EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Reemannide pere lugu. Kolm põlvkonda rauataltsutajaid

 (5)

Peeter Reemann taltsutab Rõuge metsadesse rajatud sepikojas tulist rauda.
Peeter Reemann taltsutab Rõuge metsadesse rajatud sepikojas tulist rauda.Foto: Argo Ingver

Meistrimeeste suguvõsast põlvnev Peeter Reemann on sepp, kellesarnaseid leidub maailmas vaid käputäis.

Peeter Reemann elab sügaval Rõuge metsas Sepa talus, millel on niisugune nimi, sest Peeter ongi sepp. Juba kolmandat põlve kannab ta metallitöö teadmisi ja temasuguseid seppi on maailmas ainult käputäis.

Peetri juured ulatuvad Rõugesse. Oma vanaisa sepaoskuse kohta uurides sai ta teada, et Rõuges olnud kunagi neli suurt seppa. Tema vanaisa ei olnud ükski neist. „Aga kui oli vaja koju asju sepistada, siis ta tegi neid ikka ise,” meenutab Peeter oma kuldsete kätega vanaisa. „Ise ehitas traktori ja mõtles välja vesioina (hüdraulilise löögi jõul töötav pump – toim), mis töötab 1938. aastast seniajani.”

Peetri vanaisa Friedrich Johanson meisterdab töötoas midagi. Pildi on teinud ema vend Jüri 1970. aastal. Foto: erakogu

Sama kuldsete kätega oli ka Peetri isa, kes oli küll pärit Paldiskist, kuid kelle töö ja elu oli lõunasse toonud. Kui vaja, tegi ta kojas lihtsamad sepatööd ära. „Ta polnud nagu päris sepp, aga kui vaja, siis tegi. Mina olen kolme põlvkonna kõige kõvem sepp,” naerab Peeter kindlalt, karedalt ja kerge eneseirooniaga. Ent tõsi on, et Peeter pole silmapaistev sepp ainult oma suguvõsas, vaid ehk isegi maailmas.

Kolmekordne meister

„Keegi ütles, et meistriks saamiseks tuleb teha oma asju 10 000 tundi. Mul tuleb see vast juba kolmekordselt täis,” ütleb Peeter. Ja palub üht-teist mitte kirja panna, et liigse uhkustamise muljet ei jääks. Võib märkida, et tema on taasloonud Rakvere linnuse piinariistad ja peab oma uhkeimaks tööks sellist uksehinge, mida ükski teine sepp, kelle juures klient oli varem käinud, polnud võimeline tegema. „Tõenäoliselt olen oma nišis maailmas üks vähestest, kes mõnda asja teab või oskab vastata,” ütleb Peeter, tagudes samal ajal tulikuumast rauatükist mängleva kergusega kirvepead. Peetri kui sepa leivanumber ongi vormida kirveid ja tööriistu nii, nagu seda tehti veel rauaajal. „Ajaloos on olnud aeg, kus sepistatud rauakilo eest sai vastu 50 kilogrammi kulda,” naerab Peeter.

Avo Reemann, Peetri isa. Pilt 1980-ndate algusest Foto: erakogu

Loe veel

Üldse meeldib Peetrile juttu ajada, nii alasi kui ka toidulaua taga. Sestap pole ta nägu meediale võõras. Meie kaameramees on niisuguse kogenud pildistatava-filmitava puhul täiesti elevil. Rauda tagudes lendab sädemeid ja sellest saab päris ägedaid pilte. Niisama võib Peeter töö kõrvale lobiseda ja esineda küll, aga lisab torinaga, et näitlejaks ta siiski ei sobi. „Ükskord pidin võttegrupile tina valama. Mingi stsenaarium oli ette antud, aga nii läks kõik sassi. Kui saan olla mina ise, siis võin kaamera surnuks rääkida.” Tina valas Peeter enne seda, kui Eestisse tuli euro, ja esimene valatud kujutis oli euromärk. „Tõsijutt! Kahjuks ei jäänud see võte eetrisse.”

Läheme sepikojast üle hoovi Peetri tallu sooja. Sees ootavad tema kaks last ja elukaaslane Ülle. „Teinekord küsivad kliendid, kas võib tulla ka õhtul. Vastan neile, et olen kogu aeg sepp. Isegi kui magan – siis olen magav sepp.”

Uksehing – Peetri meistriteos Foto: erakogu

Peeter ei ole alati olnud läbi ja lõhki sepp. 1989. aastal värvis ta Eesti Restauraatoris maju. „Sinna oli seppa vaja. Esialgu tehti ühele teisele mehele ettepanek sepaks õppida. Samas pidi sepp ka keevitama ja seda ta teha ei tahtnud,” selgitab Peeter. „Siis pöörduti minu poole. Minu jaoks oli sepp lihtsalt üks ametitest, ei osanud sellest rohkem lugu pidada kui trammijuhi või medõe omast. Mis sest, et olin isa ja vanaisa sepistamas näinud, aga elukutse see neil ju päris ei olnud.”

Pärast õpinguid Tallinnas saigi Peetrist 1990. aastal sepp. Ta läks Võrru vana tööandja juurde tagasi, kuid kolm aastat hiljem hakkas ettevõtjaks ja sajandivahetuseks olid tal sepaäris juba töötajadki. Viimaks kolis ta äri Võrust Rõugesse, kuhu soetas 2000. aastal talu ning ehitas mõne aastaga perele kodu ja töötegemiseks sepikoja. „Heal ajal on sepikojas tööl olnud viis-kuus inimest, praegu on kolm,” ütleb Peeter. Masu vähendas ridu. „Kõige hirmsam aeg on see, kui ei tea, mis pärast seda või toda tellimust edasi saab. Õnneks on tööd ka edaspidi alati tulnud.”

Kuue lapsega kärgpere

Võiks ju arvata, et Peetrit ei näegi mujal kui sepikojas, ent see pole päris tõsi. Vahepeal jõuame piiluda sepikoja kõrval külalistemajas talveunne suikunud Harley Davidsoni. Sellega vallutab Peeter suvel Euroopa maanteid. Taluhoone elutoa riiulil on karikad noolemängu võitude eest. „Olen mõne karika ka ise võistluse tarbeks sepistanud ja siis selle endale võitnud,” näitab Peeter karikaid, mis ta on nagu muuseas peale treppide, konksude ja kogu maja valmis meisterdanud. Kõige muu kõrvalt jätkub Peetrit ka pere jaoks, töötab ta ju lausa kodu kõrval.

Peeter, tema elukaaslane Ülle, poeg Mattias ja ühine tütar Emma. 2017 Foto: Jun Ishikura

Kuigi eelmistest põlvedest jutustas ta õhinaga, on Peeter oma pereelust rääkides veidi kidakeelsem. „Meie oleme Üllega nii-öelda teisel ringil. Vaatasime, et saja pere lugude formaati mahuvad ikka pered, kus on pikalt koos ja abielus oldud. Aga meil on selline kärgpere. Mitte et ma selle üle uhkust tunneksin, lihtsalt elus on niimoodi läinud.” Üle kümne aasta koos elanud Peetril ja Üllel on kahe peale kokku kuus last, kellest noorim, kaheksa-aastane Emma on ühine. „Jõuluajal tulevad lapsed ikka kokku ühe laua taha. Kui hästi läheb, siis läheme terve pundiga suvel ka reisile.”

Salamisi südames loodab Peeter, et 11-aastasest pojast Mattiasest saab kunagi ta mantlipärija. „Korra on ta proovinud rauda lüüa ja see tuli tal täitsa välja. Olen küsinud ja ta on ka ise öelnud, et sooviks sepp olla. Eks ka viiuldaja soovib oma pojast viiuldajat ja nii edasi, aga ma ei taha seda Mattiasele peale suruda. Oleksin pisut pettunud, kui temast seppa ei saaks, ent mõistaksin tema valikut.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare