„Minu eesmärk on elada vähemalt 105-aastaseks,” teatab Meila sissejuhatuseks. Tegemist on erakordselt ettevõtliku naisega, kes mängib akordionit, osaleb „Teeme ära!” talgutel, maalib portselani ja tikib. Näitusi korraldab ka. Tema Helsingis olnud kohvikus-käsitöökaupluses Maarjamaa peeti muide esimene kohtumine Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli idee arutamiseks.

Meila on sündinud 1943. aastal Kohila vallas. Esimene mälestus, mis tal on (seda küll mitte enda, vaid sugulaste silme läbi) pärineb samal aastal toimunud pommitamisest. „Olin siis vaid kaks nädalat vana. Toas, kus ma magasin, oli krohviga kaetud lagi ja ema muretses, et äkki kukub krohv mulle peale. Ta sõidutas mind käruga esikusse. See oli selline väljaehitus. Nii kui ta sealt ise ära läks, lendas pommikild üle minu pea ühest aknast sisse ja teisest välja.” Õnneks jäid kõik inimesed terveks.

Tõenäoliselt 1954. aastast pärit pildi keskel on Meila (söömas) ja tema vanaema.

Tal endal on siiani selgelt silme ees hoopis 1949. aasta märtsikuu hommik, mis on teda saatnud terve elu. Oli küüditamise aeg. Meila naabertalust oli äsja minema viidud voodihaige vana naine ja tema kaks alaealist lapselast. „See proua palus, et need, kes teda ära viisid, võtaksid aidast kaasa koti jahu, et oleks midagi süüa. Kui ta ükskord märkas, mis talle kaasa oli pandud, siis selgus, et ei olnud raatsitud jahu panna, vaid anti hoopis kliikott.” Vanaproua ei pääsenudki tagasi. Ta suri päev pärast seda, kui tema perele oli lõpuks antud luba tagasi tulla. „Heast meelest ilmselt,” mõtiskleb Meila. Ent see on ainult osa sündmustest, mis teda hiljem veel pikkadeks aastateks mõjutama jäid.

Kardan siiani nii kohutavalt hiiri ja rotte, et tunnen, nagu võiksin ära surra, kui neid näen!

Sel hommikul, millest jutt käib, paistis päike. Meila mäletab isegi heledat kleidikest, mis tal seljas oli, kui ta hüpates toast välja tuli. Pakkude peal maja ees istusid ema, isa ja keegi võõras. Nad rääkisid ja olid kuidagi väga tõsised. „Ühtäkki tulid maja otsas olnud rehealusest välja seitse suurt rotti! Nad jooksid kaevust mööda ja aitade poole. Kuulsin, kuidas isa ütles emale: „Pane asjad kokku, lähme. Juba rotidki lähevad.”

Nagu paljudes peredes toona, peeti ka Meila peres jõule pimedatud akendega.

Inimene, keda Meila õuel nägi, oli tulnud neid hoiatama: pere oli nimekirjas, öösel oleks tuldud neid ära viima. Meila pere pääses üle noatera. „Aga mina kardan siiani nii kohutavalt hiiri ja rotte, et tunnen, nagu võiksin ära surra, kui neid näen! Kus ma ka olen elanud, olen teinud kõik, et nad kuidagi minu elamisruumidesse ei pääseks,” ütleb ta. „Uh, mu ihukarvad tõusid püsti!” (Kõrvaltvaataja näeb, et nii ongi.)

Kuidas Punik kolhoosi läks

Sama aasta lõpust pärineb Meila järgmine suurem mälestus. Hakati kolhoose rajama. Kuivõrd nende pere talu oli külas üks suuremaid, siis peeti koosolekut seal. „Kõik olid väga kurvad ja mina üldse ei saanud aru, miks. Nii palju inimesi ju koos!” Tüdruk tahtis kuulata, mida täiskasvanud räägivad. Jagati loomi – kui palju neid kuskilt talust kolhoosi tuleb. Äkki kuulis Meila, et juttu on tema Punikust. „Siis ma enam ei kannatanud, tõmbasin ukse lahti, panin käed puusa ja ütlesin: „Punik igatahes kolhoosi ei lähe!” Aga kes see mind kuulas. Punik läkski kolhoosi ja suri seal punataudi.”

Trennipaus! Sel päeval õpetas Meila naabrilastele tantsu.

16-aastaselt läks Meila müüjaõpilaseks ja tegi poes kiiresti karjääri. 17-aastaselt oli ta juba lihaosakonna juhataja, peagi läks tööle Kohila majatarvete kauplusse ja sai 1975. aastal selle juhatajaks. Sellel kohal töötas ta 16 aastat. Murdeline hetk tema elus saabus 1991. aastal. Pärast Eesti iseseisvumist sai Meilast rajoonis teine naine, kes rajas oma ettevõtte. „Mul oli kauplus, kus müüdi pea kõike, sest ega ma muud peale kaubanduse ju teha ei oska,” naerab ta.

Tol ajal ei saanud niisama Soome elama minna. Viisat oli vaja. Gösta tegi siis ettepaneku, et abiellume! Siis meil ei olnud veel suhteid, nüüd on küll.

Kõige suurem muudatus toimus Meila elus, kui ta oli 50-aastane. Siis kolis ta Soome elama. „1993. aastal oli mul selline olukord, et ma ei saanud enam Eestis olla, pidin kuhugi kaugele minema,” ütleb Meila. Ja lisab, et tegemist on olukorraga, millest ta ei saa lähemalt rääkida. Pereasjad, mida teavad ainult paar kõige lähedasemat inimest. Omamoodi päästjaks sai tema praegune abikaasa Gösta, kellega ta oli paar aastat varem kohtunud. Meilale teatati, et Soomest tullakse selle piirkonna poodidega tutvuma. Tema mõtles, et tal tööd niigi, ei ole temal aega külalistega jännata. Aga nood paigutati kodudesse ööbima. „Mulle muudkui helistati, tüdinesin lõpuks ära. Kaks inimest oli jäänud ja ma teatasin: „No andke mulle see noorem siis!”” Niimoodi tutvuski Meila Göstaga, kellel oli tollal Soomes pood.

Kui Soomes dokumente ajama läksin, siis ütles ametiasutuse proua mulle, et mis te tulete siia meie maa peale meie mehi ära võtma!

„Mul oli vaja siit minema pääseda, ent tol ajal ei saanud niisama Soome elama minna. Viisat oli vaja. Gösta tegi siis ettepaneku, et abiellume! Siis meil ei olnud veel suhteid, nüüd on küll,” muigab Meila. Ja lisab kohe, et sellest hoolimata ei ole ta nende abielu kunagi fiktiivseks pidanud. „Kui Soomes dokumente ajama läksin, siis ütles ametiasutuse proua mulle, et mis te tulete siia meie maa peale meie mehi ära võtma! Ma oleks nii tahtnud talle öelda, et mis te olete siis nii viletsad naised! Aga ma ei osanud keelt.”

Abikaasaga räägivad kumbki oma keeles

Meila ei õppinudki soome keelt päriselt ära. Abikaasa Göstaga peavad nad vestlusi toredal moel. „Algul hakkasime rääkima sõnaraamatute abiga, aga meie kodune keel ongi siiani selline, et mina räägin eesti keeles ja tema soome keeles.” Abikaasa abiga rajas ta busside hooldusfirma, millele Soome ettevõtjad andsid nende enda töötajate ettepanekul 2003. ja 2008. aastal medali.

Maja nimetab Meila oma elutööks. Koos esimese abikaasa, laste isaga ehitasid nad seda kolm aastat järjest. „Võõrad käed on siia pannud keskkütte ja elektri, kõik muu oleme kahekesi teinud,” ütleb Meila 1982. aastal valminud maja kohta.

Enne seda pidas tegus Meila Helsingis Tallinna keskuses kohvikut-käsitöökauplust Maarjamaa. Ta viis Soome Eesti käsitööesemeid ja naised teenisid toona sellega suuri summasid. Meila meenutab, et just seal kohvikus peeti esimene kohtumine Tallinna-Helsingi vahelise tunneli plaanimiseks. Ükskord pidi Meila aga politsei välja kutsuma ja see lugu ei läinud sugugi ladusalt. „Vaatasin, et uksed olid lahti murtud. Oli nädalavahetus ja olin majas ainus. Helistasin politseile. Gösta ütles mulle enne, mida ma neile rääkima pean. Ise ma ju keelt ei osanud,” pajatab Meila. Ent kahe keele sarnaseid, kuid tähenduselt erinevaid sõnu segamini ajades ütles ta kogemata hoopis, et kohvikus on laibad maas. Politsei oli mõistagi kahe minutiga kohal. „Uurisid, et kus ruumis siis on. Ruumis tähendab soome keeles laipa. Mina aga ei teadnud ja näitasin: tässä! Kõik ruumid olid ju näha. Politseinikud mõtlesid natuke, üks võttis tooli ja pani mind sinna istuma. Mina istusin ja mõtlesin, et mida halba ma nüüd teinud olen,” meenutab Meila. „Üks politseinik võttis lõpuks minust tasakesi kinni ja ütles vaikselt, et lähme vaatame nüüd siis neid ruumis’eid lähemalt. Ma siis näitasin. Sel hetkel tabasid nad olukorra ära.”

Meila abikaasa Gösta on suurepärane küpsetaja. Intervjuupäeval kattis ta laua hea ja paremaga.

Kui Meila pärast Soomes veedetud 22 aastat pensionile jäi, langetas ta ühes Göstaga otsuse kolida Eestisse tagasi. „Ma ei olnud tegelikult kunagi mõelnud, et tulen tagasi. Mul oli seal ka hea olla. Mõlemad mu pojad töötasid minu firmas, ehkki elasid muidu Eestis.” Aga nii läks ja nüüd osaleb ta raugematu aktiivsusega Kohila valla elus, maalib portselani, mängib akordionit ja tikib. Teisiti ta ei oskagi. Terve elu on ta olnud sedavõrd tööle pühendunud, et kohustuste puudumine tegi ta sõna otseses mõttes haigeks. „Lõpuks ärkasin ühel hommikul üles ja tundsin, et kui ma tööle minna ei saa, siis suren lihtsalt ära,” meenutab Meila. Ta võttis arvuti lahti ja hakkas töökuulutusi otsima. Leidis ühe sobiliku, võttis telefoni ja järgmiseks päevaks oli koht olemas. „Igaühele teadmiseks: tööd ei saa lihtsalt läbi lõigata ja pensionile jääda,” manitseb ta kõiki ettevaatusele.

Vahepeal on Meila mõelnud oma jutuajamise alguses välja käidud pika elu lubadusele. „Ma ütlesin küll, et plaanin elada 105-aastaseks, aga mulle tegelikult tundub nüüd, et võiks seda ikka veel pisut kaugemale lükata. Tahaks ikka kauem elada, sest pidevalt tuleb nii palju uut ja huvitavat.”