Kati Kalmuse lugu. Abhaasia ploomipuude alt Tartusse kooke küpsetama

Täisealisena Eestisse kolinud Katile tegi rõõmu, et siin juhivad autot ka naised. Aga mägesid ta igatseb.

Esimesed kaks uut sõna, mille Jekaterina ehk Kati Kalmus Eestisse tulles ära õppis, olid „vikerkaar” ja „kährik”. Ajast, mil esimesed eestlased end Abhaasia Salme ja Sulevi külades sisse seadsid, oli möödas üle sajandi. Nüüd hakkasid nende järeltulijad tagasi tulema, nende seas kolm õde Salme külast. Vanaema kolis Mustla lähedale juba 1980-ndatel, varsti tuli järele keskmine õde Marianna. 1992. aastal, abhaaside ja grusiinide sõja alguses oli noorima õe Kati ja tema ema Margarita kord. Viimasena tuli 1995. aastal Eestisse vanim õde Inga. Abhaasiasse ploome ja kiivisid kasvatama jäi vaid tüdrukute 1936. aastal sündinud isa Kaptal. Tema lubab Eestisse kolida alles siis, kui surm liginema hakkab.

Alguses häbenes Kati eesti keeles rääkida. Lesselidze 2. keskkoolis õppisid üheskoos armeenia, eesti, vene, ukraina ja teistestki rahvustest lapsed, aga õppetöö käis vene keeles. Mugavusest harjusid ka õed rääkima vene keeli, ehkki vanemad kodus ainult eesti keelt kasutasid. 19-aastasena Abhaasiast lahkunud Kati jõudis lõpetada ka Sotši pedagoogilise kutsekooli, aga õpetajakarjäär tuli pärast kolimist unustada. Maha jäid ka vanad sõbrad. „Kõige rohkem igatsesin mägesid ja sõpru,” meenutab Kati. „Aga esimese asjana meeldis see, et siin on nii palju naisi autoroolis. Tundsin kohe, et tahan ka! Saingi load juba 1994. aastal, kui veel väga hästi eesti keelt ei rääkinud.”

„Peab kiitma nii riiki kui inimesi, sest meid võeti igal pool väga soojalt vastu,” meenutab Kati.

Keele sai Kati suhu naabrilastega juttu ajades, sest nende ees ta oma aktsenti ei häbenenud. Kodueestlased suhtusid kaugelt tulnud pagulastesse hästi. „Peab kiitma nii riiki kui inimesi, sest meid võeti igal pool väga soojalt vastu,” meenutab Kati. „Meile anti erastamisväärtpaberid, sisuliselt kinkis meie Eesti riik meile kodu.” Kati ema elab Viljandimaal endises Mõnnaste koolimajas praegugi.

Esimene aukiri

Kuna eesti koolid Katit aktsendi pärast tööle ei tahtnud ja vene koolidesse ei taibanud ta end pakkuda, läks ta eluaeg loomadega tegelenud ema eeskujul lüpsjaks. „Tol ajal oli Mustla lähedal veel üks kolhoos, mis läks varsti üle ühistuks. Olime emaga seal lüpsjad, kuni tuli Peegi Anton, kes on ka Abhaasiast pärit, tundis meid ja tahtis, et tuleksime tema Undi talusse tööle. Olin seal neli aastat ja mõtlesin, et kui ma nüüd siia jään, siis jäängi.” Selle asemel läks Kati Õisu tehnikumi pagar-kondiitri erialale. Samas koolis õppis õlletehnoloogiat tema peatne abikaasa Ahti, kellega Katil on kaks last. 1998. aastast ongi Kati kondiiter: alguses Pärnus Cibuse tehases, siis Tartus Pere Leivas, viimased kaks aastat aga Gustavis, kus talle anti mullu parima töötaja aukiri. „Esimene kirjalik tunnustus sellel alal,” muigab Kati.

1999. aastal käis ta esimest korda tunnustamata Abhaasias lapsepõlvekohti vaatamas. Salme küla oli selleks ajaks hirmsal moel muutunud. „Kui me emaga ära läksime, siis selsamal ööl pandi põlema kõik grusiinide ja mingreelide majad. Alles jäid armeenlaste ja eestlaste omad. See oli ikkagi väga masendav vaatepilt. Uhked majad olid auke täis lastud ja põletatud...” Viimati käis Kati Abhaasias 2015. aastal. Muu hulgas teeb ta ühe rahvusvahelise projekti jaoks Abhaasia eestlastega intervjuusid, mis lähevad tänavu raadioeetrisse nii Abhaasias kui ka Gruusias. „Eesmärk on näidata, et Abhaasia sõjas ei kannatanud ainult abhaasid ja grusiinid, vaid neid inimesi oli teistest rahvustest ka.”

Käekell, veski ja lillega müts

*Kati ema Margarita oli vaevalt sündinud, kui Punaarmeesse mobiliseeritud vanaisa Alfred Timmermann pidi Teise maailmasõja rindel peaaegu elu jätma. Ta mattus mürsuplahvatuse tõttu osaliselt mulla alla ja jäi surnu pähe sinna. Lahinguväljal haavatuid otsinud vanamees aga nägi mulla alt välja paistval käel huvitavat kella, tahtis seda ära võtta ja tundis, et omaniku käsi on soe. Kui Alfred teadvusele tulles seda lugu kuulis, kinkis ta kella tänutäheks päästjale. Sõtta ta enam minema ei pidanud. Kati tädi sündis 1943. aastal ja sai ema järgi nimeks Alma. „Sõja ajal ei osanud keegi vaadata, mis noore naisega pärast sünnitust juhtus, ega pandud tähele, et tal jäi platsentatükk sisse,” räägib Kati. „Mu vanaema suri veremürgituse tõttu 27-aastaselt.” Alfred abiellus uuesti ja suri 1950. aastate lõpus segastel asjaoludel, nii et Kati oma vanaisa ei näinudki.

*Kõige paremini teab Kati oma sugupuust aga just vanaema Alma isaliini. Alma vanaisa Peeter Tinnart tuli Abhaasiasse millalgi 1890. aastatel ja ehitas Sulevi külla veski, mida tunti veel pärast tema surmagi Tinnarti veski nime all. „Eestlased olid väga töökad ja rajasid kohe suurepärased aiad,” on Kati uhke. Kui pärast tsaarivõimu kukutamist kollektiviseerimiseks läks, selgus, et pea kõik külaelanikud on liiga jõukad. „Ema rääkis, et kui maad hakati ära võtma, siis seda võeti ikka paljudelt. Maa võeti ära, aga kellelegi ei antud, põllud-aiad jäid kõik soiku. Pidid oma endisesse aeda minema, et ploome võtta, ja see oli ka karistatav.” Hiljem küll eksporditi eestlaste kasvatatud musta ploomi isegi välismaale.

*Isapoolsetest esivanematest räägitakse Kati peres üht sajandivanust romantilist lugu. Kati vanaema isaisa nimi oli Nikolai Kisseljov. Kunagi hallil tsaariajal juhtus see vene noormees sadamas laevale, kus reisisid eestlastest väljarändajad. „Odessas või mujal Musta mere rannas tuli peale julge vene noormees, lill mütsil, ja küsis: nonii, tütarlapsed, kes mulle naiseks tuleb,” räägib Kati. „Kõik tüdrukud turtsusid naerda, aga Magdaleena astus ette ja ütles, et mina tulen. Poisi vanemad needsid oma poja ära, et ta võõrast rahvusest ei tea kelle naiseks võttis. Poiss aga ei mõelnud kaua, vaid läks eestlastega Salme külasse kaasa.” Paaril sündis üksteist last, kellest üks oli Kati isa Kaptali emapoolne vanaisa Aleksandr. Kaptal aga sai oma originaalse nime ühe Prantsuse filmi järgi, mille peategelase nime tema ema kuulmise järgi üles kirjutas.