EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

ENN MERI: Saaremaalt ei lähe ma enam kuhugi

 (9)

Ann ja Enn Meri tunnevad rõõmu ning naudingut oma mereäärsest kodust Sõrves Rahuste külas.
Ann ja Enn Meri tunnevad rõõmu ning naudingut oma mereäärsest kodust Sõrves Rahuste külas.PRIIT SIMSON

Kaheaastase poisina Vene okupatsiooni eest koos perega Rootsi pagenud Enn Merist sai vabas Eestis Saaremaa suurimaid tööandjaid ja kodusaare patrioot.


Enn ja Ann Meri kodumaja teise korruse kolme ilmakaarde avanevatest akendest paistab kõikjalt meri. Selles algselt suvekoduks mõeldud Sõrves Rahuste külas asuvas majas on Merid elanud nüüdseks aasta ringi üheksa talve.

Ühe akna all on binokkel. “Annele meeldib sellest talviti hülgeid jälgida,” mainib Enn.

Enn ja Ann Meri kodu Sõrves Rahuste külas. Suurtest akendest avaneb oivaline vaade merele. Priit Simson
Seotud lood:

Hülged elutsevad läheduses Ooslamaa laiul. Üks hülgepoeg eksis isegi Meride maja juurde.

Maja on kanajalgadel, nagu Enn ütleb – põhjuseks seesama meri, mis võib ranniku üle ujutada. Kaks korda on seda pere Rahustes elamise ajal juhtunud.

Enn Meri meenutab videos, et 1944. aastal Saaremaalt lahkudes tahtis ta kaasa võtta oma puust mänguhobuse, kuid vanemad ei lubanud seda väikesesse kalapaati tõsta.

Panga rannast Stockholmi saarestikku

22. septembril 1944. aastal, päeval, mil Vene väed vallutasid Tallinna, astus kahe ja poole aastane Enn koos ema Linda, isa Oskari ja poolteiseaastase venna Matiga Panga panga alt pisikesse kalapaati, et pageda okupatsiooni eest Rootsi. Ennu laevakaptenist isa oli sõja ajal töötanud Eesti politseis. Siiajäämine oleks tähendanud kindlat hukku.

Ann Meri ema, tädi ja emaema Siberis Novosibirskis maja ees, kus nad küüditatuna elasid. Priit Simson

Loe veel

Enn ise ei mäleta sellest merereisist midagi, teab ainult ema-isa juttude järgi, et taheti jõuda Gotlandi saarele, aga tormi tõttu satuti Stockholmi saarestikku. Ta näitab meile pilti, millel kolm kalapaati, ühes neist Ennu pere.

“Nägin seda pilti esimest korda 1994. aastal Stockholmi Eesti Päevalehes, see oli tehtud siis, kui jõudsime Rootsi. Üks mees sel pildil tundus mulle väga tuttav.”

Oskar Meri viimane laev Johannishus. Priit Simson

Enn näitas ajalehefotot emale, kellelt kuulis, et pildil on nii Ennu isa kui ka ema. Enn ise ja tema vend olid aga paadipõhjas ning seega fotole ei jäänud.

“Kirjutasin Eesti Päevalehele ja küsisin, kas tohiksin saada endale pildi koopiat.” Saigi.

Perekond Meri jõudis 1944. aasta sügisel kalapaadis Rootsi Stock­holmi saarestikku. Paremal Enn Meri isa Oskar, tema taga ema Linda. Erakogu

Põgenike elu võõrsil polnud kerge. Isa laevakaptenipaberid Rootsis ei kehtinud, ta pidi alustama põllutöölisena ja turbarabas. Alles pärast sealse merekooli läbimist lasti ta merele.

Ema töötas enamasti tekstiilivabrikutes. Rootsis elati mitmes paigas.

1955. aastal sai isa laevaõnnetuses surma. Ta oli vanemtüürimees ühes tanklaevas, kui sellele sõitis Inglise kanalis otsa teine õlilaev. 19 inimest hukkus.

Ann Meri isaema Siberis Novosibirskis maja ees, kus ta küüditatuna elas. Priit Simson

“Me olime just saanud jalad alla, sest isa teenis sel ajal päris hästi,” meenutab Enn Meri. “Aga minu ema on üks hästi tubli ja sitke inimene, korjas raha kokku ja ostis ühe väikese poekese Lääne-Rootsis Halmstadis.”

Halmstadi ehitas ema ka maja, kus elas kuni Saaremaale kolimiseni aasta tagasi. Tänavu kevadel tähistas Linda Meri oma 101. sünnipäeva ja elab nüüd Ennu juures Rahuste külas omaette majas, mille poeg emale ehitas.

Enn Meri emapoolsed vanavanemad Tiina ja Mihkel Võõras ning ema õde Salme Võõras Saaremaal Tagamõisas. Priit Simson

Sokivabrikust Saksa–Balti Kaubanduskojani

Malmö Tehnikainstituudi ja hiljem Lundi Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud Enn Meri külastas Eestit esimest korda 1968. aastal. Saaremaale siis veel ei lastud. Kodusaart nägi ta üle 45 aasta taas 1989 esimeste ülemaailmsete saarlaste päevade ajal. Juba Rootsis ettevõtlusega alustanud mees hakkas ringi vaatama, mida saaks Eestis teha.

Enn Meri ema Linda ja isa Oskar abiellusid 28. aprillil 1940 Kuressaares. Neli aastat hiljem pidid nad ette võtma teekonna Rootsi. Priit Simson

“Kuna ma olin Rootsis vahendanud ühe Saksa firma tsemendi- ja lubjapõleteid Skan­di­naaviasse, hakkasime koos Saksa partneriga tegema koostööd Kunda tsemenditehasega ja sealset tsementi Saksamaale müüma,” kõneleb Enn Meri.

Tilluke Enn Meri Kuressaares. Priit Simson

Saaremaal alustas ta sokivabrikust. “Meil oli tööl 45 inimest ja tegime aastas 1,5 miljonit paari sokke. Toodang läks Rootsi.” Nüüdseks on sokivabrik väikesest Saiklast kolinud Orissaarde, kus toodetakse põhiliselt moppe.

Enn Meri koos vend Matiga Helsingborgis. Erakogu

1992. aastal asutas Enn Meri Saaremaal esimese masinatööstustele kummidetaile tootva tööstuse Saare Martex, mille hiljem müüs Rootsi vabrikule Trelleborg.

Saaremaal tuntuks sai Enn Meri aga oma 1996. aastal asutatud Merinvestiga, mis toodab Euroopa autotööstustele membraane ja O-rõngaid, mida müüakse Freudenbergi tehase sildi all. “Freudenbergi tehas oli minu partner algusest peale, 2005 tulid nad mulle kaasomanikuks 20 protsendiga.”

Enn Meri alustas kooliteed Helsingboris. Priit Simson

2012. aastal müüs Meri Freudenbergi tehasele ka oma ülejäänud osaluse rohkem kui 300 töötajaga Merinvestis. “Meil oli kokku lepitud, et kui ma saan 70, on neil võimalus minu osalus ära osta, mina olen seal veel nõukogu esimees. Kui vaja, annan nõu; kui ei ole vaja, ei anna ka,” muheleb Enn Meri ja tõdeb: “Ma olen juba 75 aastat vana! Ma teen muidugi midagi, aga vähem kui vanasti.”

Enn Meri (esireas paremalt teine) Helsingbori eesti koolis. Priit Simson

Üks neist asjust, mida vahepeal ka poliitikasse läinud – ta on Vabaerakonna üks asutajaist – Enn Meri veel teeb, on tegutsemine Saksa–Balti Kaubanduskoja Eesti juhatuse presidendina. “See on selline auamet. Aga kuna ma võtan vastu Saksa äridelegatsioone, siis loodan, et teen võib-olla midagi mõistlikku sellega, kui suudan mõne Saksa ettevõtte siia meelitada.”

Perepilt Rootsis 1950ndate algul – Linda, Oskar, Mati ja Enn Meri. Priit Simson

Juba viis aastat on Meri omanimelise stipendiumiga toetanud Kuressaare Ametikooli väikelaevaehituse eriala parimaid saarlastest lõpetajaid. “Olen väga rahul oma Saare Paadis tehtud jahiga ja tahan anda oma panuse, et siinsed väikelaevaehituse traditsioonid püsiksid ja oskused nooremale põlvele edasi antaks,” on Meri öelnud stipendiumi välja andmise kohta.

Ainult et oma jahiga ei jõua ta merele nii sageli kui tahaks.

Linda Meri koos poegade Mati ja Ennuga Mati leeripäeval 1950ndail. Priit Simson

Vabana sündinud Ann

Ennu tütred Tiina ja Linda elavad Rootsis. Ennu esimene abikaasa oli rootslanna – tütred kõnelevad küll eesti keelt, nende lapsed aga enam mitte, millest Ennul siiralt kahju on.

Ma saaksin mujal ka hakkama, aga mulle meeldib Saaremaal ja ega minust siin kergelt lahti ei saa.

Annega on Enn abielus olnud 13 aastat, tema tütart Liisi peab oma kasutütreks. Muide, Anne nii ema- kui isapoolne suguvõsa küüditati 1949. aastal Siberisse Novosibirski oblastisse. Seal tema ema ja isa kohtusidki. “Mulle meeldib öelda, et ma olen vabana sündinud, sest täpselt samal päeval, kui mina sündisin, said vanemad loa koju tagasi pöörduda,” räägib Ann Meri.

Enn ja Ann Meri foto raamituna Rahuste kodu seinal. Priit Simson

Ann sündis Tšulõmi rajoonis Dubrava külas 8. jaanuaril 1957. Ainult vastupidiselt Ennule pääses Ann oma kodumaale tagasi juba kolmekuuselt.

47aastaselt taas oma kodusaart näinud Enn rõhutab, et teda ei meelita siit enam miski minema. “Ma saaksin mujal ka hakkama, aga mulle meeldib Saaremaal ja ega minust siin kergelt lahti ei saa.”

Enn Meri on alles hoidnud vanad fotoalbumid, milles jäädvustatud perekonna käekäik. Priit Simson
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare