EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Pireti ja Brigita lugu: ema ja tütar optometristid loobusid turvalisest palgatööst, remontisid perega koos ruumid ja avavad nüüd oma prillipoe

 (13)

PopOptika
Õismäel avas uksed uus prillipood PopOptika, mida veavad ema Piret Glükmann ja tütar Brigita Arslamov.Foto: Jaanus Lensment

Satun ema ja tütar Piret Glükmanni (41) ja Brigita Arslamoviga (22) kohtuma nende elus ühel õige erilisel hetkel: nad on jätnud oma senised palgatööd ning on just lõpetanud meespere abiga valmis remondi nende tuliuues optomeetria salongis.

Kes nüüd arvab, et edasi on see lugu üks varjatud reklaam nende uuele ärile, siis ma loo autorina pead ei anna, et see nii ei ole. Pireti kirg ja Brigita tasakaalukus oma tööst rääkimisel, esmapilgul täiesti hullumeelne plaan avada salong kuskil Õismäel nõukaaegses Nurmenuku kompleksis ning nüansid, mida nad oma töös kirjeldavad, teevad kogu ettevõtmise nii põnevaks, et ma olen ise täiesti "müüdud". Ja ma isegi ei kanna prille.

Vaata videost!

Unistus valgest kitlist

Vanu perepilte vaadates on aga kaadreid, mis meenutavad Piretile veel, miks just optomeetria valdkond teda huvitama hakkas. Tütar Brigita poseerib neil üsna tugevate raskete prillidega.

"Asi algas nii, et ta käis vanaemaga jalutamas ja ei märganud pruuni parti pruuni vee pealt..." meenutab Piret. Mis toimub, mis lapsel viga? Piret oli segaduses. "Mulle öeldi klaasid +6 ja -3 silinder, aga mida see tähendab? Tundsin, et arst ei seleta lahti. See ajendas ka selle valdkonnaga tegelema, seda õppima. Uurin ise järgi."

Seotud lood:

Piret sattus optikasse tööle 1995. aastal. Toona Eestis veel optometristi eriala eriti ei õpetatud, seda sai õppida kas Venemaal või Soomes. Kui silmaarst on see, kes ravib, siis optomterist on nägemise uurija. "Tänaseks olen nii kaua olnud tööl, et mind kutsutakse tihti prilli-Piretiks!" ütleb ta.

Piretiti inspireeris optometristiks õppima Brigita silmanägemine. Või õigemine see, et tütar vajas prille. Foto: erakogu

2001. aastal, siis kui tuli esimene lend, tahtis Piret kohe õppima minna, aga ei saanud, õpe oli tasuline ja ka lapsele läks aega. "Olin palju tööl ja siis kasvatasin juba ka last suuresti üksinda nii, et kooli lõpetasin 2005," meenutab Piret.

Täna on Brigital nägemisega kõik korras. "160%-line nägemine" täpsustab ta ka ise.

Loe veel

Lapsena oli ta tihti ka emal tööl kaasas, vaikselt tagaruumis. "Kui ta oli väike, olin nädalavahetustel palju kella kaheksani tööl, ta tuli mulle töö juurde. Ja tol ajal ei olnud nutiseadmeid, siis ta istus arstikabinetis ja mängis prooviklaasidega," mäletab Piret Brigita kasvavat huvi tema töö vastu. "Mängis selle masinaga, mis mõõtis prillitugevusi ja mõõtis silmavahet, kellel vähegi võimalik. Tegi kõiki mulle töös mida tavaliselt asju, mida küllap laps ei tohikski teha."

Brigitale olid ema "päris" asjad ka huvitavad. Nii võis ta andunud kuulata, kuidas ema teiste töökaaslastega erinevatel optomeetria teemadel rääkis. Ta möönab, et oli ka ema üle väga uhke. "Kui kellelgi lastest läks midagi silma, siis ma ütlesin: "Mu ema on optometrist, ma tean kõike. Hoia oma silmad kinni, siis ta paraneb ära!" Paras ninatark olin, hästi tark enda arust!" naerab Brigita.

Brigita veetis lapsena palju aega ema töö juures ja nakatus isegi siis optikahuviga. Foto: Jaanus Lensment

Unistus valgest kitlist olevat Piretil endal samuti juba lapsest peale olnud. Pireti sõbranna on meenutanud, kuidas väike Piret kõlgutab Õismäe rööbaspuudel jalgu ja lubab, et tema saab tulevikus arstiks ja kannab valget kitlit. Eks siis sõbranna naeris.

"Nüüd kui uus firma asutamisel, siis läksime kohe kui ruumid olid renditud, tütrega tööriiete poodi ning ostsime endale kitlid, valged ja mustad," räägib Piret.

Tegelikult pole nad ainsad, kes on peres valget kitlit kandud: ka Pireti Maret ema on meditsiinivaldkonnas röntgen-laborandina aastaid töötanud. Seega on nad nüüd kolm põlvkonda meditsiinivaldkonnas olnud. Mitte küll arstina, aga mis sellest. Inimesi aitavad meditsiinis ka teised.

Pireti ema Maret on meditsiinivaldkonnas, röntgen-laborandina aastaid töötanud Foto: erakogu

Ema kogemus ja tütre uued teadmised

Pireti otsustavaks tõukeks teha oma prillipood, oli äratundmine, et tema aeg eelmises töökohas sai läbi. Piret tundis, et see ei olnud see enam see töö. "Kui su tööst saab Exceli tabel, aga sa tegeled inimestega - kadus ära see kirg, mis minus on inimest läbi uuringu aidata. Inimesed on väga rõõmsad, kui nad saavad päriselt abi, neid päriselt kuulatakse..." selgitab Piret.

Prillide ostmine on nende meelest hoopis midagi muud, kui see, et sa tuled poodi ja lihtsalt ostad need. Prille ei saa nii osta nagu valiks poest saia või leiba. Eks neil mõlemal on seljataga pikk töökogemus muudes optomeetria salongides: paljud neis asuvad kaubanduskeskustes, kus inimesed voorivad muudkui mööda ning spetsialistil tuleb olla tööl pikki kurnavaid tunde.

Piret ise ei läheks ealeski nii personaalselt teenust kaubanduskeskusesse saama, kus klaasi taga inimesed mööda voorivad - no hambaarsti juurde ei läheks ju, silmaarsti juurde ka mitte.

Birgita, kes alles eriala omandanud, on samuti pikad töötunnid kaubanduskeskuses läbi teinud. Ega ikka ei taha küll kaubanduskeskuses töötada pärast seda, kui oled olulise ameti selgeks õppinud, eks? "Ma tundsin, et see ei ole see, mida tahaks enam teha tahaks elu lõpuni. Ja me ei saanud enam absoluutselt koos aega veeta, me oleme väga lähedased, mina olen tööl või siis tema on tööl," räägib Brigita.

"Nüüd me saame teha nii, nagu meile endale sobib," rõõmustab Piret. Oma ettevõtte plaani oli ta veeretanud juba mõnda aega, ka paljud ta enda pikaajalised kliendid olid ammu küsinud, et kas Piret oma firmat ei plaani teha.

"See mõte ei ole ruttu tulnud, vaid pikka aega ja eks meil kogu perekond toetab ka. Minu isa ja ema ja minu abikaasa, kõigil on oma roll..." ütleb Piret vastses salongis ringi vaadates. Selle heledad toonid ja valgustus on parajaks kontrastiks õues valitsevale lörtsiilmale ja Nurmenuku keskuse välisilme mornidele telliskiviseintele.

Ema-tütar Piret ja Brigita Foto: Jaanus Lensment

"Me täiustame teineteist ka hästi: Brigita tuleb koolist tal on uuendused teada, teooria värskelt meeles," kiidab Piret.

"Samas ema õpetab mulle, mida tema on aastatega õppinud. Mul on kellelt küsida, teistel koolis ei ole seda nii väga. See on tohutu eelis," kiidab Brigita. "Praktika on selles töös väga oluline. See, kuidas saada ennast nii hästi tundma, et inimene ka tunneks ennast ka hästi." Mõni pelk loeng klienditeenindusest ei ole hoopiski see, mis on päris elu.

Pireti sõnul oli teda äriplaani koostamisel aidanud sõbrale üsna raske selgitada, miks just nende firma teistest samalaadsetest erineb. Prillipoode on ju palju, miks veel ühte vaja? Uue äri rajaja muudkui raius vastu, et "personaalne teenindus" ning "paindlikkus". Mõlemad sõnad on iseenesest ju kõikvõimalikke äriplaanide puhul sisutühjuseni ülekasutatud.

"Ja ma jäin endale kindlaks, klienditeenidus ja inimestesse suhtumine on minu võtmesõnad. Ma ei raja ju oma äri ka päris tühjale kohale, vaid oma klientidele - nemad hindavad seda personaalsust, mida on seni saanud," teab Piret, et kuigi tõesti personaalset teenindust rõhutatakse igapool, siis seda ka päriselt saada, on teine asi.

Moodne autorefraktomeeter ning kõigile lapsepõlvest tuntud vana hea silmakontrollitabel. Tunnistused ja aukirjad on Piret raamida lasknud. Foto: Jaanus Lensment

Ta toob näite. "Silmi peab tegelikult kontrollima päeva esimeses pooles, sest õhtuks on silmad juba väsinud. Aga alati ei saa inimene töö ajast hommikupoolikul ära tulla. Sellepärast olemegi vajadusel lahti ka laupäeval ning siis võib julgelt lapse ja mehe näiteks kaasa võtta, nemad ootavad siin, lastele on meil multikaid ka varutud ning siis saame vanema silmad ära kontrollida," selgitab ta.

Miks just Õismäe?

Ma olen algusest peale mõelnud, miks nad küll teevad salongi just Õismäele. Esiti tundub ajaloolisesse Nurmenuku keskusesse salongi rajamine ehk kuidagi isegi kummaline - no miks mitte kesklinna või kaubanduskeskusesse nagu teised salongid? Piret aga teab täpselt, miks just sinna.

"Õismäe on nagu oma väike maailm. Kui ma lähen praegu siia Rimisse, tunneb mind küllap kuskil kolm inimest ära ja ütleb tere või võtab varrukas kinni "Oi, strastvuite!" Olen siin samas hoones kaua töötanud ja inimesed tunnevad ära," kirjeldab Piret. Ta räägib, et kohtab vahel vanemaid inimesi, kes ütlevad pole kümme aastat Õismäelt väljas käinud. Kuid lojaalsed pole ainult vanad kliendid, ka nooremad, kes kord vanemad on toonud, on paljud jäänud just Pireti juures käima.

Nüüd troonibki nende päris oma, päris esimese salongi uksel silt PopOtika - "Pireti oma pere optika". "Loodetavasti saame ilusti hakkama, täiustame üksteist, teeme tööd oma armsate klientide jaoks, et meil oleks oma töökoht. Teeme tööd, endale ja Eestile!" ütleb Piret.

PopOptika Foto: Jaanus Lensment

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare