EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Liina ja Paul: olles elu ränga tööga üles ehitanud, ära unusta seda tähistada

 (22)

Liina ja Paul Kuusemäe käisid kuldpulmapäeval Rapla kirikus, kust kunagi nende ühine tee algas. Tähtsa päeva autoks sai Volga.
Liina ja Paul Kuusemäe käisid kuldpulmapäeval Rapla kirikus, kust kunagi nende ühine tee algas. Tähtsa päeva autoks sai Volga.Siim Solman

“Alati kui on võimalus pidu pidada, tuleb seda teha,” ütlevad Liina ja Paul Kuusemäe – suure pere ema ja isa, kes oma elutee alguses näisid olevat saatuselt saanud õige kehvad kaardid.

“6. mail 1967. aastal Keavas!”

Liina Kuusemäe (69) seisab keset Aljamäe talu suurt kööki, aurav lihakauss kätel ja teab mõtlemata öelda, mis päeval oma tulevast meest kohtas.

Liina oli siis napilt 19, Paul 31. Jutt hakkas nii hästi sobima, et pulmad peeti suure hooga juba sama aasta 2. septembril Raplas maha.

“Oli see tõesti nii ruttu,” imestab Paul (81).

“No sa ei mäleta ka tuhkagi,” imestab Liina omakorda. Jääb siis ise ka veidi mõtlikuks ja nõustub, et oli ikka tõesti ruttu, kuigi keegi tagant just ei torkinud. “See-eest praeguseks tunneme teineteist väga hästi, tervelt 50 aastat,” kinnitab ta lustakalt.

Vaata videost:

Igatahes tehti asi pikemata ära. Esmalt registreeriti ja siis mindi kirikusse edasi, et vaimulik oma sõnad peale ütleks.

Ütles nii hästi, et tänavu läks paar samasse kirikusse kuldpulmi tähistama.

Õnnelikud! Mark Šandali
Seotud lood:

Kohal oli 130 külalist, kuldpulmapaar tantsis ning kõik road (korralik talutoit) tehti valmis oma kodus. Mis, nagu ütleb eluaeg kokana töötanud Liina, pole mingi kõneväärt asi, ja kust seda toitu siis ikka saada kui mitte oma kodu köögist.

Õpetaja Mihkel Kukk viis Rapla kirikus läbi tseremoonia Liina ja Pauli kuldpulmade tähistamiseks. Samast kirikust sai kunagi ühine tee alguse. Siim Solman

Loe veel

Olgu öeldud, et kuigi kuldpulmapidu peeti kodust väljas suuremas ruumis, siis ka Kuusemäede endi kodune köök ise mahutab märkimisväärse hulga rahvast. Nii peabki olema, sest vähemalt jõuludeks ootab paar alati kohale kõiki oma seitset last, nende kaaslasi ja praeguseks üheksat lapselast.

“Olen öelnud, et kuni meie elus oleme, tulgu ikka siia. Ega seni ole protestitud ka,” räägib Liina. “Lapsed elavad meil lähikonnas – kui siit meie juurest häiret anda, oleks kõik väga kähku kohal, esimesed kümne minutiga.”

“Mul on eriti hea meel selle üle, et kõik lapsed töötavad kodumaal,” lisab Paul. Aga lapselapsi võiks tema meelest rohkem olla, ruumi ju on.

Algus head ei ennustanud

Poole sajandi eest, kui paar ühist elu alustas, oli kõik veel teisiti. Mõlema pered olid olnud märtsiküüditamisel nimekirjas ja Siberisse ka saadeti. Ainult Liina jäi maha. Tookord üheksakuune plikatirts nuttis veoautokastis ema süles nii valjusti ja haledalt, et ühel eestlasest küüditajal ütles närv üles.

Mees rabas imiku ema sülest ja viskas hange. Kõrval olnud Vene sõdurile läks see hinge ja ta korjas lapse üles. Oleks tolle endalegi jätnud, kui Liina tädi poleks asjast kuuldes kohale rutanud ja tüdrukut enda juurde viinud.

Teadagi, olud Siberis olid rasked. “Meil õnnestus end üles töötada,” räägib Paul. “Siberis oligi ainult töö ja töö, see oli põhiteema. Läksime seal kohe palgimetsa, isa ja lapsed, kõik saagisime suurte sulle-mulle-saagidega. Siberi koefitsiendiga on mul praeguseks üle 80 tööaasta... Venemaal meid austati, sest saime kõigega hakkama ja meil oli seal väga hea kuulsus. Kui palju ma sealt aukirju sain! Aga kui Eestisse tagasi tulime, siis oli palju raskem, meiesugustele vaadati viltu.”

Foto: Mark Šandali

Liinal ja Paulil on hästi meeles, kuidas üks punane tegelinski ütles täitevkomitees, et kulakute lastel tuleks veri ära vahetada, sest ega neist muidu õigeid kommunismiehitajaid saa.

Liina vanaisa talu oli ära võetud, seal elasid võõrad ning sinnapoole ei maksnud vaadatagi. Ka Paulil polnud kohta, kuhu naist viia ja sobiv elukoht leiti Raplasse.

Laske lastel tööd teha!

Liina hakkas pärast kutsekooli tööle kokana, Paul oli autobaasis taksojuht. “Siis oli täitsa tavaline, et linnainimestel olid laudad. Meie pidasime lisaks lehmale ka sigu, eks see sõnnikuhais võis mõne naabri meelest päris vastik olla,” meenutab Liina. Õnneks oli ümberkaudu teisigi loomapidajaid, igaüks vaatas ju, kuidas elujärge parandada.

Liina ja Paul Kuusemäe Foto: Mark Šandali

“Tookord oli Kuusiku lennuväli sõjaväe käes. Saime kokkuleppele ja kasvatasime seal kartuleid, heina tegime ka. Rassisime ikka jubedalt,” meenutab Paul. Liina lisab, et eks see ole ka põhjus, miks kõik seitse last on puuduseta üles kasvatatud.

“Me ise oleme kodudest, kus lapsed hakkasid maast madalast tööle ja meie lapsed on samamoodi pisikesest peale igal pool kaasa löönud,” sõnab Paul.

“Sest kui laps saab alles 15aastaselt esimest korda reha kätte, siis ongi tema jaoks kõik hirmus keeruline ja raske,” nõustub Liina. “Ma ikka mõtlen, et kuidas see nii on, et meil vajavad väga paljud inimesed toimetulekutoetust. Milleks, kui kaks kätt on otsas?”

Kuusemäede suurpere võis korralikult tiivad laiali lüüa siis, kui Eesti taas vabaks sai ja äravõetud talusid tagasi hakati andma. Suure rõõmuga koliti Kehtna lähedale Põrsaku külla Liina vanaisa tallu. Sealt oli aegade jooksul läbi käinud hulk võõrast rahvast. Pere naasmise ajaks oli maja läinud ühe kohaliku naise kätte, kes elas seal oma pojaga. Tüli asemel otsustati alustada heaga – elanikule maksti kinni majas tehtud suuremad tööd ja Kuusemäe pere mehed aitasid tal teises kohas korraliku lauda üles putitada.

Nüüd võis talupidamine täie rauaga lahti minna. Pauli suureks rõõmuks oli ühel tema tädidest õnnestunud alles hoida raske tiibklaver, mille tema vanaisa kunagi Peterburist rongiga kohale tõi. Klaver seisab talu elutoas nagu märk järjepidevusest – kõike laialipillatut ei ole võimalik kokku koguda, kuid üht-teist on kõige kiuste säilinud.

Korralik pidu päästab päeva

“Me ei ole palju reisinud, kuidagi pole erilised rännumehed,” tõdeb Liina. “Aga meile on alati meeldinud, kui tullakse meie juurde.”

Aastaid on talus kogunenud kunagised siberlased, see teema on perele südamelähedane. Jäid ju paljude noorusaastad külmale maale ning noorus on ilus ka siis, kui ollakse võõrsil. Seda mõistavad kõige paremini need, kes ise selle tee läbi käinud.

Liina ja Paul on vahel mõelnud, et praeguse aja hädistele noortele võiks taigas kursusi korraldada. Selliseid, kus inimesed mõistaksid, et tulevik sõltub neist endist. Kuigi mine tea ... ehk oleks see liig.

“Näed, minu poeg ehitas ise traktori, kui 15 oli. Kangesti tahtis teha ja tegi ka,” näitab Paul õues. Traktor on kokku keevitatud siit-sealt korjatud juppidest, sellele on seadistatud kolmekohaline iste ja peale maalitud nimi Apollo. Töötab siiani, mine või kohe vagusid ajama.

Pauli meelest võiks kartul ikka oma põllult tulla ja sellele mõttele pole pere vastu olnud. Hapukapsast tehakse sügiseti sisse 400 liitrit.

“Ega ei kujuta ette küll, et me siin hakkaks koos kiiktoolis istuma ja kiikuma,” arutab Liina. Kümmekond aastat eakam Paul istub küll sagedamini kui varem, aga sellist asja, et kõigest talu eluolust eemale jääks ja päevad läbi teleri ees istuks, ei kujuta tema ka ette.

Liina Kuusemäe on verivorsti teinud juba 50 aastat. 2013 aasta. Bianca Mikovitš

Muidugi, lahke vanaisa leiab ka puhkehetkel rakendust – näiteks pikutavana on ta väiksemate lapselaste meelest väga tore ronimisobjekt.

Liina ja Paul Kuusemäe Foto: Mark Šandali

Tagantjärele ei oska kumbki öelda, kas nad just seitset last planeerisid, aga nii läks, ja hästi läks. Paul ja Liina on oma laste üle väga uhked ega taha mõeldagi, et elu oleks läinud ilma, et seal oleks Raul, Rein, Raivo, Riina, Reili, Reelika ja Rait.

“See on ikka hea, kui lauaäärne on lapsi täis ...” alustab Liina.

“... sest mõtle, kui kurb, kui neid ei oleks,” lõpetab Paul.

Lapsed on peategelased pere fotoalbumites. Neis on küllaga pilte lustakatest kodustest pidudest, kus tantsupaarid keerutavad otse mööbli vahel, vaevu tuppa mahtudes.

“Mul on selline põhimõte, et alati kui on võimalus pidu pidada, tuleb seda teha. Pidu teeb meele rõõmsaks ja hinge kergeks,” sõnab Liina. “Sest elul ongi tõusud ja mõõnad, aga neisse ei tohi kinni jääda.”

Vaata fotogaleerid!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare