EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Lena tunneb ikka veel Teise maailmasõja tõmbetuuli

 (40)
Peterburist on külla tulnud Lena nõbu Svetlana (vasakul). Ta on oma eluga rahul, kuid Lenal Venemaale naasta ei soovita. Lena abielu Edwardiga on kestnud juba ligi neli aastakümmet.
Peterburist on külla tulnud Lena nõbu Svetlana (vasakul). Ta on oma eluga rahul, kuid Lenal Venemaale naasta ei soovita. Lena abielu Edwardiga on kestnud juba ligi neli aastakümmet.Foto: Susanne von Schenck

Lena Gilts on üks paljudest Eestis elavatest venelastest, kelle identiteediküsimust – kes ma olen ja kuhu ma kuulun? – pole siin elatud aastakümned summutanud.

Buss number 42 sõidab Tallinna kesklinnast Väike-Õismäele pool tundi. Kuigi buss on rahvast täis, ei räägi peaaegu keegi. Vaid minu taga lobiseb üks naine lakkamatult mobiiliga, teised on ninapidi nutitelefonides. Minu kõrval on kaks koolitüdrukut. Kui ma neile naeratan, vaatavad nad liikumatu näoilmega kiiresti kõrvale. Imestan, kui vähe siinsed inimesed omavahel suhtlevad. Ilmselt on asi aastaajas.

Väljun Kullerkupu peatuses. Seal nad ilmselt ongi: kaks pisikest naist, kes teineteise käevangus minu poole tulevad – Lena Gilts ja Svetlana Kamentseva, üks Tallinnast ja teine Peterburist, üks nüüdseks Eesti kodanik, teine Venemaa kodanik. Nad on nõod ja Svetlana tuli eelmisel päeval Peterburist külla. Naised tervitavad mind nagu vana tuttavat, kuigi me pole varem kohtunud.

Oktoobris sain Berliinis kirja ühelt sugulaselt. Ta küsis, kas ma tahaksin koos tema ja ühe tema Austraalias elava kauge sugulasega Berliini Parochialkirchet vaatama minna. Sain aru, et sinna on maetud austraallase esivanemaid. Saksa nimega austraallane Eugen Schlusser olevat kirjutanud ka raamatu „Escape from the Sun – Surviving the Tyrannies of Lenin, Hitler and Stalin”. Mul ei olnud aega.

Kuid see lugu ei läinud mul meelest. Kui sain teada, et Eugen soovis käia ka Frankfurdi raamatumessil, et leida sealt oma raamatule Saksa kirjastaja, leppisin temaga kokku kohtumise Austraalia kirjastuse boksi juures. Mind tervitas väike sõbralik mees ja meie vahel arenes kohe vestlus.

Eugen Schlusser on sündinud 1939. aastal Maini-äärses Frankfurdis venelastest vanemate neljanda lapsena. 1950 emigreerus ema koos lastega Austraaliasse, kodumaalt lahkumist korraldanud isa suri veidi enne ärasõitu südamerabandusse. Eugen elab praegu Melbourne’is ja teeb dokumentaalfilme. Miks lahkus pere Saksamaalt ja läks Austraaliasse? Ja kuidas elasid vanemad omal ajal Venemaal? Kas neil oli mõni saladus, mida nad soovisid laste eest varjata, küsis Eugen endalt. Raamatus „Escape from the Sun” püüab ta sellele vastust leida ja ajab jälgi, mis lähevad risti üle Euroopa kuni Austraaliani välja. Ja jõuavad ka Tallinna.

Saksamaalt Austraaliasse

Lena elab Kullerkupu peatusest mõnekümne meetri kaugusel paneelmajas. Tal on väikese rõduga tagasihoidlik kolmetoaline korter. Äkki ilmub ei kusagilt Lena abikaasa Edward ja ütleb mulle mõne sõna saksa keeles.

Lena ja Svetlana, üks 70-ndate eluaastate lõpus, teine 80-ndate alguses, on Eugen Schlusseri sugulased – nad kõik on nõbude lapsed. Svetlana räägib keerulisest uurimisest, mille Eugen oma pere liigutavast loost rääkiva raamatu kirjutamiseks ette võttis, muu hulgas Peterburis. Sealt on pärit nii Eugeni vanemad kui ka Lena ja Svetlana pered.

Lena toob kausta fotodega. Tema vanaema Marie Leontine Schillart, kes oli pooleldi eestlane ja pooleldi sakslane, sündis 1883. aastal Kuressaares. 16-aastasena läks ta Moskvasse ühele noorele aadlikule saksa keelt õpetama. Mees oli juba kihlatud, kuid kauni Eesti neiuga kohtudes armusid nad teineteisesse ja abiellusid.

Lena pere elas jõukalt. Valges pitskleidis tüdrukuke, kes istub tuttidega tumbal, on tema ema. Repro

Ühel fotol on neli valgetes pitskleitides tüdrukut nooblis keskkonnas. Neist noorim, kes istub brokaadiga kaetud ja tuttidega kaunistatud toolil, on Lena ema. Hilisematel fotodel võib näha tumedate juuste ja korrapäraste näojoontega kaunist naist. Lena on pärit jõukast perest.

Nagu ka Eugen Schlusseri vanemad ja esivanemad. Justus Schlusser (algupärase kirjapildi järgi Schlüsser) sündis 1760 Preisimaal Brandenburgis, läks 1824 Peterburi ja asutas seal ettevõtte Schlüsser & Co Handelsgesellschaft. Tema kaheksa last, kellest seitse olid poisid, avasid ettevõtte esindusi üle Euroopa. Moskvas, Odessas, Pisas, Firenzes, Pariisis, Londonis, Varssavis, Berliinis, Münchenis ja ka Tallinnas.

Nüüd üritab Lena nagu paljud teisedki pensionärid hakkama saada 350 euroga kuus.

Vene revolutsioon purustas kõik: kaubandusimpeeriumid kadusid, pered kisti laiali, inimesed surid nälga. Ka Eugeni isa, kes oli haigestunud tüüfusesse, oleks Petrogradis samuti nälga surnud, kui üks sugulane ei oleks 18-aastast noormeest maale viinud ja terveks ravinud. Eugen käis raamatu kirjutamise ajal kõiki neid kohti vaatamas.

Loe veel

Pärastpoole läksid Eugeni vanemad Paul ja Natalia Saksamaale läksid ning elasid seal saksa nimedega venelastena Teise maailmasõja üle. Lena pere pääses ligi 900-päevasest Leningradi blokaadist eluga, kuigi isa oli surma äärel. Lena mäletab, kuidas ema keetis perele söögiks tapeedilt kraabitud liimi. Pere pääses 1942. aastal õnnekombel linnast välja ja siirdus Nižni Novgorodi kaudu Moskvasse.

Lena vanaema Marie Leontine Schillart sündis 1883. aastal Kuressaares. Repro

„Minu vanaema unistas Eestisse tagasi pöördumisest,” ütleb Lena, ja pole selge, kas ta peab seda tagantjärele heaks mõtteks. Terve pere kolis 1946. aastal Tallinna. Arhitektist isa leidis sõjaväeinsenerina tööd ehitus- ja arhitektuuriasutuses. Algul õppis Lena koolis ka eesti keelt. Kuid kahe aasta pärast lasti eesti keele õpetaja lahti ja venelased jäid omapead. „Kontakt üksikute eestlastega oli sõbralik,” meenutab Lena, „kuid kui ruumis oli rohkem eestlasi, siis meid eirati.” Ent Lena oli rahul, hakkas varakult arvutitega tegelema ja teenis väga hästi. Tema kaks esimest abielu läksid lõhki, kolmas abielu Edwardiga on kestnud 1980. aastast praeguseni. Lapsi Lenal ei ole. Tallinn oli tema elu keskpunkt, Eesti oli tema kodumaa.

Äkki muutus kõik

Kuni 1991. aastani. „Balti riikide iseseisvumine oli paljude venelaste jaoks šokk,” ütleb Tallinna ülikooli humanitaarteaduste dotsent Katja Koort. Äkitselt ei teadnud nad enam, kuhu nad kuuluvad. Katja on venelastest vanemate laps, kes kasvas Kohtla-Järvel. Ta on uurinud venelaste olukorda pärast Eesti iseseisvumist. Oma uurimistöös mainib ta 2011. aastal tehtud uuringut, mille järgi on umbes pooled Eestis elanud venelased emigreerunud, pooled siia jäänud. Nemad jaotatakse viide rühma: 1. edukalt integreerunud, 2. venekeelsed Eesti patrioodid, 3. eesti keelt rääkivad aktiivsed ja kriitilised venelased, 4. väheintegreerunud ja 5. mitteintegreeritavad passiivsed venelased.

Lena, nagu ka paljude teiste Balti riikides elanud venelaste jaoks polnud pärast iseseisvumist enam miski endine. Eesti keelt ta eriti ei oska, sõpru ja sugulasi tal Eestis sama hästi kui pole ja vene kogukond, kus ta liikus, on lagunenud. Kes ma olen, kuhu ma kuulun, küsib ta endalt.

Lenal on Eesti pass. Vene kodakondsusest tuli loobuda, sest Eestis on võimalik ainult üks kodakondsus. Ta on Eesti venelane ja Euroopa Liidu kodanik. Nagu paljud pensionärid püüab ta hakkama saada 350 euroga kuus.

„Kokkupuuted üksikute eestlastega olid sõbralikud, kuid kui ruumis oli rohkem eestlasi, eirati meid täielikult.”

„Lena kavatseb Venemaale tagasi minna,” ütles Eugen mulle Frankfurdis. Nagu Lena, mõtiskleb ka Eugen aeg-ajalt oma identiteedi üle: kas ma olen saksa nime ja venelastest vanematega austraallane? Või siiski ka sakslane või venelane? Mis on mu emakeel? Vene keelt Eugen peaaegu ei oska, saksa keele on ta suurelt jaolt unustanud, kuid vesteldes tuleb see tasapisi meelde. Inglise keele õppis ta selgeks alles gümnaasiumis.

Ainult Eugeni ja Lena nõol Svetlanal pole identiteediprobleemi. „Mina olen alati – välja arvatud blokaadi ajal – elanud Peterburis ja mitte halvasti,” ütleb ta. Ta on vallaline ja töötanud ühes Ameerika firmas. Sealt on pärit ka tema hea inglise keele oskus. Kui Lena talle kevadel helistas ja ütles, et tahaks Peterburis korteri leida, vastas Svetlana: „Hulluks oled läinud või? Ära seda küll tee. Kas tahad tõesti võimunäljase Putini riigis elada? Jää Tallinna ja eelkõige Euroopa Liitu.” Ka nüüd, tubli pool aastat hiljem ärritub Svetlana selle jutu peale ja loodab, et Lena võtab tema nõu kuulda. Lena omakorda ütleb, et Eestis on tema kodu. Aga ta ei paista selles ise eriti kindel olevat.

Susanne von Schenck on Saksamaa üleriigilise raadiokanali Deutschlandfunk Kultur ajakirjanik. Eesti Päevalehele tegi ta kaastööd Goethe instituudi ajakirjanikevahetusprogrammi Nahaufnahme raames.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare