EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

EV 100 peret | "Onu Pauli" lugu: tegijast spordipoisist tuntud jalanõude brändi loojaks


“Olen maapoiss. Mina olen see õnnelik poiss, kes on käinud paljajalu ja lehmakoogi sees liugu lasknud. Olen käinud mööda mullast karjamaa teid, mida ääristavad kiviaiad ja põldmarjad. Seda tänapäeval Eestis praktiliselt enam ei näe. Muhumaal ja muuseumites piltidel. Siiani on meeles need lõhnad ja tunded,” kirjeldab Paul Valliveere, brändi New Balance maaletooja ja kodumaise kingaliini Uncle Paul (ee Onu Paul) looja.

“Minu vanemad olid alevi inimesed. Isa oli saeveskis ja ema on tegija piimanduses, õppinud võimeister. Siis tuli sõudjate treener Mati Killing, kes tuli Pärnu-Jaagupi kooli endale otsima õpilasi,” meenutab Paul, et kuna just pidi kontrolltöö tulema, hakkasid kõik end üles andma. NIi algas tema teekond sportlasena. “Panin Killingule end kirja ja tema tiris mu Pärnusse ja seal hakkasime trenni tegema,” võtab mees lühidalt kokku, et kolme aasta pärast tuldi juba Eesti meistriteks.

Seejärel oldi aastaid liidukoondises. “Ega olümpia kaugele ei jäänud, aga seal tõmmati vesi peale. Võeti poolteist tundi enne starti paat ära ja öeldi, et sellega te ei sõida. Paat on aga selline asi, mida profid sätivad paar päeva. Et starti jõuda, oli meil tund aega. Leedukad andsid oma naiste paadi, mis kaalu järgi ei sobinud ja ta istus raskemate meeste all sügavamalt vees.” Kaotus ei olnud sõudjatele õnneks väga suur, tasku pandi pronks.

Hõissa pulmad 15.septembril, 1995.aastal. Paul ja Siret abiellusid pärast 8 aastat kooselu ja tütre Anna-Maria sündi. Pilt on tehtud õnnepalees ja pidu jätkus Estonia valges saalis. Pisike Anna-Maria oli siis kahe ja poole aastane ning napsas uhkelt tordi Foto: erakogu
Valliveerede pere Pauli vanemate kodus Pärnu-Jaagupis. Rannahooaeg ning Paul kandmas oma esimest loomingut - plätusid! Anna-Maria oli 4-aastane ja aasta 1997. Foto: erakogu
Seotud lood:

Spordiga tegeles Paul kokku 13 aastat. “Siis tuli vabariik peale, olümpia asi läks lörri. Kuna me sõitsime kahe Peterburi poisiga koos, siis nendele Eestis elamisluba ei antud. Siis oli mul armastus ka veel peal,” kirjeldab mees, et tegi sõudmisega lõpparve ja läks Soome küprokit panema.

“Siis olid head ajad - tegid Soomes kuu aega tööd ja võisid siin aasta aega laiata. Nüüd enam nii ei ole.” Küproki pealt liikus mees maalritööle, oli “mördiööbik”. “See oli raske töö, seal olid suured valged seinad akendega, kuhu ei tohtinud ühtegi triipu jääda. See oli kõva õppetund.” Mõnda aega tegi Paul igasugu juhuotsi, vedas Soome hobustele heina, et midagi lihtsalt teha pärast spordiga lõpparve tegemist. “Siis kohtusin inimesega, kes hakkas Soomes New Balance’it müüma ja ta kutsus mind ka tiimi,” hakkas Paul asja Baltikumis ajama.

The New Balance pildistamine Pärnu fotostuudios 1998.aastal. Spetsiaalselt fotoshuudi jaoks lõigati umbes viieaastase Anna-Maria pikad juuksed maha. Foto: erakogu

Idee idanes õllebaarist

Armastatud kingabrändi Uncle Pauli lõi ta New Balance’iga tegelemise kõrvalt. Idee hakkas idanema õllebaaris istudes. “Äri oli uhke, aga tulevad langused ja tõusud. Kuskil 2006-2007. aastal oli see asi oli ikka päris nadi. Vaja ju elada ja hakkasin mõtlema, mida teha,” räägib Paul, et kingabränd Uncle Paul nägi ametlikult ilmavalgust 2012. aastal.

Esimesed laarid kingi ja sandaale sündisid 2010. aastal. Alguses tehti ka tosse, aga mees ei soovinud teistega konkureerida. “Kuna ma olin noor ja loll, siis esimeses partiis olid liiga suured kogused. Hiljem leidsin tehased, mis tegid väiksemad kogused, aga paremat kvaliteeti.” Sama tehas, mille Paul lõpuks välja valis, tegi ka näiteks Ralph Laurenile jalavarje. “Kusjuures, ma ei ole siiani kordagi käinud Aasias,” tõdeb mees, et kingi tehakse Hiinas, aga tal pole aimu, mida kohalik elu pakub. Sügisel on plaan tütrega ära käia.

“Kõik räägivad küll Itaalia ja Hispaania kingast. Ma ei vaidle vastu, need olid omal ajal tohutult kvaliteetsed. Nüüd olen vaadanud, et ka nende kvaliteet läheb alla,” selgitab Paul, et tänapäeval lehmanahk kooritakse, lõigatakse neljaks ja tehakse nii õhukeseks, et see mingisuguse sünteetika või riide peale liimida. “Siis ta tuleb niiöelda nahkkingana müüki.” Tehasega tuleb Paulil siiani aeg-ajalt rinda pista, eriti, kui on soov teha lakknahast asju. “See on väga õrn teema. Paljud lakknahad on jäigad. Neid ämbreid on tulnud.”

Perega Pauli sõbra Saaremaa suvekodus jaanipäeval 2011.aastal. Foto: erakogu
Kaunis perepilt, mis tehtud Anna-Maria ülikooli lõptamise peol 2015. aastal koduaias. Foto: erakogu

Kuidas üldse Hiina tehas väikese Eesti kingabrändi jutule võttis? “Kõva tingimine oli koguste üle, aga kuna disainid, mida ma tegin, neid vägagi erutasid, siis nad tulid ikkagi ree peale. Tegelikult olen Hiinas teinud ajalugu, sest mõned kingad tehakse tegelikult meestevabrikus,” selgitab Paul, et seal ollakse väga spetsialiseerunud ja sellist asja muidu ei tehta. “Süsteem on ühes linnas ja seepärast ongi Hiinas mugav teha.”

Loe veel

Mees on üritanud ka Euroopa poole vaadata, et kodule lähemal olla, aga kui Itaalia tehaseid kaaluda, on hinnad kõrgemad. Portugalis ja Itaalias on samad hinnad. “Nendega on see, et seal on 5-6 talda, mille peale kollektsioonid mängivad. Kui tahad oma talla sinna tuua, siis kui ostan sealt tallad, on nende miinimum 1500 paari. Näiteks oranži talda saan Hiinas võib-olla 100-200 paari kingi, aga mis ma nende 1500ga teen,” ütleb Paul, et meie riigi jaoks on need kogused liiga suured. “Kui on kogused suured, siis on tootmisega probleeme.”

Edevus vs. tasakaal

Teine valus koht on Uncle Pauli äri juures kvaliteedi hoidmine mõistliku hinna juures. “Päästab interneti äri ja sealsed poeketid. Nende katted on väiksemad ja selle pealt saab tootja ka teenida.” Paulil on plaan liikuda aina tugevalt veebipoodidesse ja nii müüki veel ka väljaspoole kasvatada. Tähelepanuta ei ole ka Eestis elavad venelased.

Kinga loomisel balanseerib Paul edevuse ja tasakaalu vahel. “Maailmas on värve palju, aga katsu sa leida neid värve, mis sobiks kingale. Neid ei ole palju. Ägedat särtskollast kinga on kihvt vaadata, aga seda inimene ei osta,” tõdeb mees, et on vaja arvestada kohaliku tarbijaga. Jalanõu juures on suur pluss selle sportlik ja mugav tald, kiidab abikaasa Siret. Seda saab kanda ka kleidi juures.

Abikaasa Siret Valliveerega on Paul koos olnud 30 aastat. Tutvuti juba siis, kui mees veel kõva spordipoiss oli ning elati koos ka Soomes. “Elasime kaheksa aastat koos ja abiellusime 1995.aastal.”

Nüüd on kvaliteeti ja hinnalisi brände hindav Siret tema üks parimaid nõuandjaid ja kingade hindajaid, andes tagasisidet mugavuse ja disaini suhtes. Tütar Anna-Maria Valliveere lööb äris kaasa, aidates seda rohkemate inimesteni viia läbi sotsiaalmeedia kanalite.

Paul Valliveere perekond Foto: Hendrik Osula
Siret Valliveere poolne suguvõsa. Pilt on aastast 1909 Kuusiku mõisa trepil. Keskel ees on Felix Ottomar Volmer, Sireti vanaisa koos oma vanematega. Foto: erakogu
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare