EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Peetsaare talu pere lugu. Vanaisa ja onu istutatud metsade vahel elab piparkoogimoor

 (6)
Mari-Liis Hendriksonil on 2004. aasta Eesti piparkoogivalmistamise meistrivõistluste esikoht ja 2003. aasta Mulgimaa meistritiitel.
Mari-Liis Hendriksonil on 2004. aasta Eesti piparkoogivalmistamise meistrivõistluste esikoht ja 2003. aasta Mulgimaa meistritiitel.Foto: erakogu

Aastas pistab Mari-Liis Hendrikson ahju üle poolesaja kilo piparkooke, millele Soome parim jõuluvana on andnud maitsegarantii.

Tallinnast umbes 60 km kaugusel Peetsaare järve lähistel toimetab taluhoovis Mari-Liis Hendrikson. Kuigi külalisi on tal siin õuel käinud omajagu, võib Eesti Päevaleht arvata ennast väljavalitute sekka, sest Mari-Liis oma kodukoha täpset asukohta päris kõigile ei avaldagi. „Mul on selle kohaga üks plaan,” teatab ta. Ja kui ta selle plaani välja räägib, on ka selge, miks ta kardab, et taluõuele hakkaks ohjeldamatult rahvast voorima. Mari-Liis nimelt tahab sinna rajada piparkoogimaa.

Peetsaare talu on Mari-Liisi jaoks ülitähtis. „Siin kohe on väga hea energia. Terve see suur mets, mis on vanaisa ja onude istutatud, on mulle väga armas. Rasketel aegadel on see andnud mulle palju jõudu,” ütleb ta.

Kaader videost

Mari-Liisi ema pere jõudis tallu 1945. aastal, kui Narvas kordnikuna töötanud vanaisa Adolf koos naise ja nelja lapsega mahalaskmise eest põgenes. Kokku seitse korda kodukohta vahetanud pere jõudis lõpuks Peetsaare tallu ja Adolf leidis siin tööd.

Mul on tunne, et hästi paljud tahavad olla mu sõbrad just seepärast, et ma neid piparkooke teen.

„Ta mõtles, et see on vaikne omaette olemise töö, kus keegi teda mineviku pärast ei torgi, ja hakkas metsavahiks. See tare oli siin täiesti tühi olnud, ainult üks söögilaud ja riidekapp oli toas. Siis läks vanaisa metsa ja tegi puust pakud, millel istuda. Nii see algas,” kirjeldab Mari-Liis perekonnaloo alguspäevi. Keegi täpselt ei teagi, kui vana tare on, aga hiljaaegu käis maja korstent hindamas ekspert, kelle sõnul on see vähemalt 300-aastane ja pealekauba üks paremaid omasuguste seas kogu Eestis.

Pikalt kutsuti talu Verneri majaks, sest siis kandis maja eest hoolt Hendriksoni onu Verner. Tema töötas samuti metsavahina ning ruutkilomeetrite kaupa talu ümbritsevat metsa nimetabki Mari-Liis oma vanaisa ja onu elutööks. Kuivõrd Verneril omal pärijaid polnud, jäi maja Hendriksoni ema kätte.

Üle linna paar

Mari-Liis ise kasvas üles hoopis Viljandis, tema vanemad olid tema kinnitusel „üle linna paar” – Anto ja Eha Pähn, üks tunnustatud loomakasvatusteadlane, teine tuntud psühhiaater.

„Mu isa oli Võrumaalt Sänna kandist pärit. Temalt tuli suurepärane musikaalsus meie perre. Ta oli absoluutse kuulmisega, suutis kõike laulda, mängis klaverit, temas oli pulbitsevat karismat. Ta oleks muusikaalal võinud jõuda väga kaugele,” ütleb Mari-Liis.

Foto: erakogu

Ja muusikavälguga sai täistabamuse ka Mari-Liis ise. Ta on laulnud mitmes kooris, vahetult enne meie külaskäiku sai ta valmis ka oma talu laulu. „Sel suvel juhtus nii, et ma ei saanud magada ja mul hakkas laul tulema. Mul on nüüd kolm salmi tehtud: vanaemast, vanaisast ja onust, aga ma tahan ka ennast laulu sisse panna. Pean selle veel lõpetama. See laul tuli mul nii kiiresti, et mul polnud aega isegi nooti kirjutada. See on mu esimene laul üldse, mis mul tuli,” õhkab perenaine.

Mul on nüüd kolm salmi tehtud: vanaemast, vanaisast ja onust, aga ma tahan ka ennast laulu sisse panna.

Tema emast sai psühhiaater hoolimata sellest, et Hendriksoni vanaisa oli igati vastu tütre arstiõpingutele. Ta kutsus isegi koju kohaliku velskri ja maksis talle raha, et too tütarlapsele arstitöö raskustest räägiks. See aga Mari-Liisi sugugi ei heidutanud, vaid vastupidi, kannustas veelgi enam.

Mari-Liis teenib leiba Soomes, kus õpetab eesti lastele emakeelt ja eesti kultuuri (vt lisalugu). Ta on veendunud, et Soome aeg tuli tema ellu ainult selleks, et tal oleks võimalik ehitada üles üks korralik eesti rehetare. Ja nagu Mari-Liis juba ise alguses ütles, siis tal on Peetsaare taluga üks plaan.

Jõulude ajal jagab ta tasuta laiali suure hulga maiustusi. Foto: erakogu

„Ma tahan siia ehitada sellise piparkoogimaa ja -maja, et kõik saaksid külla tulla. Poolas on juba tahetud hakata mu piparkookide järgi pulbrit tootma, aga ma ei ole sellega nõus. Mina tahan pakkuda valmistoodet. Selle jaoks on mul vaja siia veel erilised ahjud saada. Nelja aasta pärast tahan ehitusega pihta hakata,” räägib Mari-Liis, kes end ühtäkki piparkoogimooriks nimetama hakkas.

Meisterküpsetaja

Küpsetuskunstnikul on 2004. aasta Eesti piparkoogivalmistamise meistrivõistluste esikoht ja 2003. aasta Mulgimaa meistritiitel. Tema piparkoogid on jõudnud ka Piparkoogimaanial müügile. Igal aastal teeb ta piparkooke lausa kümnete kilode kaupa.

Olen üle 15 aasta teinud igal aastal 25 kilo piparkooke lihtsalt inimestele laiali jagamiseks, neid tahetakse väga.

Loe veel

„Viljandimaal mu naabermajas tegi üks memm väga head piparkoogitainast. Ma ostsin temalt esimesel aastal kolm kilo, siis kuus, siis üheksa. Ma küsisin aina rohkem ja rohkem. Lõpuks palusin temalt 12 kilo ja siis ta ütles, et tal käed valutavad ja ta enam ei jaksa, aga ta õpetab mind välja. Nüüd olengi üle 15 aasta teinud igal aastal 25 kilo piparkooke lihtsalt inimestele laiali jagamiseks, neid tahetakse väga. Möödunud aastal tegin esimest korda ahjus 60 kilo piparkooke, mida ma Eestis ja Soomes müüsin. Praegu veel maksan sellele lõbule peale, sest piparkoogid on kallid – puhas käsitöö, pealekauba sõidukulud ja ma rentisin veel ühe koolimaja köögi nende tegemiseks. Aga ma maksan mõnuga, sest tean, et inimesed armastavad neid,” seletab piparkoogimoor.

Mari-Liis peab oma olulisemateks tunnustajateks üht Mauritiuse parimat kokka, mulgi kondiitrit Urmas Jalakat ja Soomes 15 korral parimaks jõuluvanaks valitud Kosti Kotirantat, kes kõik kui ühest suust kinnitasid: need piparkoogid on maailma parimad.

„Mul on tunne, et hästi paljud tahavad olla mu sõbrad just seepärast, et ma neid piparkooke teen. Tõsijutt, neid inimesi on üle maailma. Tean, et minu elu tuleb pikk ja siin ma neid piparkooke siis muudkui teen,” ütleb tulevase piparkoogimaa perenaine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare