla, nii et kui ta lõpuks leiti, jäi pidada üksnes hingepalve…

Sel päeval, 24. mail läks kõik hästi. Häirekeskus sai teate, et Lasnamäel Kiive tänaval põleb korter. Üksik mees oli pliidil süüa keetnud ja tema pöörase iseloomuga koer suutis selle vist ümber ajada. Ja leek hakkas mööda kergesti süttivaid pindu endale hoogsalt teed rajama.

„Sain kohe aru, et seal on halb lugu,” meenutab Suur Vadim. „Ma tunnen seda kanti. Puust majad, palju prahti tubades, suured avatud pinnad.”

Tohutu vastutus

Aeg oli teinud korrektiivid ja mõnedki korterid olid moodsalt renoveeritud. Niisuguses olukorras on informatsiooni saada kõige keerulisem. Kuidas paiknevad ruumid? Kus ja kui palju võib majas olla inimesi? Millised on ohutud evakuatsiooniteed? Vahetuse ülemal lasub tohutu vastutus. Vale otsus kaotab aega, aga inimesed hukkuvad. 30 sekundi jooksul, mis kulub voolikute kokkukruvimiseks, jooksis Suur Vadim hoonesse suitsu ja leekide keskele.

Tuletõrjujate varustus kannatab kuni 800-kraadist kuumust. Majast ei jäta selline leek midagi järele. Foto: Tiit Blaat

Loe veel

Teise korruse akna kaudu nägi ta tuttavat inimest, kellega oli varem juhuslikult kokku puutunud. Suhtlus oli lihtne: taanduge viimasesse tuppa, pange uks vahelt kinni ja kui muu ei aita, toome akna kaudu välja. Sealt sai Suur Vadim esimese ettekujutuse, kui palju inimesi võib veel majas olla. Aga nagu alati, pole teave sellises olukorras täpne. Ta meeskonnakaaslased raiusid maha viis koridoris olnud ust, see käib õigete vahenditega mõne sekundiga. Oli teada, et ohus on mitu väikeste lastega peret.

Suur Vadim kuulis, et juunior on juba vooliku avanud, ja otsustas kasutada veidi riskantset võtet: ülerõhuventilaatorit. Sisuliselt tähendab see, et suits lüüakse võimsa õhujoaga majast välja. Ent sama rõhk paiskab laiali ka leegid. Niisugust masinat tohib tulekahju varases staadiumis ja puitmajas kasutada üksnes eriolukorras.

Vadim noorem ei teadnud sellest midagi. Tema vaatas enda piirkonna üle, seal kedagi ohus polnud, ja võitles tulega. Viimaks majast väljudes oli ta üllatunud, kui inimesed kättpidi tänama tulid. Sageli seda ei juhtu ja tulekahju ohvrid on suisa pahased: miks nii hilja, miks nii palju vett, elamine rikutud... Aga üheksa päästetud inimelu, neist viis last, tõid talle ja isale vastavalt elupäästja II ja III klassi medalid, mida tuletõrjujad nimetavad Lõviks ja Hõbelõviks (harva õnnestub kellelgi teenida välja Kuldlõvi).

Lapsepõlve veetsid Vadim juunior ja tema õde Nadja Tartus Emajõe ääres. Foto: Tiit Blaat

Vanema Vadimi ema jõudis enda emaga Tartusse viieaastasena veel enne sõja lõppu Pihkvast, mis oli lahingutes ja pommitamistes peaaegu täielikult purustatud. Ta isa sai juba sõja algul surma. Vadimi vanaema sai kokku tuttava sõjaväelasega, nad hakkasid ulualust otsima ja leidsid selle viimaks ühest Taaralinna kommunaalkorteri toast.

Emajõele võib kindel olla

Tartu ja Emajõgi on siiani nii vanema kui ka noorema Vadimi südames. Üheskoos käivad nad kalal ja Emajõgi siin hätta ei jäta. Nad ei kõhelnud ka siis, kui reostust peeti ametlikult liiga suureks ja otse Tartu keskel oli kalapüük keelatud. „Kalal oli ju süüa ja teda oli rohkem,” ei tee vanem Vadim sellest numbrit. Isale ja pojale on kalalkäik lõõgastus.

Muide, paarkümmend aastat tagasi otsustasid tollal veel väikesed Vadim ja tema õde Nadja, et isadepäev on valele hooajale määratud: novembris ei saa isaga minna ei kalale, seenele ega isegi mitte loomaaeda. Tehti otsus, et nende peres pole isadepäev novembris, vaid juuli keskel. Tavapäraselt tähistavad nad seda perega Emajõel öise kalapüügi, lõkke, šašlõki, grilli ja värskelt püütud kalast valmistatud uhhaaga.

Vanema Vadimi ema jõudis ühes enda emaga Tartusse viieaastasena.

Vadimid on viimased neli-viis aastat töötanud ühes komandos, päästes inimesi ja lämmatades tuld. Tulekahjule välja sõites ei tea kunagi, millal võib ühe elu teisest sõltuda.

Noorem Vadim kinnitab, et mõistab oma isa teinekord sõnadeta. „Tema annab käsu, aga mina juba liigun.”

Aga kas ohtlikes olukordades ei või tekkida huvide konflikt: kui su kolleeg ja poeg on võrdselt ohus, siis kumma valid? „Me kohtleme kõiki võrdselt,” raiub rühmapealik ja kinnitab, et nende vahtkond on nagu suur pere. Kui ta oma poistest, varustusest ja tööst räägib, täitub ta vaikse uhkusega.

„Töö on meeskondlik sport,“ ütleb vanem Vanem, kes hoolitseb isalikult oma „karauuli“ eest. Foto: Tiit Blaat

Ometi on elu juhuseid täis. Vaevalt nad kumbki olid lapsena kindlad, et neid ootab ees just tuletõrjuja elukutse. Ega selles valikus midagi romantilist polnudki. Vanem Vadim sõitis keerulisel üleminekuajal taksot, nagu tollal elatise teenimiseks paljud tegid. Lühidalt kokku võttes: pärast kokkupõrget kuritegeliku maailma esindajatega valis Vadim rahulikuma elukutse. Ent Liiva-Annuse juurde minekust palju puudu ei jäänud. Noorem töötas ehitustel, aga valis pärast viimast kriisi samuti kindlama ja isegi turvalisema elukutse. „Väljas ehitustel kaotasin võib-olla kümme aastat oma elust,” kinnitab ta. Ilm, tootmismürgid jne. Tulekahju korral oled enda eest ise väljas.

Kuid see töö pole nende jaoks, kes end säästavad. Kujutate end ette ukse ees, kust paistab ainult must suits ja võib-olla kaugel leekide kuma? Julgete sisse hüpata? „Väike hirm on alati,” tunnistavad Sampetovid.

Vaevalt nad kumbki olid lapsena kindlad, et neid ootab ees just tuletõrjuja elukutse.

Ei tea, kas just selliste iseloomuomaduste pärast, aga Kesklinna komandos töötavad praegu ennekõike mehed, kelle emakeel pole eesti keel. Ehkki nad mõlemad räägivad head eesti keelt ja vanem Vadim isegi väga head, on palgasurve selles ametis tohutu ja eestlastele kipub uks ikka rohkem valla olema.

Siit tuleb maitsev uhhaa. Üheskoos on kalal käidud poja lapsepõlvest saadik. Foto: Tiit Blaat

Aga kui keegi peaks tules hätta sattuma, pole tal oma õnnetuses ilmselt suuremat õnne kui see, et appi sõidavad Sampetovid. Ka siis, kui hätta peaks sattuma su kass. Isa ja poeg räägivad suurima rõõmuga, kuidas on toonud puu otsast alla nii mõnegi hätta sattunud väikese kiskja.

Kaks nurrumootorit kuulavad nende kodus juttu põlglikul ilmel pealt. „Mida teie ka otsustate… Kui pereema koju tuleb, alles siis pannakse hierarhia paika.” Isa ja poeg meenutavad kodust „komandöri” ja puhkevad naerma. Nende oma väike küla – äsja abiellunud õde (või siis tütar, kuidas kellelegi) ühes Lasnamäe kodus, isa-ema teises, poeg Vadim kolmandas – keerleb ühe võimsa matrooni ümber. Aga teda meie kohtumisel näha ei õnnestugi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare