Jaan (78) sai oma isalt nime ühel tingimusel: tema pidi olema Vana-Jaan ja isa Jaan Gross (eestistatult Järvik) pidi jääma Noor-Jaaniks ehk lihtsalt Rassi Jaaniks.

Jaan Järvik on sündinud 1939. aastal Raplamaal Käru vallas Raja külas Rassi talus seitsmelapselise pere viienda lapsena. Metsadest ümbritsetud talu pereisa Rassi Jaani (sündinud 1900) ja pereema Elsa-Mariat (sündinud 1909) on meenutatud sõbraliku ja külalislahke abielupaarina.

Jaan Järvik

Rassi talu, kus sirgusid üksteist toetavad ja hästi läbi saavad lapsed, on olnud 1971. aastast alates tühi. „Seda kodu on kaitsnud kaitseingel, milleks on olnud külalisteraamat,” ütleb Jaan. Alguses pandi talust lahkudes uks lukku. Kuna see murti kiiresti lahti, pole ust enam kunagi kinni pandud.

Jaani isa oli lugupeetud mees. Talutööde ja laste kasvatamise kõrvalt pruulis ta aeg-ajalt õlut, mida peeti külas kõige paremaks. Tänu isa tehtud õllele sai Jaan endale matemaatikapisiku: külamehed tulid õlut jooma ja kaarte mängima ning Jaanile usaldati silmade kokkulugemine. Nüüdseks on külaliste kõrval arvutamist õppinud poisist saanud Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor.

Jaan Järviku isa ja ema 1930. aastal Tallinnas

Närvipinge rikkus psüühika

„See ei olnud mingi pinnavirvendus, see oli kogu südamest, kogu elu,” kirjeldab Jaan oma vanaisa, Rassi Jaani isa Hansu elutööd. Hans Gross (sündinud 1858) pühendus koos oma naise Mariga (sündinud 1861) eelkõige pere ja talu heaolule, kuid huvitus siiralt ka küla, valla ja riigi käekäigust.

Jaan Järviku isal kaheksa õde-venda, neljats vennast kolm osalesid Vabadussõjas.

Jaan ütleb, et tänu vanaisa haridus- ja kultuurihuvile on nende suguvõsast tulnud mitu teadlast. Hans Gross oli kolm korda Käru vallavanem ja valiti viimast korda ametisse 64-aastaselt. Pärast teda sai vallavanemaks tema poeg, Jaani onu August Gross, kes oli ametis 16 aastat, kuni ta pärast Teist maailmasõda Siberisse küüditati.

Jaan Gross 1920. aastal
Esimese maailmasõja ajal oli August viidud Austriasse sõjavangi. Jaan teab, et nende talu kuivatis kirstus oli väärtuslik karp, mis sisaldas vanaisa Hansu ja tema poja kirjavahetust. „Kellelegi see karp meeldis. Kirjad sattusid ilmselt metsa või pliidi alla,” ohkab Jaan.
Õde Malle ja vend Mart teevad Mannaga reesõitu 1960. aastate algul
Maailmasõjale järgnenud Vabadussõja algus oli Jaani sõnul raske: usku oli vähe, relvastus ja vaim vilets. Jaani teise onu Hansu väeosas lasti vaimu ergutamiseks iga kümnes sõdur rivis maha. Hans ei teadnud, kas ta on üheksas või kümnes. Kuigi ta pääses napilt, oli närvipinge olnud nii suur, et rikkus tema psüühilise tasakaalu.
Jaan Järvik 1944. aastal koer Mukiga Suureaua maja trepil

Talukoht tulvavee keskel

Jaani isal Rassi Jaanil oli kaheksa õde-venda. Vabadussõjas osalesid nii Jaan kui ka vennad Martin ja August. Seega olid neljast vennast kolm sõjast osa võtnud. Vabadusristi kavalerina oli Martinil valida kahe autasuks pakutava maa vahel. Ta loobus maast, sest otsustas jätkata õpinguid Tartu ülikoolis. Talupidamisvõimaluse andis Martin edasi oma nooremale vennale Jaanile. Kui pakutavad talukohad olid üle vaadatud – üks neist asus Tartus ja teine sünnikodu Suureaua talu lähedal –, valis Jaani isa oma tulevaseks elupaigaks viimase. Ees ootas vaevarikas taluhoonete ehitamine, sest maatükk kujutas endast algul üksnes metsa ja Vändra jõe äärset heinamaariba.

Aasta 2000. Kogunemine "Rassi Jaan 100" peole. Kokku tulid ca 100 sugulast-sõpra

Jaani isa on rääkinud, et esmatutvus taluga tehti hobustega ratsa kevadise suurvee ajal, kui suur osa maad oli vee all. Metsas oli üks kuivem koht, kuhu otsustatigi hooned püstitada. Ehitustöid alustati 1924. aasta suvel, kaks aastat hiljem asuti Rassile elama. Samal ajal rajasid endale uued eluhooned veel Rassi Jaani isa Hans ja vend Hans. Sünnikodus Suureaual sai noorperemeheks August. Ühisel jõul aidati pereliikmetel majad üles ehitada ja elu sisse seada.

Rassi pere 1937. aasta suvel. Vasakult: Aita, ema Elsa, isa Jaan, Ants, Mare, vanaema Mari Gross ja Ärni

Geograafiaõpikust pärit kaardiga Rootsi

See, mille elas läbi Jaani tädipoeg Heino Toome, võiks väga hästi olla film või romaan.

1921. aastal sündinud Heino oli Teise maailmasõja ajal soomepoiss. 1944. aastal saadeti ta Soomest Sinimägede lahingusse, mis Jaani sõnul oli väga karm koht. Pärast lahingut toodi võitlejad Tallinna, pandi laevale ja viidi Poola Gdańskisse ja sealt Tšehhimaale. Seal sattus Heino armutute tšehhide kätte vangi.

Saksa armees võitlemise ajast oli Heino õlavarrel veregrupi tätoveering, mis jäi pärast sõda kindlaks SS-vägedesse kuulumise tunnuseks. Oma päeviku sissekannetes on ta kirjutanud, et talle oli selge, et see tähendab tapmist. Seal ellu ei jäeta.

Heino lõikas oma veresooned läbi ja jäi maha vedelema. Venelased korjasid ta üles ja viisid laatsaretti, kus kõiki alasti kontrolliti ja otsiti SS-märke. Järg jõudis Heinoni ja arst võttis tema käe. Samal hetkel tuli keegi arsti tuttav temaga rääkima. Kohe vahetas Heino salaja oma käe selja taga seisnud mehe käega. Tänu sellele ta pääses.

Heino pandi ešeloni ja veeti Venemaale sõjavangi. Saksa sõjaväe mahavaikimiseks pani ta end kirja paar aastat noorema tädipoja Gustav Tohveri nime all, mille ta hiljem igaks juhuks muutis veel Kusta Toveriks, lootes sõjavangide vahetusega Soome pääseda.

Soome sõjaväes teeninud Heino saadeti Venemaalt Soome. Seal lasi laagriülem tal ühel päeval põgeneda ning hoiatas, et teda otsitakse kuu aega ja ta ei tohi kuskil vahele jääda. Rätsepast õdede õmmeldud tsiviilriided seljas, lahkus Heino laagrist ja jättis enda asemel kongi nuku.

Soomepoisi Heino Toome ränk kadalipp algas 1944. aastal, kui ta  tšehhide kätte sõjavangi sattus. Fotol on soomepoiste sõjavarustus.

Sõja ajal Soome sõjaväes olles oli Heinol olnud väike romaan. Ta saatis tutvumiskuulutuse peale ühele soome neiule kauni kirja, kuid sellele vastas hoopis üks sõdurite saadetud kirjade läbilugeja. Neiule oli Heino kirjapandu niivõrd sümpatiseerinud. Nad tutvusid ja mõne aja pärast kutsus tüdruk ta oma vanematele külla. Heino hakkaski minema, kuid viimasel hetkel pööras otsa ringi. Kartis abielu.

Nüüd, kui Heinol oli vaja end Soomes varjata, läks ta sedasama teed pidi lõpuni välja ja palus tüdruku isalt kuuks ajaks peavarju, et siis Rootsi minna. Selleks et põgenikule tähelepanu ei pöörataks, riietas Heino end mõnikord naiseks. Kuu aja pärast alustas ta teekonda Rootsi, käes geograafiaõpikust pärit kaart.

Suurte seiklustega jõudiski ta kohale, kuid ka Rootsi andis põgenikke NSV Liidule välja. Heino Rootsist lahkumist kiirendas teadmine, et tema kaks õde olid jõudnud Kanadasse Torontosse. Sinna suundus Heinogi.

Kanadas sündis Heinol ja ta abikaasal Lindal kaks poega ja tütar. Heino ja tema poeg Tõnu on meie seast lahkunud. Kõigi nende pered elavad siiani Torontos. Heino tädipoeg Gustav Tohver, kelle nime all ta alustas Tšehhist sõjavangina teed Venemaale, elab praeguseni Rootsis Malmös.
1970.a. Isal on käsil üks viimane õlletegu Rassis. Taga seisavad Mart, Jana ja Endla