EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Perekond Mäe lugu: kuidas kasvatada üles viis kuldset last

 (31)

Kui pere koos, minnakse jõululaupäeva matkale. Vasakult Kärt, Siim ja tema elukaaslane Julia, Epp, Tuule Sireli kaaslane Siim, Tuule Sireli, Rael, Mattias ja Riho
Kui pere koos, minnakse jõululaupäeva matkale. Vasakult Kärt, Siim ja tema elukaaslane Julia, Epp, Tuule Sireli kaaslane Siim, Tuule Sireli, Rael, Mattias ja RihoFoto: JOOSEP MARTINSON

Riho ja Rael Mäe on üles kasvatanud viis vägevat last, kes ei karda tööd ja on kõik Eesti meistrid.

Jõululaupäeva ennelõuna. Mäe pere tuleb Tudus koduõuele kokku täies koosseisus: isa-ema, lapsed Kärt (29), Siim (28), Epp (25), Tuule Sireli (21) ja Mattias (16) ning kahe noore elukaaslesed, peale selle hulk vallatuid koeri. Kassid piidlevad toimuvat eemalt. Plaanis on tagasihoidlik matk, kõigest kuus kilomeetrit karges talveilmas. Mõistagi, see pole ju õige päev, kui end kasvõi pisut ei liiguta.

Maa sool, just nii tuleb pereisa Rihot (54) tituleerida. Ta pole jutu-, vaid tegudemees. Kui noortel pole arenemiseks huviringe, siis on lahendus lihtne: need tuleb luua. „Minu lapsed said kõik, mis vaja,” on Riho rahul. „Kunsti-, käsitöö-, matka- ja maadlusring – kõik sai tehtud. See pole jutt, et lastel puudub huvi või on kauge käia. Parimail päevil oli mul maadlustrennis 45 noort.”

Suurlinnas poleks säärane trennilaste arv midagi erilist, ent Mäed elavad pisikeses Tudus ja toona käis kohalikus koolis 97 õpilast... Seda, et treeningud olid tõsised ja kvaliteetsed, näitab fakt, et kõik Mäe pere lapsed on maadluses, judos ja sumos – kes ühel, kes mitmel alal – Eesti meistriks tulnud. Suurim staar on mõistagi Epp, MM-i ja EM-i pronks ning 2015. aasta Eesti parim naissportlane.

Mäe pere kuulsaim sportlane Epp Foto: JOOSEP MARTINSON
Epp maadlemas EM-il Soomes 2014. aastal sakslanna Maria Selmaieriga Foto: erakogu

Loe veel

Riho vanavanemad olid maalt, kuid nende lastest said linnakodanikud. „Olen Rakvere poiss,” meenutab Riho. „Elasin raudtee ääres, teisel pool oli tiblagorsk, kus elasid Vene sõjaväelaste pered. Terve lapsepõlv, mäletan, kaklesime. Iga päev. Talvel said nemad peksa, suvel meie – siis tulid tiblagorski suured poisid ametikoolidest koju. Ei tahtnud oma lastele säärast elu: noored ei pea iga päev kaklema – kaigaste, kividega... Ei pea läbi aedade kellegi eest ära jooksma.”

Teine põhjus, miks Riho maale kippus, olid ilusad suved vanatädi juures Äntus: järve äärde ujuma jooksmine, heinategu, metsas käimine... Kui haridus Tallinnast hangitud ja naine võetud, hakati koos Tudusse oma kodu rajama. Noortele eraldati vana sara: nõgesed kasvasid majast läbi ja pääsukesed lendasid läbi katuseaukude. „Seinad jäid siiski alles – mõne palgi vahetasin välja. Tegin majale vundamendi alla. Siiani ehitan. Varem nappis aega, nädalavahetused olid kinni: mina läksin osa trennilastega judovõistlustele, naine teise osaga maadlusvõistlustele, keegi viis osa sumovõistlustele.”

Riho ja kang aastal 1978 Rakvere Kalevi tõstesaalis Foto: erakogu

Rakvere tõstjate treeninggrupp (treener Arnold Kiilo), Riho all paremas nurgas. Foto: erakogu

Riho Nõukogude armees 1981. aastal Foto: erakogu

„Sport on minul, nagu ka mu lastel, eluga kaasas käinud,” räägib Riho. „Väiksena olin paks poiss – pimesoolelõikus lõi ainevahetuse paigast –, aga tegin kõik kaasa. Rahvakas, vutt, võrk, koss, luurekad... Meid karistati sellega, et ei lubatud õue, ja see oli karm karistus.”

Siis hakkasid noore mehe hormoonid möllama ja pilk jäi klassi ilusaimale tüdrukule pikemalt pidama. „Aga kes see paksu poissi ikka tahab?” muigab Riho. „Võtsin isa sangpommid, lõuatõmbamise kang oli meil õues, ronimisköis samuti, ja hakkasin enda kallal tööle. Avastasin ruttu, et trenni teha on lahe. Stiimul – kaunis piiga – unus, kui pommid lendama hakkasid. Poisid vilistasid akna taga, et hüppa õue, tõstame rauda. Rassisime tunnikese. Varsti kõlas järgmine vile, panin teise tunni otsa.”

Peagi tuli judotrenn, siis tõstetrenn, Tallinnas maadlus ja poks... Kui endal on äge, siis miks mitte kõike seda lastele edasi anda?

Samal ajal hädaldavad vanemad, et järeltulijaid on keeruline sportima saada. Või mis sportima, eks sa proovi tänapäevast noort kodus tööle panna, öeldakse.

„See on pseudoprobleem, mis kaasneb linnastumisega,” põrutab Riho. „Maal tuleb hommikust õhtuni tööd teha ja kui lapsed kasvavad selles ringis, siis on ka nemad osalised. No kuidas sa vaatad kõrvalt?”

Mäe meenutab seika, kui tütar Epp – ta oli juba võitnud maadluses rahvusvahelisi medaleid – õppis Audentese spordigümnaasiumis. Treener helistas, et Epul raske nädal seljataga, tähtsad võistlused tulemas, ärge teda nädalavahetusel kodus tööle pange.

„Aga meil oli vaja metsast palgid ära tuua,” ütleb Riho. „Elame soode keskel, masinaga peale ei saa, tuleb seljas tassida. Epp käis alguses ringi, käed taskus – treenerit tuleb ju kuulata –, aga siis hakkas meiega ühes rassima. Hing ei lubanud kõrvaltvaatajaks jääda.”

Maatöö peal kasvanud

Riho pöördub ajas tagasi Äntu päevadesse. „Seal käidi naabritele heinateol abiks. Tahtsin kah osaline olla, aga vanatädi – haruldaselt hea inimene – teatas: ei võta sind kaasa, kellelgi pole aega sinuga tegeleda, sinu vikatit teritada. Leppisime kokku, et kui teritamise ära õpin, pääsen kaasa. Päev otsa luiskasin võsavikatit, nii et luisk kulus „kiluks”. Õhtul näitasin tädile ette ja järgmisel päeval niitsin heina.”

Rael, Riho, Siim ja Kärt 1990 aastal Foto: erakogu
Aasta 2003. Epp, Siim ja Tuule, ees lamaskleb isa Riho. Norra sõbrad palusid sportlikul perel medalitega poseerida. Foto: erakogu
Vanema tütre Kärdi Tudu põhikooli lõpupäev 2005. aastal, pildil (vasakult) Epp, Kärt, Siim, ees Mattias ja Tuule Sireli Foto: erakogu
2003. aastal Vembu-Tembumaal. Sportlik pere naudib ka mõttesporti. Seisavad Tuule, Riho Mattiasega süles, kabetavad Siim ja Epp Foto: erakogu

See ongi see, mis maal toimub, selgitab Riho. Ema ja isa teevad tööd – külvavad, rohivad, lõikavad võsa, teevad metsas puid – ja lapsed ei jää kõrvale. „Võtad sellise puu, millest jõud üle käib, ja tassid. Nii kasvadki. Olen teinud lastele eakohase tööriistad: väikse kirve puulõhkumiseks, väikse vigla sõnnikuviskamiseks, väikse vikati – terava, lõikab sõrmed maha – niitmiseks. Kõik viis last õppisid sellega niitma, õppisid tööd tegema.”

Nii et lapsi ei pea käskima ega appi lunima?

„Teatud vanuses tuli neid paluda, aga ühest hetkest enam mitte, tulevad ise,” kinnitab Riho. Ja lisab, et nende peres lastele kaks korda ütlema ei pea. „Käisid külalised ja imestasid, et kuidas nii, ühest palumisest piisab. Mina jälle ei mõistnud, mida on seal imestada.”

Riho pole mures oma laste pärast – nemad on tugevad, saavad hakkama –, vaid Eesti tuleviku pärast. „Liberaalne maailm ja nutistumine on viinud selleni: kui laps tunneb, et tal on raske, siis ta loobub. Varem seda polnud. Raske peabki olema. Kui ei ole, on lõbu ja arengut ei toimu. Mul on olnud trennis Epust andekamaid, aga kui pole kodu tuge ja sa ei suuda raskusi ületada, siis ei jõua kuhugi. Teinekord tuleb teha tööd hambad ristis.”

Treeningu eesmärk pole niivõrd medalid, kuivõrd tugev ja vastupidav laps, selgitab Riho treenerikreedot. „Minu märksõna on mitmekülgsus. Ei tohi jääda ühte alasse kinni. Kõik teevad kõike: raskejõustik, võrkpall, jalgpall, korvpall, saalihoki... Meil oli reegel: suvel tuleb läbida vähemalt üks triatlon. Tavaliselt läbiti kolm: Tudus, Uljastes ja Viitnas.”

Kõik viis last ja pereisa on kroonitud Eesti meistriks. Aga pereema Rael?

„Tema on samuti kõva sporditüdruk, jooksis noorena 400 ja 800 meetrit, mitmed kooli rekordid on senini tema nimel,” kiidab Riho Tudu koolis aednikuna töötavat Raeli (50). „Ta on suurem spordifänn kui meie kokku, otsib internetist tulemusi, teeb statistikat, teab Epu kõiki vastaseid ja nende tulemusi... Hull fanaatik.”

Eeskuju ja mälestused

Nüüd on aastas vähe päevi, kui kõik lapsed kodus on. „Eks nad peavadki lahkuma, elama oma elu,” ohkab Riho. „Loodan, et saavad hakkama. Õigupoolest lapsi ei saagi kasvatada, nad kasvavad ise, eeskujude najal ja mälestuste toel. Olen püüdnud olla lastele eeskujuks ja anda mälestusi. Nagu mullegi anti. Mälestused Äntust ja tädi Lainest kujundasid minu elu. Muidugi oli seal aeg-ajalt raske ja kui pahandust tegin, sain üle kaela, aga meelde jäid eelkõige positiivsed emotsioonid: maatöö, öised ujumised ja muu selline.”

Raelist ja Rihost sai paar. Foto: erakogu
Riho ja Rael 2015. aastal koduõuel Foto: erakogu

Praeguseks on pereisa pisut hoogu maha võtnud. Oli aeg, kui ta rügas viies ametis, et keskmist palka kätte saada. Nüüd õpetab Riho Rakvere ametikoolis puidu- ja sepatööd ning püüab talu ükskord valmis saada. Valmimas on sepikoda, tall saab uueks ja ehk võetakse jälle hobused.

Rihol on üks suur unistus – et saaks lapselastega tegeleda. „Tahaksin nendega metsas kolada ja puitu nikerdada, neile sepatööd õpetada... Kui lapsed ise tulla ei jõua, saatku lapselapsed suveks meile. See on see, mille nimel tasub elada.”

Vaata Riho ja Raeli videot:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare