EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Lihtsalt Maria: ühe armastuse ja kahe motika lugu



Kodused väljad ja avarus ning majadeta silmapiir olid need, mis tõid Maria ja Tuljo Tallinnast tagasi.
Kodused väljad ja avarus ning majadeta silmapiir olid need, mis tõid Maria ja Tuljo Tallinnast tagasi.Tiit Blaat

Lühike õpetus sellest, kuidas totaalsel pealinna poole rühkimise ajal teha hoopis kapitaalne kannapööre maa suunas.

Maria Karumets, lihtsalt Maria, on väga rikas noor naine. Tal on mälupagasis hindamatu aare, mida annab otsida. Maria mäletab, nagu oleks see lausa eile olnud, kui sadakond motikat põrises Aravete krossirajal starti oodates. Põrra-põrra-urra-urra. Siis hüppas tsiklite ette krossiraja peremees Tuljo Martin, laskus põlvele ja ... palus sealsamas stardijoonel askeldaval Marial enesele naiseks tulla.

Mingil hetkel Maria tundis, et tegelikult ta nii väga õnnelik ka pole.

Saja mehe ja motika ees!

Uskumatu etendus, stiilipuhtus, galantsus ja elamus kokku. Maria silmad säravad õnnelikult, kui ta juhtumist räägib. Motikad on tema elu oluliseks osaks olnud juba mõnda aega ja senine elukaaslane Tuljo nüüd seda enam.

Totaalne kannapööre

Aga alles see oli, kui naksakas Maria oma koduküla Aravete tolmu jalgelt pühkis, pealinna paleuse poole – Õhtulehte reporteri leiba maitsma tõttas. Oma nime lehes ära trükkimine, vau! Võimalus kuulsustega intervjuusid teha, vau, vau! Tuhandetest paleustest pulbitsev pealinn su ümber, vau, vau, vau! Õnne tipp. Kas pole?

Loe veel

Seotud lood:

Aga mingil hetkel tundis Maria, et tegelikult ta nii väga õnnelik ka pole. Puudus silmapiir, puudus vaikus ja rahu, puudus ka raha, sest suur osa teenitust kulus pangale laenu tagasimaksmiseks. Ja minna siis poodi, kus kulutada pool tundi selleks, et pelgalt leivapäts osta? No andke andeks, ajaga on tuhat korda enamat teha, kui seda nii raisata. Nii arvas korraga Maria.

Isa Jaak ja poeg Tuljo rajoonilehe Võitlev Sõna esikaanel aastal 1984. Tiit Blaat

Ta oli, oh imet küll, kohanud ka koduküla poissi nimega Tuljo, kellest tal senini suuremat aimu polnud. See kohtumine ei leidnud aset Aravetel ega Tallinnas, vaid hoopis Võsul.

Võimalus kuulsustega intervjuusid teha, vau, vau!

Seal läks jutukera veerema ja selguski, et mõlemat aravetelast või ka teisiti öeldes – Aravete last ühendab nii huvi motomaailma vastu kui ka Tallinnas toimetades süvenev spliin. Nii kannapööre tehtigi ja Aravetele tagasi koliti.

Tuljo oli seal juba aastaid arendanud kodust Aravete krossirada, mis rajatud vanasse kruusakarjääri. Nüüd oli Mariast tõhus tugi nii aate kandmisel kui radade silumisel ja muudel töödel, mis tsiklite ja rajaga seotud.

Kas kujutate ette, et sellise meeste ja masinate massi ees palutakse teie kätt? Erakogu

Lapsest saati poiste ja tehnika hulgas mütanud Mariale pole küsimuseks motikasadulast traktorirooli karata ja krossirada korrastada. Pigem on küsimuseks see, et miks ikkagi tsiklid, mitte sukavardad. Maria jääb ise ka Tuljo metsadetaguses isatalus, mida noored koos taastavad, tükiks ajaks mõttesse, et miks küll nii.

Tema kõrval seisavad kaks tsikilt, üks pealinnas poes käimiseks ja teine rajal rahmeldamiseks. Kaks parajamat koera aga kihutavad madallennul üle õue, ninad karujälgede lõhnu ja hundikarvade aroome tulvil. Tavaline elu, metsa taga.

Õlised näpud

Kui Tuljo ema Urve ja isa Jaak oma Aravete kodus puhvetkappi kraamima hakkavad, variseb riiulitelt suisa hulgi välja ajaleheväljalõikeid meisterkündja Jaagu piltidega ja aukirjade hunnikuid. Mitmet-setmet sorti medaleid ka. Jaak on tubli tehnikamehena ja veel tublima künnimehena läbi aastate Aravete kandis au ja kuulsust kogunud.

Perepilt koos suure hunniku tehnikalembusega ehk Jaak ja Urve ning Tuljo ja Maria oma mototiimi riietes. Tiit Blaat

Loomulikult tuli väikese Tuljogi tehnikahuvi isa kõrval näppe õliseks ja tavotiseks tehes. Ning pereema Urve, kelle küpsetatud karask kuulub maailmaklassi, on kasvanud Lõuna-Eestis autojuhi tütrena poiste ringis askeldades. Tehnikaga pusimine on tema peres läbi aastakümnete loomulik olnud, ja pole vahet, on siis pusijaks meeste- või naisterahvas.

Siis hüppas tsiklite ette krossiraja peremees Tuljo Martin, laskus põlvele ja ... palus Marial enesele naiseks tulla.

Urve oli võimlemisõpetaja, aga Avinurme kandis töötas hoopis farmis. Lisaks on ta tubli rahvatantsija ning loomulikult leidub pere väljalõigete arhiivis hulk Urve tublide toimetuste ülestähendamisi kohalikest “kobrulehtedest”.

Ja kui veel ajaloo kardinate taha piiluda, siis Tuljo vanaisa ehk Jaagu isa on olnud omaaegsete mootorite, nimelt kaeramootorite suur sõber, kasvataja, aretaja. Kogunisti sellise kuulsusega mees, kelle kasvatatud täkkudest üks jõudnud Moskva tsirkusesse igasugu peenemaid vempe tegema. Teine viidud Kasahstani steppidesse sealseid märasid kargama ja sugu parandama.

Erakogu

Tuljo isakodu kenasti klantsitud aia taga kuuri veeres on aga tehnikalembese suguvõsa suurim aare – panipaik, ladu, varaait, kuhu igaks juhuks tallele pandud nii umbes kümme tuhat kõikvõimalikku juppi ja jubinat põhimõttel, et äkki läheb vaja. Ajaga olen taibanud: just sellise varamu olemasolu eristab tõelisi tegijaid tavalistest tehnikameestest.

Unistuste garaaž

Kui Jaagul oma igapäevastest hiigeltraktor K700ga müttamistest aega üle jääb, on ta paukselt noortel krossirajal abiks, ikka traktoriga silumas ja lihvimas. Rääkimata toimetamisest Aravete kuulsas garaažis, kus ükski tehnikamure ei jää leevenduseta.

Nimelt asutas Tuljo eelkõige motomeestele mõeldes Aravetele garaaž-töökoja, et tsikleid timmida. Aga tuli välja, et abi vajasid veel teistedki mootoritega masinate omanikud, alates saagidest, muruniidukitest, trimmeritest. Vaks vahet ju sees, kas parandada-putitada mootorit kohapeal või hoopis Paides või Tallinnas.

Tiit Blaat

Maria ja Tuljo lükkavad Aravete keskuse mobiilimasti juures lahti ühe ukse teise järel, näidates oma suurt unistust. Ruume, kuhu tuleb tsiklite ja muu tehnika timmimiseks uus ja suurem garaaž-töökoda, juuksurisalong, aga miks mitte ka fotostuudio vägevate tsiklimeeste ning veel vägevamate tsiklinaiste jäädvustamiseks.

Tõhusat ja säravat pilditegemist on vaja aga selleks, et Maria saaks kunagi oma tsikliajakirja käima panna.

Ent kui juturingiga krossiraja juurde tagasi jõuda, siis läheb päike enne kümme korda looja, kui teineteise suunas lembepilke loopivate noorte jutt ja unistused lõpevad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare