EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Jaanika pere lugu. 1990-ndate lõpus New Yorki – armastuse, mitte Ameerika unistuse pärast

 (50)

David, Jaanika ja nende poeg Jaan Umru 1. aprillil 2017 Manhattanil. Tähistatakse poja 18. sünnipäeva.
David, Jaanika ja nende poeg Jaan Umru 1. aprillil 2017 Manhattanil. Tähistatakse poja 18. sünnipäeva.Foto: erakogu

Eelmise aasta novembris alustas New Yorgis Eesti kultuuriesindajana tööd kunstnik Jaanika Peerna, kes jõudis Ameerikasse 1998. aastal tänu armastusele. Kohtusime kunstnikuga tema kodulinnas.

„Mõtlesin juba noorena, et ei tahaks oma last Eestis sünnitada. Või õigem oleks öelda: Nõukogude Liidus,” meenutab Jaanika (46). „Ma sündisin 1971. aastal ja see oli ju minu reaalsus. Ema lood minu ja mu kolme õe-venna sündimisest olid sellised, et hirm Eestis sünnitada oli suur.” Läks nii, et tema poeg sündiski hoopis New Yorgis. Ometi ei olnud Jaanika seda linna kunagi pidanud oma unistuste elukohaks.

Peaaegu 20 aastat tagasi oli Jaanika noor ja entusiastlik Vanalinna hariduskolleegiumi kunstimaja juhataja. Aeg, kui ta ülikooli astus, langes kokku Eesti iseseisvumisega. Selleks ajaks oli ta iseseisvalt soome keele ära õppinud, kahiseva telepildi ja soome-eesti sõnastiku abiga. Igaks juhuks. Soov väljapoole vaadata oli tugev ja peegeldus omakorda võõra keele õppimises. Soome telekanalite kaudu oli ühtlasi justkui avatud kanal teise maailma.

Loe veel

Jaanika lõpetas Tallinna pedagoogilises instituudis kunstiõpetaja eriala. Õigupoolest kaalus ta ka kunstiakadeemiasse astumist, aga seal oleks pidanud valima ühe ala, millele spetsialiseeruda. „Kui emale muret kurtsin, oli tal kohe vastus olemas: õpi siis kunstiõpetajaks, saad kõike ja peale selle on sul ka amet,” meenutab ta. Ameti ta tõepoolest sai, ent peagi leidis end läbipõlemise äärelt. „Töötasin kogu aeg, eraeluks aega ei olnud. Peale koolijuhatamise õpetasin laste kunstikoolis Kevade tänaval ning andsin eratunde, aga raha ikka ei olnud. Kunsti ma ise selle kõrvalt teha ei jõudnud ja see kuivatas mu hinge,” meenutab ta aega, mil unistas vaid sellest, kuidas leida kuu aega rahu ja vaikust.

„Liikumine on mulle alati oluline olnud, ka maalimises. Arusaam, et liikumine on elu alus, on minus sügaval sees. See väljendub ka mu kunstis, pikkades joontes, nii palju kui keha lubab,” ütleb Jaanika. Foto: Annette Solakoglu
Seotud lood:

Ootamatult tekkiski võimalus. Õpetajana oli tal kontakte Skandinaavia maades ja ühel päeval sai ta stipendiumi Helsingisse, praegusesse Aalto ülikooli. „Võisin kasutada stuudioid, võtta ükskõik millist kursust ja nii viis kuud järjest. Seejuures hoiti minu töökoht Eestis alles.” Ainult et Eestisse tööle tagasi ei läinud Jaanika enam kunagi, põhjuseks üks elu muutev kohtumine.

Armastus viis Ameerikasse

David Rothenberg, kellega Jaanika ülikoolis tutvus, oli vahetusõppejõud New Yorgist. Nad armusid teineteisesse ja 1998. aasta suvel astus Jaanika esimest korda elus USA pinnale. „Mõnes mõttes oli see saatus. Olin otsinud pikalt võimalust teha kunstnikuna tööd ja areneda. Sain rohkem, kui küsisin,” naerab ta. Ent Ameerika ei ole kunagi olnud tema jaoks koht, kuhu püüelda. „Minu unistustes ei olnud see üleüldse mingil kohal. Olen end alati tundnud rohkem eurooplasena ja tunnen praegugi end ükskõik kus Euroopas rohkem kodus. Armastus tõi mu siia,” ütleb ta.

Jaanika abikaasa David (55) on New Jersey Institute of Technology filosoofiaõppejõud. „Ta õpetab keskkonnaeetikat, globaliseerumisega seotut. Teda ei ole kunagi huvitanud klassikaline filosoofia, vaid pigem just ühiskonna ja filosoofia ristumiskoht. See annab talle ka rohkem vabadust,” selgitab Jaanika. Davidit huvitab, kuidas inimesed ja loomad muusika kaudu suhtlevad. Ülikoolivälisel ajal on ta võtnud ette üsna eripäraseid asju, musitseerinud ühes vaalade, lindude ja putukatega. „Lindudega on lihtne, ta võtab klarneti välja, kuulab linnulaulu ja hakkab nii-öelda vestlema. Vaatab, mis saab. Aga see ei ole teadlase lähenemine, ta ei tee katseid,” räägib Jaanika. Vaaladega on tarvis rohkem tehnikat, eelteadmisi. Kindlat kohta, aastaaega, paati, õigeid mikrofone. Aga sedagi on David katsetanud.

Kõige veidramad „bändikaaslased” on ilmselt olnud tsikaadid. 17-aastase elutsükliga putukad veedavad suurema osa elust maa all, aga siis tulevad hulganisti maa peale. Laulavad, paarituvad ja surevad. „Maa peal on nad elus umbes kaks nädalat. Kui nad siin viimati maa peale tulid, siis jämmis David nendega elektroonika abil,” muigab Jaanika.

Jaanika esimest korda New Yorgis, kus tal tuleb otsustada: kolida USA-sse või mitte? Foto on tehtud kuulsa Guggenheimi kunstimuuseumi ees 1998. aasta juulis. Foto: Repro/Piibe Kolka

Esimesed aastad New Yorgis olid noore naise jaoks üsna karmid. Oma toonast inglise keelt nimetab ta pehmelt öeldes nigelaks. Võõrasse riiki tulles oli ta juba lapseootel. Kõik muutus. Jaanika oli eemal oma keskkonnast, oma inimestest. Ta jättis emakeele, töö hariduskorraldajana ja maabus kohas, kus kõik oli võõras. „Jätsin ju sisuliselt kõik Eestisse maha. Võtsin kaasa täpselt ühe seljakotitäie asju. Mul oli kaasas joonistusplokk, fotoalbum ja esimene lusikas… Võttis tükk aega, et siin üldse seaduslikult midagi teha saaksin,” meenutab ta. „Ja pidin abielluma, sest muud võimalust ei olnud. Mul ei olnud sisuliselt midagi selle vastu, aga ma ei oleks ise sellega muidu niimoodi kiirustanud.”

Alles äsja oli Jaanika olnud kunstikooli juhataja, nüüd leidis ta endale ühes kunstikeskuses õpetaja assistendi koha. „Sisuliselt olin nüüd ühtäkki see inimene, kes lõikab enne tunni algust paberit lahti. Aga see-eest sain hakata tohutult palju ise tegema. Kunstimaailma süvenemine oli omamoodi võimalus põgeneda. Sain joonistada neid keskkondi ja tundeid, milles olla tahtsin,” selgitab Jaanika.

Ka väike laps pani Jaanika maailma ümber hindama. Temast oli nüüd saanud maailm teise inimese jaoks, kusjuures väljastpoolt nende enda väikest peret abi oodata ei olnud. „Ameerikas mingit sotsiaalhooldussüsteemi ju põhimõtteliselt pole. Kui sul on laps, siis on see su oma probleem. Ainsad lasteaiad on eralasteaiad ja kui sa tohutult ei teeni, siis sinna sa last panna ei jaksa,” selgitab ta. Peagi leidis ta sobiva rütmi: nii kui poeg magama jäi, oli Jaanika taas joonistamas.

Kui poeg sai kaheseks, otsustas ta minna tagasi ülikooli ja hakkas õppima New Yorgi osariigi ülikooli kaunite kunstide magistriõppes. „See oli vinge interdistsiplinaarne programm. Sain õppida kõike, mida tahtsin. Tegin seda kõike küll poole koormusega, kahe aasta asemel neli,” ütleb Jaanika. Poeg sai võimaluse käia ülikooli lasteaias, mis oli eralasteaedadest märksa taskukohasem.

„Halloo, ma sooviksin teile tere öelda!” 2015. aastal president Toomas H. Ilvese vastuvõtul New Yorgi Eesti Majas Foto: Repro/Piibe Kolka

New Yorki kolides võttis ta ühendust ka Eesti Majaga ja sai teada, et sealtkaudu eestlastega kontakti saada ei ole sugugi nii lihtne, kui ta oli arvanud. „Helistasin Eesti Majja, ütlesin, et olen Jaanika, kolisin siia ja tahaksin tuttavaks saada ja teada, mis te teete. Mulle öeldi, et selleks peaksin ma liige olema. Aga et liikmeks saada, peaks mul olema soovitaja. Soovitaja peaks omakorda olema liige ja liikmeid ma ju ei tundnud...” meenutab Jaanika klassikalist nokk-kinni-saba-lahti-olukorda. Mõni aasta hiljem oli aga Eesti Majas tema näitus, 2006. aastal kureeris ta omakorda näitust, kus osalesid Ameerikas elavad eesti kunstnikud.

Praeguseks on Jaanika juba mõned kuud töötanud Eesti kultuurireferendina. See on poole kohaga töö, ehkki tunde lugeda on selliste tööde puhul pea võimatu. Juba aastaid on ta teinud pedagoogitööd New Yorgi hiiglasliku Dia Art Foundationi muuseumi juures, millel on hooneid eri kohtades. „Nad otsisid kunstnikke, kes osaleksid haridusprojektides ja tooksid kunsti publikule lähemale. Olen teinud avalikke ekskursioone, kus osalevad nii kunstieksperdid kui ka need, kes on esimest korda muuseumis. Olen teise klassi lastega otsinud tantsus vastet maalidele. Sellel kohal ei tööta mitte info vahendajad, vaid inimesed, kellel on oma loovpraksis,” selgitab Jaanika.

Jaanika 2002. aastal ühe oma varajasema isikunäituse avamisel Tallinnas Eesti kunstiakadeemia galeriis. (Pildile on jäänud ka poja lutipudel.) Foto: Repro/Piibe Kolka

Elul New Yorgis on olnud oma tõusud ja mõõnad. Kui poeg Jaan Umru sai kooliealiseks, tundis Jaanika, et käes on kriis. „Tundsin, et tahaksin kasvõi pooleks aastaks Eestisse tagasi minna. Õnneks langes see aeg kokku minu abikaasa vaba aastaga,” ütleb ta. Davidil on nimelt ülikooli õppejõuna iga seitsmes aasta vaba, et saaks end täiendada, reisida ja õppida. Siis koliti perega ajutiselt Eestisse.

Terve pere tasakaalu silmas pidades nimetab Jaanika väga oluliseks ajaks hoopis aastat Berliinis. See oli seitse aastat hiljem, abikaasa järgmisel vabal aastal. „Berliinis elades saime olla viimaks keskkonnas, mis oli meile kõigile uus. Eestis olen mina see, kes on rohkem kodus, tõlgib ja vahendab. New Yorgis tunnen end ikka veel tulijana, ehkki olen siin ju ammu kohal,” tõdeb Jaanika. Aasta Berliinis andis talle ka kunstnikuna hea võimaluse end arendada, sellal jõudis ta näitusi teha ka Itaalias ja Soomes.

Jaanika oma vanaema Helmiga, kes oli talle lähedane sõber ja inspireerija. Pilt võib olla tehtud 2002. aasta suvel, kui Jaanika tuli vanaemale Viljandimaale külla. Foto: Repro/Piibe Kolka

Kultuuride süntees

Eesti on Jaanika jaoks endiselt väga oluline. Ta käib kodumaal pea igal suvel, on teinud siin näitusi ja jälginud nii keele kui ka kultuuri muutumist. Eestisse on teda toonud rõõmsad ja kurvad sündmused, nii matused kui ka juubelid. „Kui mu vanaema sai 100-aastaseks, käisin Tartus tema juubelil. Tema on olnud minu jaoks väga oluline inimene, vaba loominguline hing, uuendustele valla. Tal jäi lõpuks 102 aastast vaid mõni päev puudu. Helistasime talle enne sünnipäeva, et me tuleme. Ta ütles: „Teie võite ju tulla, aga ma ei tea, kas ma ise seal olen.” See ei olnud kuidagi morbiidne, pigem tooniga, et on juba elatud kah, aitab nüüd küll.”

Ta on Eestis toimuvat jälginud ja näiteks säutsupääsukeseks hüütava Keiti Vilmsi raamatut lugedeski mõelnud, kuidas keel on selle aja jooksul muutunud, kuid nüüd seob teda kodumaaga üha tihedamalt ka uus töö. „Oleks palju loota, et eesti kultuur siin nüüd õilmitsema lööks ja kõik newyorklased üleöö teaksid, mis on Eesti, aga palju annab siiski ära teha,” on Jaanika rahul.

Muide, kui Jaanika avastab eesti keele muutumist näiteks Keiti Vilmsi kalambuuride kaudu, siis tema poja, praeguseks 18-aastase Umru üsna hea eesti keele põhjuseks võib pidada ka Ilmar Trulli luuletustega saadud karastust. Kui sinna lisada veel suurepärane inglise keel, mille taga on nii õppejõust isa kui ka kodu täis raamatuid, siis ongi pojal võimalik ammutada ühtaegu kahest kultuurist korraga.

Jaanika 1978. aastal lumehelbekesena Tallinna Kopli lasteaia nääripeol. Foto: Repro/Piibe Kolka

Isa eeskujul muusika juurde tee leidnud noormees on seda saanud praktiseerida oma loominguski. Kodumaaga on tal tekkinud kohati ootamatuid sidemeid. Eestis vaat et tuntuse tipul oleva Tommy Cashi nimi oli Umrule pikalt tundmatu. Tema muusikat tutvustas Umrule hoopis üks tuttav New Yorgi muusikategija, kes lausus: „Calm your cousin down! You are Estonian as well, aren’t you?” Sellele järgnes tutvus Tommy Cashi produtsendi A. G. Cookiga, kellega koostöös nad nüüd Cashi paladega tegelevad. Kas seda oleks juhtunud, kui produtsendile poleks silma jäänud, et nii Cash kui ka Umru on mõlemad eesti verd? Kes teab. „Üle maailma faile edasi-tagasi saates osaleb mu poeg läbi mitme ringi ka Eesti kultuurielus,” naerab Jaanika. „Ma arvan, et meie poja viis sünteesida eri kultuuride mõjusid ongi teenäitajaks – võtta endasse ja luua sellest kogemusest midagi. Nii sünnibki uus kultuur, mis on võimalik ainult praeguses ajas ja kohas,” usub Jaanika.

Suvel saab Jaanikal Ameerikas elatud 20 aastat. Ta on mures keskkonna pärast, mille on loonud Donald Trumpi presidendiks valimine. „See krahh, mis siin oli pärast Trumpi valimist… Ühe aastaga on toimunud tohutud muutused. Palju häid algatusi on riigi tasandil tapetud, nii hariduse kui ka keskkonna valdkonnas,” nendib ta. „Samas on kõik kunstnikud, keda ma tean, selle võrra veelgi koostöö- ja abivalmimad. Ma isegi olen üha enam grupitöid teinud. Ka kultuurireferendi töö kasuks otsustasin sellepärast, et saan nii teisi aidata olukorras, kus muidu üks hea algatus ja seadus teise järel prügikasti lendab.”

Vaata videost:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare