EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Kati Kalmuse lugu. Abhaasia ploomipuude alt Tartusse kooke küpsetama

 (14)
Jekaterina Kalmus fotoalbumiga. Pildil on Jelena Norberg, Kati isa emapoolne vanaema.
Jekaterina Kalmus fotoalbumiga. Pildil on Jelena Norberg, Kati isa emapoolne vanaema.Foto: Argo Ingver

Täisealisena Eestisse kolinud Katile tegi rõõmu, et siin juhivad autot ka naised. Aga mägesid ta igatseb.

Esimesed kaks uut sõna, mille Jekaterina ehk Kati Kalmus Eestisse tulles ära õppis, olid „vikerkaar” ja „kährik”. Ajast, mil esimesed eestlased end Abhaasia Salme ja Sulevi külades sisse seadsid, oli möödas üle sajandi. Nüüd hakkasid nende järeltulijad tagasi tulema, nende seas kolm õde Salme külast. Vanaema kolis Mustla lähedale juba 1980-ndatel, varsti tuli järele keskmine õde Marianna. 1992. aastal, abhaaside ja grusiinide sõja alguses oli noorima õe Kati ja tema ema Margarita kord. Viimasena tuli 1995. aastal Eestisse vanim õde Inga. Abhaasiasse ploome ja kiivisid kasvatama jäi vaid tüdrukute 1936. aastal sündinud isa Kaptal. Tema lubab Eestisse kolida alles siis, kui surm liginema hakkab.

Alguses häbenes Kati eesti keeles rääkida. Lesselidze 2. keskkoolis õppisid üheskoos armeenia, eesti, vene, ukraina ja teistestki rahvustest lapsed, aga õppetöö käis vene keeles. Mugavusest harjusid ka õed rääkima vene keeli, ehkki vanemad kodus ainult eesti keelt kasutasid. 19-aastasena Abhaasiast lahkunud Kati jõudis lõpetada ka Sotši pedagoogilise kutsekooli, aga õpetajakarjäär tuli pärast kolimist unustada. Maha jäid ka vanad sõbrad. „Kõige rohkem igatsesin mägesid ja sõpru,” meenutab Kati. „Aga esimese asjana meeldis see, et siin on nii palju naisi autoroolis. Tundsin kohe, et tahan ka! Saingi load juba 1994. aastal, kui veel väga hästi eesti keelt ei rääkinud.”

Seotud lood:
„Peab kiitma nii riiki kui inimesi, sest meid võeti igal pool väga soojalt vastu,” meenutab Kati.

Keele sai Kati suhu naabrilastega juttu ajades, sest nende ees ta oma aktsenti ei häbenenud. Kodueestlased suhtusid kaugelt tulnud pagulastesse hästi. „Peab kiitma nii riiki kui inimesi, sest meid võeti igal pool väga soojalt vastu,” meenutab Kati. „Meile anti erastamisväärtpaberid, sisuliselt kinkis meie Eesti riik meile kodu.” Kati ema elab Viljandimaal endises Mõnnaste koolimajas praegugi.

Esimene aukiri

Kuna eesti koolid Katit aktsendi pärast tööle ei tahtnud ja vene koolidesse ei taibanud ta end pakkuda, läks ta eluaeg loomadega tegelenud ema eeskujul lüpsjaks. „Tol ajal oli Mustla lähedal veel üks kolhoos, mis läks varsti üle ühistuks. Olime emaga seal lüpsjad, kuni tuli Peegi Anton, kes on ka Abhaasiast pärit, tundis meid ja tahtis, et tuleksime tema Undi talusse tööle. Olin seal neli aastat ja mõtlesin, et kui ma nüüd siia jään, siis jäängi.” Selle asemel läks Kati Õisu tehnikumi pagar-kondiitri erialale. Samas koolis õppis õlletehnoloogiat tema peatne abikaasa Ahti, kellega Katil on kaks last. 1998. aastast ongi Kati kondiiter: alguses Pärnus Cibuse tehases, siis Tartus Pere Leivas, viimased kaks aastat aga Gustavis, kus talle anti mullu parima töötaja aukiri. „Esimene kirjalik tunnustus sellel alal,” muigab Kati.

1999. aastal käis ta esimest korda tunnustamata Abhaasias lapsepõlvekohti vaatamas. Salme küla oli selleks ajaks hirmsal moel muutunud. „Kui me emaga ära läksime, siis selsamal ööl pandi põlema kõik grusiinide ja mingreelide majad. Alles jäid armeenlaste ja eestlaste omad. See oli ikkagi väga masendav vaatepilt. Uhked majad olid auke täis lastud ja põletatud...” Viimati käis Kati Abhaasias 2015. aastal. Muu hulgas teeb ta ühe rahvusvahelise projekti jaoks Abhaasia eestlastega intervjuusid, mis lähevad tänavu raadioeetrisse nii Abhaasias kui ka Gruusias. „Eesmärk on näidata, et Abhaasia sõjas ei kannatanud ainult abhaasid ja grusiinid, vaid neid inimesi oli teistest rahvustest ka.”

1999. Vaade Kati ema Margarita kunagisest koduhoovist Venemaa poole. Erakogu
Arvatavasti 1940-ndate algus. Õnnetult lahkunud vanaema Alma Timmermann (snd Tinnart). Erakogu
1960-ndate algus. Ema Margarita Zmijevskaja (snd Timmermann) poseerib ajaleheartikli jaoks, mis räägib piima lüpsmisest. Tegelikult aga pole ämbris piim, vaid vadak, juustu vesine kõrvalsaadus. Erakogu
20. sajandi algus. Istub Rõugest Abhaasiasse kolinud Peeter Tinnart, tuntud ka veski rajajana. Tema kõrval istub abikaasa Miina Tinnart (snd Sprenk). Peetrist vasakul seisab poeg August Tinnart, Kati ja tema õdede vanavanaisa. Erakogu
1990. Kolm õde: praeguste nimedega Marianna Kruusamägi, Inga Kravets ja Jekaterina Kalmus. Erakogu
2015. Kati koos poegade Andres Jaani ja Henri Jüriga ning abikaasa Ahtiga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare