EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Katre Grigorjeva lugu. Peterburi eestluse hoidjaks sõbranna miljoni ja soome keele abiga

 (6)

Katre Grigorjeva arvates võib Venemaal elada ainult Peterburis.
Katre Grigorjeva arvates võib Venemaal elada ainult Peterburis.Foto: Madis Veltman

Tallinna kunagine restoran Kännu Kukk mängis suurt rolli selles, et juba aastaid tegutseb Peterburis eestlanna Katre Grigorjeva. Tänu tema entusiasmile ja juhendamisele hoiavad ja armastavad paljud Neevalinna kaasmaalased ja teised Eesti huvilised eesti keelt.

Vaata videost!

Sel saatuslikul 1973. aasta päeval tähistas Katre restoranis Kännu Kukk oma ristiema Saila sünnipäeva. „Ma polnud veel kaheksateistki,” ajab toonane pidu Katre praegugi elevile. „Kännu Kukk oli tol ajal väga popp ja moodne.”

Üks heledate pikkade juustega noormees viis Katre ristiema tantsupõrandale. „Küsisin pärast tantsu, kes see noormees oli. „Ah, mingi venelane!” ühmas ristiema. Läksin temaga vaidlema, et ei saa olla, ja istusin ettepoole, et ta võtaks järgmine kord mind tantsima. Nii sain tuttavaks oma abikaasaga,” meenutab Katre esmakohtumist Mihhailiga. „Ta oligi venelane, selle vaidluse ma kaotasin.”

Katre Grigorjeva oma kõige kallimate töövahenditega ehk eesti keele õpikutega, milleta ta päevagi läbi ei saa. Foto: Madis Veltman
Seotud lood:

Esialgu jäid Katre ja Mihhail Tallinnasse elama. Noortel polnud muud valikut kui seada end sisse vanalinnas Uuel tänaval ühiskorteri toas, mida Katre oli emaga jaganud juba 1950-ndate lõpust. „Aknast paistis Oleviste kirik. Kollane maja oli, meie tuba 33 ruutmeetrit. Olen peaaegu terve elu ühiskorterites elanud,” märgib Katre.

Abikaasa oli meremees ja viibis sageli kodust eemal, ent ikkagi polnud selline pead-jalad koos elamine talutav. „No ühes toas emaga! Peterburi tulek oli elamistingimuste pärast. Midagi pidi tegema.”

1975. aastal langes otsus Peterburi kolimise kasuks.

Katrel on eredalt meeles, kui raske oli Venemaal sisse elada. „Mu vene keel oli nii halb... Mu klassikaaslased küsisid alatasa: kuidas sa venelasele mehele said? Vene keel oli mul tunnistusel ainuke kolm, kõik muud ained olid väga head.”

Peterburi on peale jäänud abikaasa tõttu, kes on tõeline peterburlane ega taha sealt kuhugi minna.

Katre läks tööle lastesõime. Seal oli hea töötada, sest väikesed lapsed ei nõua ju vene keeles rääkimist. „Aga sellegipoolest istusin esimesed kaks kuud akna ääres ja nutsin. Mõtlesin, miks ma seda küll tegin, ma ei saa millestki aru, täiesti teine elu, teised kombed! Ja Balti riikidest… Kuigi öeldakse, et venelased on väga lahked, olid nad ikkagi mõnikord sellised, et te olete fašistide pooldajad ja sedasi…” meenuvad talle tollased tunded.

Üleöö õpetajaks

Loe veel

1990-ndad tõid Katre Grigorjeva ellu pöördelise muutuse. Tal oli küll töökoht teaduste instituudis, aga suures linnas äraelamiseks oli sellest vähe.

„Palka ei makstud kuude kaupa! Öeldi aina, et sel nädalal ei ole raha, võib-olla järgmisel. Elasime lastetoetustest,” meenutab Katre. Neil on neli last: Marko, kes sündis 1974. aastal ainsana Tallinnas, ning Maksim (1979), Anton (1987) ja Artjom (1992).

2000. aastal Katre ja Mihhaili hõbepulma tähistamise puhul tehtud perepilt Foto: erakogu

Lahendus tuli tänu heale sõbrannale, kelle abikaasa oli läinud Austriasse tööle. Sõbranna tegi Katrele ettepaneku: „Jäta see instituut, mine soome keele kursustele! Ta maksis mu kursused kinni, kokku umbes miljon rubla. See võis olla 1995. aastal, kui rubla oli nii nõrk.”

Pärast nelja kuud kursuseid tuli uus tööpakkumine. „Soome keele kursuse juhataja pakkus mulle kohe tööd, sest mul oli eestlasena hääldusega lihtne. Ta ütles: sa saad hakkama!”

Sisuliselt üleöö sai Katrest soome keele õpetaja. Esiti õpetas ta koolides lapsi, hiljem andis täienduskoolitust ka täiskasvanutele.

Umbes samal ajal kui Katre tööelus uue lehekülje pööras, jõudis ta ka Peterburis eesti keele edendamiseni. Ta kuulas ühel Peterburi eesti seltsi jõulupeol eestlaste lastekoori, mis laulis Katre sõnul nii jubeda hääldusega, et ta ei saanud seda toonasele seltsi esimehele Jaan Maldrele ütlemata jätta. Vastuseks kuulis ta, et tule siis keelt õpetama! Katre läkski. „Mitu aastat tegelesin ainult lastega, iga pühapäev.” Lisandusid pühapäevased eesti keele tunnid täiskasvanutele.

Katre täheldab, et lapsi on vähemaks jäänud, ent täiskasvanute seas on viimastel aastatel Eesti ja eesti keele vastu huvi suur. „Paar-kolm aastat tagasi oli nii suur soovijate arv, et mul oli lausa kolm gruppi, 30 inimese ümber.”

Katre Grigorjeva vanaema Elise Kesa (snd 1892) umbes 1912. aastal Peterburis, kus ta töötas guvernandina. Saatuse tahtel elab ka Katre Peterburis. Foto: erakogu

Keele õpetamine on viinud Katret kokku huvitavate inimeste ja lugudega. „Paljud noored on hakanud oma juuri uurima ja avastanud, et vanaema või vanaisa on olnud kunagi Eesti kodanik, ning on saanud omale Eesti passi. Noored on väga huvitatud sellest. Alles hiljuti tuli üks noormees, kes oli saanud teada, et ta on Eestist lapsendatud ja tema vanemad on Eestist. Oktoobris käis ta esimest korda Tallinnas oma lihase tädiga kohtumas. Kuigi ta oli ka lapsendatud, aga Eesti peresse. Ta on selle üle nii õnnelik ja käib usinalt eesti keele kursustel. Väga huvitavaid inimesi on! Ja see aitab mul minu enda eesti keelt hoida.”

Katre: „Mõnikord lähen mööda Nevskit, vaatan üles ja mõtlen: küll on siin ikka ilus!”

Keele õpetamises on Katre leidnud oma kutsumuse. „Pedagoogika on minu meelest rohkem kutsumus kui haridus. Kui armastad lapsi ja üldse inimesi, siis see on sinu ala,” arutleb ta.

Kas eesti ja soome keelt ja kultuuri edendades pole tekkinud soovi kodumaale tagasi pöörduda? „On ikka olnud. 1990. aastate alguses näiteks,” jääb Katre mõttesse.

„Läksin ema juurest lapse ja kahe kohvriga. Kuhu ma nüüd tagasi oleksin läinud? Selle korteri siin Peterburis saime päris oma korteriks 2009. aastal! Olen alati öelnud, et alles pensionile minnes sain oma korteri omanikuks.”

Ta tahtis Eestisse naasta ka siis, kui ta ema suri. „Siis oli küll tunne, et kohe läheks Eestisse... Aga noorem poeg oli siis veel 13 ja ma sain aru, et keelega läheks tal väga raskeks. No ei ole keeleinimene.” Peterburi on peale jäänud abikaasa tõttu, kes on tõeline peterburlane ega taha sealt kuhugi minna.

Peterburi lummab aastaid seal elanud Katret siiani. „Muidugi see kultuurielu... See on ikka niivõrd võimas. Ja on tohutult võimalusi ja õppimisvõimalusi, kursusi. Kui mulle öeldaks, et ela Venemaal väikelinnas, siis eluilmas ei tahaks ma seal elada. Minu meelest võib Venemaal elada ainult Peterburis!”

Katre töökoht asub otse Neevalinna ajaloolisel tuiksoonel, mis paneb teda siiani ahhetama. „Mõnikord lähen mööda Nevskit, vaatan üles ja mõtlen: küll on siin ikka ilus!”

Katre Grigorjeva väiksena Foto: erakogu
1957. aastal ristiti Katre omas kodus. Foto: erakogu
Tunamullu filmiti Peterburis Venemaa versiooni Taani-Rootsi hittsarjast „Sild”. Kuna selles lõi kaasa ka eestlasi, sh tuntud näitleja Guido Kangur, oli Katre Grigorjeva kaasatud konsultandina. Foto: erakogu
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare