EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Perekond Zõbin: major, kindral ja Hard Rock



Tiina ja Janek Zõbini kodutalu on Lääne-Virumaal Läsna külas, Hard Rock elab Tallinna hipodroomil, sest nõnda on lihtsam – perenaine töötab nii Tallinnas kui ka Tartus.
Tiina ja Janek Zõbini kodutalu on Lääne-Virumaal Läsna külas, Hard Rock elab Tallinna hipodroomil, sest nõnda on lihtsam – perenaine töötab nii Tallinnas kui ka Tartus.Tiit Blaat

Suur lotovõit võib inimese elule uue suuna anda. Kuid et klassiõe venna võidetud seitse rubla hobuste võiduajamistel ühe elusaatuse määravad, on maailmas tõenäoliselt juhtunud vaid üks kord.

Raamat, mis räägib hipodroomiga veedetud aastatest, ilmus Tiina Zõbini sulest tänavu septembris. Tiit Blaat

Nimelt mainis Tiina klassiõde Kadri ühe vahetunni ajal, et tema vend Jüri võitis hobuste võiduajamistel seitse rubla. Panustas ühe ja sai seitse. “Kuskohas?” küsis Tiina. Et Tallinna Hipodroomil, oli talle täielik üllatus. “Misasja, hobused? Keset linna?” kirjeldab toona keskkooli viimases klassis õppinud Tiina Zõbin (neiuna Seier) oma äsja ilmunud raamatus “Aastad Tallinna hipodroomiga” elu avastust.

Seotud lood:

Mõistagi polnud selleks avastuseks Jüri võidetud seitse rubla, vaid hobused, ja mitte niisama suvalised suksud, vaid traav­lid. Ning seda Tallinna südalinnast kiviviske kaugusel!

Hobuseid on Tiina armastanud nii kaua kui mäletab. Kuni hipodroomi leidmiseni oli ta nendega tegelnud vaid suviti vanaema juures, kui kohaliku metsamajandi tööhobustega heina ja sõnnikut vedas.

Sisuliselt koduukse all – Tiina elas Õismäel – elavatest hobustest ei suutnud neiu aga pärast nende avastamist kuidagi enam mööda käia. Esialgsest igalaupäevasest võistluste ajal tribüünil piidlemisest sai mõne kuu möödudes vabatahtlik töö tallis, ning poole aasta pärast, kui keskkooli lõputunnistus taskus, ka päristöö tallimehena. Aasta oli siis 1988.

Loe veel

„Eks ma mõtlesin ikka, et mida pärast kooli teha ja kuhu õppima minna. Kaalusin majandust, aga see oleks olnud selline midagi-peab-ju-tegema variant,“ räägib naine, kes pärast kaheaastast tallimehe ja traavisõitjana töötamist toonasesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse veterinaariat õppima läks ning kellest tänaseks on saanud esimene loomaarst Eestis, kes 2009. aastal hobustele artroskoopilisi liigeseoperatsioone tegema hakkas.

Nr 4 Goroskop. Kärus Tiina Zõbin (neiuna Seier). Aasta 1989. Erakogu

“Eks ma mõtlesin ikka, mida pärast kooli teha ja kuhu õppima minna. Kaalusin majandust, aga see oleks olnud selline midagi-peab-ju-tegema-variant,” räägib naine, kes pärast kaheaastast tallimehe ja traavisõitjana töötamist toonasesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ehk EPAsse veterinaariat õppima läks.

Täkk Goroskop, punane vene traavel. Aasta 1989. Erakogu

Nüüdseks on temast saanud esimene loomaarst Eestis, kes 2009. aastal hobustele artroskoopilisi liigeseoperatsioone tegema hakkas. Põhierialadeks ongi tal hobuste kirurgia ja ortopeedia, kuid vajadusel saavad tema kliinikus abi ka koerad ja kassid.

Elutee käänud

Kohtusime 2007. aastal, ja nüüd ongi nii, et mina olen major kaitseväes ning Tiina on kindral kodus.

Veterinaarias kõrge tasemeni jõudmiseks kulus Tiina Zõbinil paarkümmend aastat ja ohtralt õppimist, nii Tartus kui hobusekliinikutes Soomes, Rootsis ja Inglismaal. Artroskoopia juurde juhatasid ta traavlid, kellel sünnipäraselt esineb liigestes üsna sageli lõhustavat osteokondroosi (arenguhäire, mille käigus kõhrealune luu nõrgeneb, tükikesed sellest irduvad liigeseõõnde ning võivad seal hiljem probleeme tekitada ja võistlustel kiiret jooksmist ning heade tulemuste saavutamist segada – toim), mida saab ravida operatiivselt.

Tiina (paremal) koos sõbranna Liisaga 1980ndate keskel. Erakogu

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks. Abikaasagi (kuigi sellise, kes hobustest suurt midagi ei tea) leidis Tiina kaudselt tänu hobustele. Nimelt on Eesti kaitseväe 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni juhtiv major Janek Zõbin Tiina ülikoolikaaslase vend. Enne sõjaväelise karjääri teele suundumist jõudis ka Janek poolteist aastat EPAs õppida, kuid toona noorte teed ei ristunud.

Tiina (paremal) ja klassiõde Irja Tallinna 17. keskkooli õpilastena. Erakogu

“Kohtusime alles 2007. aastal, ja nüüd ongi nii, et mina olen major kaitseväes, aga kodus on meil kindral Tiina,” naerab Janek. Ning saadab naise poole sooja, naeratust täis pilgu. Kaugelt näha, et õnnelikud inimesed, võivad neid pilke näinud inimesed tunnustavalt noogutada.

Need kaks õnnelikku inimest elavad Lääne-Virumaal Läsna külas. Jah, just sellessamas külas, mis tänavu koos naaberküla Loobuga aasta külaks valiti. 89 elanikuga Läsna-Loobul tegutsevad nii näitering kui laulukoor. Tiina lööb kaasa viimases, Janek on seni veel publiku hulgas.

Tiina ja eesti tõugu täkk Rembrant. Koos osalesid nad galopivõidusõitudel 1997. Erakogu

“Natuke aega ma siiski näiteringis käisin, aga töö on selline, et ei saa väga osaleda. Õppuste tõttu tuleb teinekord pikalt kodust ära olla,” selgitab Janek, kellel nüüdseks enam kui 22 aastat sõjaväelaseelu seljataga.

Ilus pensionipõlv

Kodutalus on neil küll kolm hektarit heinamaad, kuid kariloomi ei peeta. “Neli kassi ja üks koer on meie loomakari,” räägib Tiina. “Minu hobune Hard Rock elab hipodroomil. Muidugi võiksin ta Läsnale viia, aga kuna töötan Tallinnas ja Tartus, oleks kodus hobuse pidamine keeruline.”

Tiina ja väike Hard Rock, kes näinud väiksena välja nagu üks paras krokodill: pigem väike kui suur, kongus nina, suure pea ja x-kujuliste esijalgadega. Aasta 2000. Erakogu

Hipodroomi tallid pole küll viimase peal kaasaegsed, kuid hobuste põhilised vajadused – sööt, liikumisvõimalus ja seltskond – on rahuldatud. Hard Rock käib juba 18. eluaastat, kuid näeb sellest hoolimata tähelepanuväärselt krapsakas välja – karv läigib ja värskelt lõhnav suu ulatusse jäänud heinarull sunnib otsekohe tõhusat pahmakat põske haarama. Võistlejakarjäär lõppes tal küll vanusepiirangu tõttu möödunud sügisel, kuid Stroomi metsa-randa ratsutama ja hipodroomi ringrajale käruga sõitma viib traavel perenaise veel praegugi üsna sageli.

Ratsa saab võidu sõita mitte ainult galopis, vaid ka traavis. Ratsatraavi nimetatakse monteks. Hobuse nr 3 (Global Partner) sadulas istub Tiina Zõbin. Hobuse nr 1 sadulas (Flaming Kemp) on Jaanus Mikk. Aasta 1997. Erakogu

Kui Janek millalgi peaks otsustama sõjaväelisele karjäärile punkti panna, on Eesti maaelu ühe täisverelise maamehe juurde võitnud. Põltsamaa lähistel üles kasvanud mehele pole võõrad loomad ega masinad, viimastega on ta lausa sinasõber. “Alati kuuleb kohe ära, kui auto mingit imelikku häält teeb. Leiab vea üles ja parandab ära ka,” kiidab Tiina abikaasat.

Tiina ja Tampere hobukliiniku peaarst Jukka Houttu aastal 2006 Soomes kanuuga sõitmas. Erakogu

Lisaks autoputitamise tööriistadele seisab Janekil hästi käes ka ketaslõikur, millega ta kividest igasugu asju voolib, näiteks kausse.

Totalisaatoril ei ole Janek aga kunagi mänginud. Polegi vaja, sest kellegi teise võidu tõttu toimetas elutee temani kõik selle, mida ühel eesti mehel eluks vaja – hea naise ja hobuse pealekauba.

Rõõmsalt naeratades ka vihmasajus – Tiina ja Janek Zõbin. Tiit Blaat
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare