EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

EV100 peret| Lauri Väinmaa: taastame Tudulinna vana puukiriku!

 (13)

Tudulinna köstrite järeltulija Lauri Väinmaa tahab vana puukiriku taastada kultuuri- ja kontserdikeskusena.
Tudulinna köstrite järeltulija Lauri Väinmaa tahab vana puukiriku taastada kultuuri- ja kontserdikeskusena.Argo Ingver

Kui Lauri Väinmaa ühel päeval tuleviku Tudulinnas, 1766. aastal ehitatud puukirikus kultuuri- ja kontserdikeskuse avamisel klaveri taha istub, jookseb ta mälust läbi neli põlve esivanemaid.

Need on Mathiesenid, köstrid, kelle seotus selle müstilise paigaga oli innustuseks, et alustada uskumatuna näiva tööga – varemeis kiriku taastamisega.


ENNE ja PÄRAST
Lauri Väinmaa elab ise suviti lähedal asuvas majas. Interaktiivsel lahendusel näed kaadreid samas kohast ja samast majast: vanal foto on aastast 1907. Seal on Tudulinna valla Pikati küla Saare talu pere, paremalt vanaperemees Abel Uulmann, tema poeg, pärisperemees Titus abikaasa Alvinega, seejärel Abeli vend Toomas. Uuel fotol naeratavad vastu Lauri ja Piret Väinmaa.

Tudulinna vana kirik on mu jaoks lapsepõlvest saati olemas olnud,” räägib 1961. aastal Tallinnas sündinud, kuid Ida-Viru juurtega Väinmaa. Pianist, õpetaja, klaverielu ja -festivalide korraldaja.

Tudulinna kirik Argo Ingver

Unistuste Tsoon

Seotud lood:

Seisame paigas, millesarnast teist Eestis pole. Oleme Tudulinna kuulsa kirikusõja tallermaal, kus kogudus tüliga lõhki läks ning lahkulööjad vanast kirikust poole­saja meetri kaugusele uue pühakoja ehitasid. Aasta oli 1939.

Loe veel

Väinmaal on meeles lapsepõlved Tudulinnas, taustaks kõrgumas uus kirik ja tornita vana kiriku ahervare, kus töötas sovhoosi jahuveski. On meeles aina enam hinge kogunenud teadmine paiga unikaalsusest, mis lausa vajas sekkumist, talletamist, taastamistöödega alustamist.

Ja veel oluline tõik, mis kindlasti on viinud soovini taastada kirikuhoone just kontserdikeskusena. 1905. aasta revolutsiooni järel olnud Tudulinna kandi rahvas see, kes mitmekümnete kaupa ostis kokku Narva-Jõesuust lahkuvate Peterburi rikkurite vara. Ikka klavereid, klavereid. Kui klaveritega ja muidu muusikalembesed pered metsade taga ükskord raamatu tarvis üle loeti, oli neid suisa sadakond.

1968. Lauri Väinmaa (Viiva Väinmaa poeg) suvel Saare talus Tudulinnas. repro

Lauri lööb kesk kirikuvaret käed kokku, hüüab “hoo!”. Milline kaja, on ta vaimustunud. Nii võivad kajada üksnes XVIII sajandi palgid kiriku seintes, oodates uuestisündi. Lauri esivanemaid Mathieseneid on Tudulinna kandis üles tähendatud juba aastal 1716. Neli põlve köstritena, kolm põlve kooliõpetajatena. Nende vaimu pärand on praegugi Väinmaade kanda.

Kunagistest kiriku võlvakendest, mis täidetud sovetiaegsete aknaraamidega, piiluvad sisse päikesekiired, löövad särama meie poolt üles keerutatud tolmulaamades, peegelduvad räämas seintel, rõdu üleval hoidvatel ajavagudega puusammastel, laest kaarduvatel niiskusekahjustustega laudadel. Kõik see kokku loob kui kohapealse Tsooni Andrei Tarkovski kultusfilmist “Stalker”. Kas mäletate – Tsoon on paik, kus unistused täituvad, kui oskad targalt tagant lükata.

Segaduste Kuljus

Alutaguse laante veerel, soode serval mainiti küla nimega Tudulinna 1583. aastal. 1700. aasta paiku olnud seal kabel. Puukirik, üks allesolevaist vanimaid, sündis 1766.

Tudulinna puukirik Argo Ingver

Tormilised sündmused, millest Lauri Väinmaa oma esivanemailt korduvalt kuulis, kirikusõda, millest tänini suust suhu legende räägitakse, algas 1927. aastal. Viis aastat varem oli Iisakus pastorina tööle asunud Voldemar Kuljus, kelle jutlused olid vägagi erilised.

96aastane Marta Toiger mäletab nende Tudulinna talus ööbimas käinud Kuljust kui nägusat ja kena jutuga meest, kes nende isaga sõbraks sai. “Kuljus rääkis kirikus seda, mida mõtles, mitte ainult ei lugenud piiblit ette,” meenutab Marta. Mõne teise mälestuste järgi rääkinud Kuljus kantslist aga rohkem naiste sukkadest kui jumalast, mis lõpuks ka koguduse lõhenemiseni viinud.

Kirikusõda, millest tänini suust suhu legende räägitakse, algas 1927. aastal. Viis aastat varem oli Iisakus pastorina tööle asunud Voldemar Kuljus, kelle jutlused olid vägagi erilised.

Uue kiriku ehitamise kaasa toonud ususõda jõudis ka ajalehte. Postimees kirjutas 1939. aastal: “Tudulinna Rahukoguduse kirikul õnnistati risti. Pühap., 20. aug. toimus Tudulinna Rahukoguduse poolelioleva kiriku risti õnnistamine. Pidulikust vabaõhujumalateenistusest uue kiriku juures võtsid osa esimene Rahukoguduse õpetaja, praegune Torma õpetaja praost Kuusik ja praegune Rahukoguduse õpetaja G. Viise. /... / Tudulinna Rahukogudus on kujunenud õieti Iisaku abikogudusest. 1925. a. hakkas koguduses ilmnema sisemisi hõõrumisi ning 1927. a. lagunes /.../.”

Uue kiriku ehitus algas 9. jaanuaril 1939 kivide veoga. Kokku tõid talupered 158 koormat kive ja 50 palki. 21. mail pandi nurgakivi, 26. augustil oli kirik katuse all ja pühitseti 17. detsembril.

Vana kiriku lugu sai õnnetu otsa 1947. aastal, mil punavõimudelt tulnud käsule alludes kogudus likvideeriti ning kirikukell, pingid ja orel uuele kirikule üle anti. Vanasse kirikusse seadis end sisse ühismajandi viljaveski. 1960ndail tõmmati maha torn.

Argo Ingver

Kolhoosikorda võib kiruda, aga just tänu kolhoosikorrale ongi meil vana kirik praeguses olukorras siiski alles. Nii arutame Lauri Väinmaaga jätkuvalt stalkerlikus õhkkonnas ringi vaadates, uudistades kesk kirikut omaaegse veski detaile. Kasutuseta, 70 aasta eest suletud pühahoone võiks praegu ju olla ka hunnik mädanenud palke, kui sedagi.

Jah, lugusid, mis kahe teineteisest poolesaja meetri kaugusel seisva kiriku kohta käib, on hulgi. Eks kõik see jõuab kunagi ka taastatavasse puukirikusse plaanitud muuseumi, loodab Lauri Väinmaa. Aasta eest igatahes langes tema hinges liisk ja Lauri oli valmis hiigeltöö oma õlule võtma.

Uuestisünni algus

20. juulil andsid Lauri ja 13 mõttekaaslast allkirjad MTÜ Tudulinna Kultuurikants asutamislepingule, eesmärgiga taastada kohalik puust kirikuhoone kontserdikeskusena. Asutajate hulgas oli ka naaberküla, Oonurme mees Ants Üleoja.

Juba enne ühingu loomist tellis Väinmaa muinsuskaitsjailt ekspertiisi, kus seisab selgelt kirjas: hoone on renoveeritav.

Nüüd on vaja MTÜ Tudulinna Kultuurikants paberid korda saada, arve avada, külapoodi annetuskast üles panna, Facebooki sajaliikmelisele toetusgrupile lisa hankida ja nii edasi ja edasi. Aastakümneteks on tegevust rohkelt võtta kuni ... ühel päeval istub Lauri Väinamaa 1766. aasta puukirikus kontserdikeskuse avamisel klaveri taha ja ta mälust jookseb läbi neli põlve sessamas hoones teeninud esivanemaid.

Vaata fotogaleriid!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare