EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Jõepere perede lugu: kiivalt varjatud Vabadussõja saladus

 (13)

45 elanikuga Jõepere küla tegi ajalugu, tuues rahva ette nii tundmatu peatüki Vabadussõja loost kui ka hukkunute mälestuskivi, millest kõik teadsid, aga keegi ei rääkinud.

See oli 20 aastat tagasi, kui Urmas Leesnurm mul külapoe juures nööbist kinni võttis ja silma vaadates ütles, et tal on talu taga põllu veeres üks suur saladus peidus. Saladus olla nii suur, et seda ei saa veel praegu ära rääkida. Edasi jätkus kõik nagu Kalevipoja lugulaulus, et aga ükskord algab aega.

Ja aeg algaski, aeg jõudiski, kui 20. augustil avati Kadrina vallas Jõeperes aupaukude saatel mälestustahvel Vabadussõja Jõepere lahingus hukkunuile. Sellega keerati lausa uus lehekülg Vabadussõja loos, sest tunnistagem ausalt – ega Jõepere lahingust, esimesest tõsisemast, rinde seisma pannud vastuhakust Eestit vallutada ihanud punavägedele pole seni suuremat teada olnud. Tänu Leesnurmede pere hoitud saladusele oleme praegu rikkamad.

Vabadussõja Jõepere lahingu mälestussamba avamine. Rein Sikk

Pikalt peidus

Seotud lood:

Urmas Leesnurme Roosivälja talus istub Maalehe kutsel hulk ta kodakondseid ja naabreid. Rääkimaks suguvõsa lugu, küla lugu. Kohal on Ilse Maidla, Urve Sork, Valve Saat, Ülle Tislar. Rääkimata Urmase emast Helga Leesnurmest ja elukaaslasest Aimi Hõimust. Nende vaheldumisi ja läbisegi kõlavast jutust võrsub suur, eestipärane tõde, nii riigi sõjaloo kui ka perekonna saladuse lugu.

Loe veel

18.–22. detsembrini 1918 seisis Vabadussõja rinne Jõepere liinil. See oli esimene kord selle sõja loos, mil eestlased suutsid punaväele märkimisväärset vastupanu osutada. Ja oleks ehk suutnud veelgi, aga 22. detsembril langes juhuslik mürsk Jõepere mõisa küüni, tappes seal vähemasti kaheksa meest, nende hulgas neli ohvitseri. Taandumine jätkus.

1930ndate lõpul otsustasid Jõepere kandi külamehed hukkunute mäletuseks kivi püstitada, aga ei jõudnud, algas okupatsioon. Kivi jäi küüni varemetesse paremaid aegu ootama.

Nüüd tuli Urmas Leesnurme juures mälestusi heietades välja, et tegelikult teadsid pea kõik külas sellest lahingust ja ka kivist. Aga ei rääkinud sellest. Ka kodakondsetega mitte. Mine sa tea, seintelgi on kõrvad.

Külarahvas tuli kokku, et meenutada kivi ja lahingu lugu. Vasakult Valve Saat, Urve Sork, Helga Leesnurm, Ülle Tislar ja Ilse Maidla; seisavad Urmas Leesnurm ja Aimi Hõim. Tiit Blaat

Urmase ema Helga meenutas, et ta elas oma abikaasa, Urmase isa juures Roosivälja talus pikki aastaid, enne kui kivi saladusest viimaks juttu tuli. Ja Urmas meenutas, et isa Alfons, külavahel tuntud kui Vunts, võttis ta millalgi, kui poiss juba kaela kandma hakkas, küüni varemetesse kaasa, näitas seal ovaalset kivi ja rääkis ära, mille mälestuseks see mõeldud.

Urmas jätkab meenutust, et Jõepere rahva jaoks on saladusega kaetud mälestuskivi alati olemas olnud. Küll tegid koolipoisid selle juures suitsu, küll tõstsid jahimehed jahilt tulles seal õnnestunud retke terviseks topkat, küll peatusid traktoristid töö järel. Suur saladus aga ootas avalikuks saamist.

2012. aastal said ühe paraadi proovis kokku kaitseliitlased Urmas Leesnurm ja Tapa mees Jaan Viktor. Too olnud parasjagu ametis ühe Vabadussõjas, Jõepere lahingus hukkunu mälestuse jäädvustamisega hauakivile. Ning Urmas rääkis Jaanile saladuste kivist ja meeste hukkumispaigast.

Urmase isa Alfons, külavahel tuntud kui Vunts, kes poega kivi saladuse asjus haris. Erakogu

Nii jõutigi peagi plaanini kivi avalikult kasutusse võtta ning lahingupaik jäädvustada. Appi tuli Vabadussõja ajaloo spetsialist Jaak Pihlak, Viljandi muuseumi direktor.

Saatuslik suurtükimürsk

Just Vabadussõja loo tundmise tunnustatud grand old man, tegelikult küll alles 1961. aastal sündinud Jaak Pihlak, Viljandi muuseumi direktor on see, tänu kellele teame praegu täpsemalt, mis juhtus Jõeperes. Ajaloolast Pihlakut on Maaleht, muuseas, austanud ka tiitliga “Vabadusristi kavaleride jäljekütt”, sest just tema 30 aasta pikkuse töö tulemina on sündinud unikaalne teos “Vabaduse Risti kavalerid”, kokku 900 lehekülge.

Pihlaku kokku kogutud ja kirja pandud Jõepere lahingu loos seisab: “Kuidas tõlgendada 18.–22. detsembril 1918 toimunud Jõepere lahingut? Tegemist oli esimese, mitu päeva väldanud vastupanuga Punaarmeele, kus vaenlane ei saavutanud rünnakutel edu. Esmakordselt tekkis Eesti sõdurites usk, et nende võitlus võib väärida võitu. Mürsutabamus Jõepere küünis tekitas 5. jalaväepolgu võitlejates küll sügavat masendust, kuid rinne seal ei murdunud. /---/ Jõepere mõisa ümbrus oli kui õppeväli, kus saadi raske ning ohvriterohke kogemus edaspidiseks, võidukate lahingute pidamiseks.”

Arhiiviallikate abiga on selgunud, et 22. detsembril sai Jõeperes surma neli ohvitseri ja neli reaväelast. Reameestest kahe nimed on õnnestunud ka tuvastada, kuid kaks langenut on jäänud senini tundmatuks. Nii seisavadki nende nimed tahvlil kui tundmatud sõdurid.

Uskumatu rahvamass

Urmas Leesnurme, Jaan Viktori ja Jaak Pihlaku koostööd kroonis lõplik edu tänavu 20. augustil, mil Jõeperes avati mälestustahvel Jõepere lahingus hukkunuile. Tahvel on kinnitatud just nimelt selle legendaarse kivi külge, millest kõik küll teadsid, aga keegi ei rääkinud. Ettevõtmine, kuhu Urmas arvas tulevat vast kümmekond huvilist, tõi kokku rahvast kogu Virumaalt ja kaugemaltki. Autode rivi kulges silmapiirini.

Urmas Leesnurme suurim tänu kuulub elukaaslasele Aimi Hõimule. Tiit Blaat

Kui Urmas Leesnurm vaatab toimunule tagasi, hakkab loetlema kogu ülisuurt abiliste ja toetajate armeed, siis kulub aega vaat et veerand tundi. Ja kõik ei saa ikka nimetatud. Aga tema suurim tänu kuulub elukaaslasele Aimi Hõimule. “Kujutage ette, mitu aastat ärkasin ma hommikul üles ja rääkisin kivist ja lahingupaiga tähistamisest, lõuna ajal rääkisin kivist ja õhtul rääkisin kivist. Rääkisin, kuidas oleks vaja töid küüni varemete korrastamiseks teha, kuidas mälestusmärk kujundada, kuidas avamine korraldada. Ja nii päevi ja päevi. Tänan Aimit südamest, et ta mu ära kannatas ja toeks oli,” kostab Urmas, astudes aatekaaslase kõrval tähtsa kivi poole.

Kivi esine on lillede ja küünaldega kaetud. Neid lisandub tänini.

Urmas Leesnurm Foto: Tiit Blaat

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare