EV100 peret
EV100 peret on sari, kus kohtume vabariigi sünnipäeva eel nendega, kellest meie riik koosneb. Eesti inimeste ja Eesti peredega. EV100 peret lood toovad teieni vabariigi sünnipäevani Eesti Päevaleht, LP, Maaleht, Ekspress, Delfi

Eesti pered läbi saja aasta

 (1)
Kai Vahter poseerib uue autoga. Sellist masinat omada oli igale lapsele tõeline au!
Kai Vahter poseerib uue autoga. Sellist masinat omada oli igale lapsele tõeline au!Tiit Blaat

Saja pere lood viisid meid Teise maailmasõja eelsest Eesti vabariigist nüüdsesse igapäevaellu. See on meie, Eesti inimeste lugu.

Kokkuvõtvas loos on katkendid kümnete autorite lugudest, need materjalid on „EV 100 peret” projekti raames ilmunud Eesti Päevalehes, Delfis, Maalehes, Eesti Ekspressis ja LP-s.

Eesti aeg

103-aastane šokolaadivabrikant Leo Ginovker võib uhkusega öelda: „Olen vanem kui Eesti Vabariik.” Vanahärra tervis on hea ja temast üheksa aastat noorem abikaasa kiidab, et mees loeb talle ajalehti ette.

Leo mäletab, et algul elas ta pere väikeses korteris. Äri edenedes ostsid nad kuus aastat hiljem Laulupeo tänavale kahekorruselise puumaja koos suure ja imeilusa aiaga: seal oli purskkaev ja jalutas paabulind. Seda ilu polnud aga kauaks, sest Leo isa Jossif otsustas hakata tootma maiustusi ja aeda ehitati väike kompvekivabrik. Šokolaadi- ja biskviidivabrik Ginovker & Co aina kasvas – töötajaskond ulatus 1930. aastatel ligi 300-ni. Seal valmistati šokolaadi, kompvekke, marmelaadi, küpsiseid jm.

Anne-Mai ja Tom Tevahi on teineteise jaoks alati olemas. Argo Ingver

Kui palju maksis Ginovkeri šokolaad? „Sajagrammine tahvel oli 10–15 senti. Rosina ja pähklitega piimašokolaad Fresco maksis 15 senti. Kilo võid näiteks oli kaks krooni,” on Leol selgelt meeles.

Vabrikus õppis Leo kõigepealt šokolaadi tegema. Töölisena, mitte siidikäpana. Nii omandas Leo pooleteise aasta jooksul kõik šokolaadi valmistamise peensused. „See on ainus asi, mille ma elus enam-vähem ära õppisin!” Seejärel sai temast Ginovker ja Co ekspordijuht. Edasi tuli aga juba sõda, mis lõi kõik plaanid segi.

Roman Tavast asutas omanimelise kullassepafirma 1923. aastal, olles toona 28-aastane Vabadussõja veteran. Loomupärase kunstiandega noor mees oli tavatult ambitsioonikas ja sai tuntuks ka sellega, et nõudis töölt väga head kvaliteeti. Roman Tavast spetsialiseerus märkide valmistamisele ja firma kasvas kiiresti: kui esialgu oli Tavastil vaid üks abiline ja kliente võeti vastu Kuninga tänaval asuvas toas, siis peagi oli palgalisi juba seitse. 1925. aastal koliti suuremale pinnale Väike-Roosikrantsi tänaval. 1940. aastal, kui firma riigistati, oli töötajaid 70.

Võib vaid oletada, kuhu ettevõte jõudnuks, kui vahele poleks tulnud sõda ja okupatsioon.

Sõda ja Siber

Õdedel Liidial, Tiiul ja Leal on valusatest mälestustest keeruline rääkida. Üks õde oli pikalt lastekodus, sest jäi ühes peatuses rongist maha. Liidia on möödaniku paberile pannud. Rongist mahajäämist kirjeldab ta nii: „Läksime Tiiuga vett tooma. Meie vagunist tuli kaasa ka üks saksa naine. Miskipärast vaatasin ühel hetkel tagasi, meie rong liikus. Hüüdsin: „Rong läheb!” ja me jooksime tagasi, mina ees, Tiiu koos sakslasega järel. Mina jõudsin rongile, Tiiu minu taga oleks samuti pidanud jõudma, aga saksa naine tormas ette ja Tiiu ei saanudki peale. Olin meeleheitel, karjusin, tahtsin rongilt maha hüpata. See naine mu kõrval hoidis mind kinni. Mäletan, et ei suutnud emale midagi rääkida. Saksa naine selgitas ja rahustas ema, ema aga omakorda mind.”

Tiiu viidi lastekodusse, nende julgustusest ajendatuna kirjutas väike Tiiu Venemaa kaardil näpuga asulaid taga ajades igasse linna, kuhu pere sattuda võis. Lõpuks tuli Tšeljabinskist vastus, et Tiiu pere on Novosibirski oblastis eestlaste kolhoosis Edasi. Kohe, kui sai, pakkis Tiiu asjad ja sõitis oma perele järele.

„See elu seal oli hirmus, seda ei taha enam meeldegi tuletada,” võtab Lea kolhoosis kogetu kokku. „Oli nii, et ma ei tahtnudki enam üles ärgata, ma ei tahtnud enam seda maailma näha.”

Ema Helmi tervis ei pidanud vastu ja aasta enne sõja lõppu haigestus ta radikuliiti. Ravimeid polnud. Kuigi Helmi õelt tuli kutse, millega pere oleks saanud Eestisse naasta, olid Helmi päevad selleks ajaks juba otsakorral. Ta saatis õele vastu kirja: „Päästa mu lapsed!”

Ema surmale järgnes tüdrukute pikk ja kurnav reis Eestisse. Elvasse jõudes olid nad sedavõrd nõrgad ja omadega läbi, et jäid koolimaja taha lume sisse lebama. Lea ei jaksanud enam edasi liikuda. Lea meenutab: „Sel hetkel ütles mulle Liidia: „Leakene, me oleme Eestimaal! See on ju meile muinasjutumaa, me oleme nii väga tahtnud siia tulla!” See andis mulle jõudu edasi liikuda.”

Loe veel

Kohtume Saaremaal Laine Tarvisega. Sõrvemaa tühjaks teinud Teine maailmasõda lahutas ja viis maailma eri otstesse Laine Tarvise ema ja isa. Kui Laine oli juba ülikoolis, jõudsid temani kuuldused, et isa on Austraalias ja otsib oma peret. Saadi ühendust ja isal õnnestus vahel ka pakke saata. „Tean, et ülikooli lõpukleidi riide sain isa käest,” räägib Laine, kes paarkümmend aastat hiljem ka ise lõpuks isa ära nägi.

Ema Luise ei julgenudki Aust­raaliasse mehele külla minna. „Ta kartis, et tema tervis ei pea sellele suurele üleelamisele vastu. Tal oli süda kehv,” selgitab Laine. Nii juhtuski, et Luise ja Villem ei kohtunud teineteisega pärast 1944. aastat enam kordagi, ainult kirju vahetasid. „Alles Jämaja surnuaial said nad taas kokku,” ütleb Laine. „Kes seda enam mõõta oskab, kui suur oli nende armastus, aga sellised inimesed nad olid, et kumbki ei abiellunud uuesti.”

Enn Meri kogus on vanas ajalehes ilmunud foto. Sel on näha tema vanemad, ta ise ja ta vend on aga paadipõhjas pikali. Priit Simson

Paadipõgenik Enn Meri oli oma vennaga paadipõhjas pikali, 1944. aasta fotole jäid ema ja isa. Tagasi Saaremaale sai Enn esimest korda 45 aastat hiljem, esimeste ülemaailmsete saarlaste päevade ajal. Juba Rootsis ettevõtlust alustanud mees hakkas ringi vaatama, mida saaks Eestis teha. Nüüd elab ta Saaremaal.

Enn Meri elutoas on ratastega puuhobu. „See oli minu hobune,” räägib Enn, „Kui me Rootsi põgenesime, siis mina tahtsin, et hobune kaasa võetaks.” Mänguhobu tuli siiski maha jätta. Nii jäigi hobu Panga randa, kust põgenikke teele saatnud Ennu onu selle koju viis. „Kui ma 1989. aastal esimest korda Saaremaale tulin, andis onu hobuse mulle tagasi,” ütleb Enn. Pärast seda on hobune Ennu juures olnud.

Ka Sirje Aino Määr-Browne mäletab paadireisi – suunaga Gotlandile. Praeguseks on ta arstina töötanud viies, elanud seitsmes riigis. Ta on põgenenud sõja eest ja jõudnud lõpuks Austraaliasse.

Sirje mälus on üks pilt. Ta istub paadil, mis viib ta Eestist sõja eest ära ohutusse Rootsi – ta on sõjale kaotanud ema ja onu – ning tema ja ta õde Elje viskavad raha täis kohvrist rublasid merevette. Need rahatähed olid sel hetkel sisuliselt väärtusetud. „Reisist mäletan peamiselt oksendamist. Meie, lapsed, istusime laevas sees, kõik teised pidid istuma väljas,” räägib Sirje.

„Rootslased olid meie vastu kenad. Andsid mänguasju. Ema pandi õpetama itaalia keelt – Hella valdas kaheksat keelt –, isa hakkas taas tööle kalanduse uurimisel.”

Kui Stalin veel elas

Meila Sermus-Blomqvist elas vahepeal 22 aastat Soomes ja kolis alles pensionile jäädes koos abikaasa Göstaga tagasi Eestisse.

Tal on kolhooside rajamisest oma mälestus. Kuna nende pere talu oli külas üks suuremaid, siis peeti kolhoosi asutamise koosolekut seal. „Kõik olid väga kurvad ja mina üldse ei saanud aru, miks. Nii palju inimesi ju koos!” Tüdruk tahtis kuulata, mida täiskasvanud räägivad. Jagati loomi – kui palju neid kuskilt talust kolhoosi tuleb. Äkki kuulis Meila, et juttu on tema Punikust. „Siis ma enam ei kannatanud, tõmbasin ukse lahti, panin käed puusa ja ütlesin: „Punik igatahes kolhoosi ei lähe!” Aga kes see mind kuulas. Punik läkski kolhoosi ja suri seal punataudi.”

1960-ndad ja uus lootus

Lembit ja Elle Loomets kohtusid juba 1956. aasta jaanitulel, Lembit sõitis toona töökaaslastega Haapsalu kandis mööda jaanitulesid ja seal ta Ellet nägigi. Ühe komplimendiga läks Lembitul tol õhtul natuke pahasti. Kuulnud neiu hääles aktsenti, pidas ta Ellet venelaseks ja kiitis, et küll neiu on hästi eesti keele ära õppinud. Tegelikult oli Elle pärast küüditamist pea pool oma elu Siberis veetnud ja jõudnud kõigest aastakese kodumaal tagasi olla.

Fred ja Taavi Keert on laevameistrid. Isa võttis poja messidele kaasa ja nii see huvi tekkis ka pojal. Tiit Blaat

Elle on fotoalbumis paigutanud kõrvuti pildid oma kahest kodust – Novosibirski Bakmasiha küla hurtsikust ja 1966. aastal valminud Haapsalu majast. Ühelt vaatab vastu vilets osmik, mille ees Elle vennaga seisab, teiselt oma kätega ehitatud valge maja, mille Elle ja Lembit koos rajasid.

„Olime korterist ilma jäänud ja siis ühel päeval mul plahvatas: võtan krundi ja ehitan ise maja,” ütleb Lembit. „Tulin koju ja naine muidugi küsis, mille eest ma ehitan. Eks tal oli õigus, raha meil ju polnud. Näitasin oma käsi – vaat nendega ehitamegi!” Ja ehitasidki.

Elle meenutab, et tema oli segumasin ja Lembit meister, suuremateks töödeks palgati abilised. Elle ja Lembit pole 50 aasta jooksul pidanud kordagi oma majas aknaid vahetama ega uue ukse peale mõtlema. Stiilsed, rasked tammepuust uksed vajavad aeg-ajalt kerget hooldust, kuid on säilinud peaaegu oma esialgsel kujul.

Praeguseks ligi 60 aastat abielus olnud Enn ja Evi Käärt meenutavad, et sugulastel polnud nende abiellumise üle üldsegi hea meel.

Enn aga seletab asjalikult: „Minu ja Evi viisid kokku kultuuriüritused ja elamispinna vajadus.” See tähendab, et noored kohtusid tantsupidudel, kus poisieas jala kaotanud Enn mängis pilli ja Evi keerutas tantsu. Ennu vanavanemad andsid märku, et poiss, sul on aeg endale perenaine vaadata ja oma elu alustada.

Sirje Potisepp kohtas oma tulevast abikaasat malevas. Madis Veltman

Nii oligi vaja tuttavale neiule öelda, et mis oleks, kui nad hakkaksid koos elama, siis saaksid töökohast elamispinna, meenutab Enn noorusaega. Oma valikus pole nad pidanud pettuma.

„6. mail 1967. aastal Keavas!” teatab Liina Kuusemäe keset Aljamäe talu suurt kööki, aurav lihakauss kätel, ehk ta võib mõtlemata öelda, mis päeval oma tulevast meest Paul Kuusemäed kohtas. Liina oli siis napilt 19, Paul 31. Jutt hakkas nii hästi sobima, et suure hooga peeti pulmad juba sama aasta 2. septembril Raplas.

„Oli see tõesti nii ruttu?” imestab Paul (81). Igatahes tehti asi pikemata ära. Esmalt registreeriti ja siis mindi kirikusse edasi, et vaimulik oma sõnad peale ütleks.

Liina hakkas pärast kutsekooli tööle kokana, Paul oli autobaasis taksojuht. „Siis oli täitsa tavaline, et linnainimestel olid laudad. Meie pidasime peale lehma ka sigu, eks see sõnnikuhais võis mõne naabri meelest päris vastik olla,” meenutab Liina. Õnneks oli ümberkaudu teisigi loomapidajaid, igaüks vaatas ju, kuidas elujärge parandada.

Liina ja Paul Kuusemäe oma pulmapäeval Mark Šandali

Tagantjärele ei oska kumbki öelda, kas nad just seitset last planeerisid, aga nii läks, ja hästi läks. Paul ja Liina on oma laste üle väga uhked ega taha mõeldagi, et elu oleks läinud ilma, et seal oleks Raul, Rein, Raivo, Riina, Reili, Reelika ja Rait.

„See on ikka hea, kui lauaäärne on lapsi täis,” alustab Liina, „Sest mõtle, kui kurb, kui neid ei oleks,” lõpetab Paul.

„Mul on selline põhimõte, et alati kui on võimalus pidu pidada, tuleb seda teha. Pidu teeb meele rõõmsaks ja hinge kergeks,” sõnab Liina. „Sest elul ongi tõusud ja mõõnad, aga neisse ei tohi kinni jääda.”

Õnnelik nõukogude lapsepõlv

Saarlane Kai Vahter kohtus oma tulevase abikaasa Madisega staadionil, kui mõlemad odaviskes võistlesid. Spordipisiku said vanematelt hiljem kaasa kõik neli last – perekondlik nn firmaala on võrkpall.

Liina ja Paul Kuusemäe abiellusid 1960-ndatel. Uhkeks pulmasõidukiks oli toona Moskvitš. Mark Šandali

Kai osutab pildialbumis ühele fotole, mis tehtud 1960-ndate keskel. Ta on koos vanema vennaga, Kai ise istub uhkes mänguautos. „See oli toona kuum kaup, sellist autot omada oli auasi.”

Kaua aega enne seda, kui Sirje Potisepast sai Eesti toiduainetööstuse liidu juht, oli ta plikatirts nagu paljud teised, kelle päevad möödusid naabripoistega mängides ja Tartu limonaadi juues. Sirje tunnistab, et tema lapsepõlv oli kindlasti väga õnnelik. „Sellel ajal, kui mina sündisin, võiski inimesi väga jämedalt liigitada maakateks ja linnakateks. Meie olime maal,” meenutab ta.

„Mäletan, et suur rõõmupäev oli, kui ema-isa käisid linnas. Me tingimata tahtsime, et nad tooksid linnast sarvesaiu ja kommi. Kommidest me unistasime ja teadsime, et linnast komme tuuakse.”

Vana-Kuuste üliõpilasmalevas kohtus Sirje oma tulevase abikaasa, lokkis peaga Vello Potisepaga. Pulmapeo, mis kestis ikka mitu päeva, pidasid Sirje ja Vello maha aasta pärast tutvumist 8. augustil 1981. „Meil olid ikka täiesti traditsioonilised pulmad — registreerisime Pärnus ja sealt sõitsime suure pulmarongiga Tali rahvamajja,” kirjeldab ta. „Kolm päeva enne pulma olid ämmad ja nende parimad sõbrannad kohal kartuleid koorimas, leiba lahti lõikamas. Polnud nii, et tellid ja catering tuleb kohale.” Pulmad peeti augustikuus just seetõttu, et selleks ajaks valmis köögi- ja puuviljasaak. „See oli väga tugev argument,” kinnitab Sirje.

Vadim Sampetov seenior ja Vadim Sampetov juunior jagavad nii nime kui ka ametikohta. Tiit Blaat

Kabareetäht Irina Haak meenutab oma lapsepõlve nii: „Elasime Lasnamäel, vanemad olid pikad päevad tööl ja meie vennaga kasvatasime end ise. Hulkusime karjäärides ja tegime, mida tahtsime. See on meie õnn, et olime lapsepõlves nii vabad.” Hiljem balletikoolis oli kord hoopis karmim.

Irina ütleb, et on rahvuselt raske juhus – isa poolt ukrainlane, ema poolt venelane, aga endal on 100% Eesti perekond. „Kohe pärast balletikooli abiellusin eesti mehega, kellega kohtusin Estonia teatris. Noor ooperilaulja Alar Haak laulis „Traviatas” ja mina tegin laval mustlastantsu. Pärast esimest kohtumist kutsusid sõbrad mind kaasa Alari sünnipäevale ja seal armusin lõplikult ära. Juba järgmisel päeval kolisin tema juurde ühikatuppa elama. Ju see on temperament, julgus ja ülbus ning kõik, mis on sellega seotud! Tahtsin nii väga perekonda ja milleks oodata, kui inimene meeldib? Olin siis 19-aastane. Aasta hiljem abiellusime ja nüüdseks oleme koos elanud 27, abielus olnud 25 aastat.”

„Mandariinide” filmist tuntud lugu on ka päriselt juhtunud. Kaks esimest uut sõna, mille Jekaterina ehk Kati Kalmus Abhaasiast Eestisse naastes ära õppis, olid „vikerkaar” ja „kährik”. Ajast, mil esimesed eestlased end Abhaasia Salme ja Sulevi külades sisse seadsid, oli möödas üle sajandi. Nüüd hakkasid nende järeltulijad tagasi tulema, nende seas kolm õde Salme külast. Vanaema kolis Mustla lähedale juba 1980-ndatel, varsti tuli järele vanem õde Inga. 1992. aastal, abhaaside ja grusiinide sõja alguses oli noorima õe Kati ja tema ema Margarita kord. Viimasena tuli 1995. aastal Eestisse keskmine õde Marianna. Abhaasiasse ploome ja kiivisid kasvatama jäi vaid tüdrukute 1936. aastal sündinud isa Kaptal. Tema lubab Eestisse kolida alles siis, kui surm liginema hakkab.

Reis raudse eesriide taha

„Jüri-Karl kutsus 1989. aastal külla. Keskmine õde sai ka kampa,” meenutab Mari Saari, kes käis reisil koos õdede Elo ja Kaiga. „See oli väga huvitav, laev ei läinud Rootsi otse, vaid Soome kaudu. See oli esimene kord raudse eesriide tagant välja saada. Elo oli küll vahetusõpilasena Ida-Saksamaal käinud, aga niimoodi kapitalistlikku maailma pääseda oli see kord meie põlvkonnas esimene,” meenutab Mari.

Monika ja Veiko Põldkivi said paarina kokku alles 1990-ndate lõpus, kuid koos poseerivad nad juba 1995. aastal Jõgeval Carmeni baaris. Madis Veltman

Jüri-Karli ja Jaani isa Jüri Seimi sünnipäeva tähistamise fotol on ka õed peal, seltskond on suur. „Kui seda pilti vaatan, siis minu arust on need kolm sellised mornid nõukogude näod ja ülejäänud inimesed pildil on teistmoodi, rõõmsamad,” mõtiskleb Mari vana grupifotot vaadates.

Naasmishetk on tal eredalt meeles. „Kui tulime tagasi ja Tallinna sadamas maabusime, siis peaaegu päriselt oli kuulda kolin, millega raudne võre selja taga alla langes. Peast käis läbi mõte: kas see oli nüüd esimene ja viimane kord? Kas ma veel saan sinnapoole?”

Iseseisvusaastad

Värskes Eesti Vabariigis, 1990-ndate alguses, kui kõik juubeldasid vabaduse eufoorias, oli Katrin Klaebo elus vastupidi üks keerulisemaid aegu: „Olin väikese poja ema, lahutanud oma viis aastat kestnud abielu ja elu tundus masendav.” Ta pidas tõsist plaani Eestist lahkuda, kuni sõber kutsus teda reklaamifirmasse tööle. Sealt sai Katrini elu uue hingamise, huvitavad kolleegid ja töö muutsid Eesti elu tema jaoks taas köitvaks.

Särasilmse Katrini elu taasiseseisvunud Eestis on olnud põnev nagu mängufilmis. Ta on juhtinud suurt mööbliettevõtet, jõustanud (mitte segamini ajada nõustamisega) naisi, leidnud välismaalt eluarmastuse ja hoiab seetõttu pereliikmena pöialt ka Norra olümpiakoondise suursoosikule Johannes Klæbole.

Ema ja tütar teostasid oma unistuse: tulid palgatöölt ära ning asutasid prillipoe. Jaanus Lensment

„Oh jumal, me olime juba siis koos!” hüüatavad Monika ja Veiko Põldkivi üht 1995. aasta fotot vaadates. Pilt on tehtud Jõgeval Carmeni baaris – Veiko troonib uhkelt DJ-puldis, seljas toonasele moele vastav lohvakas ruuduline särk, taamal paistavad Coca-Cola lipukesed ja euroremonditud kultuurimaja plass sein. Pildil kallutab pikkade tumedate juuste ja veidi koolutatud tukaga Monika end noormehe poole ja Veikol on ilmselgelt väga hea meel. Monika ja Veiko on mõlemad Jõgevalt pärit, kuid Soome jõudsid nad eri ajal ja üsna erinevalt.

„1998–1999 oli segane aeg,” meenutab Veiko aastaid, kui ta oli Jõgeval diskor. „Vahel tundus, et kõik teised mu ümber oskasid raha teha: keegi ostis Tallinnast kastitäie banaane, müüs Jõgeval maha. Mina ei osanud raha teha.” Monika oli Soome aga läinud varem, esiti lapsehoidjaks, hiljem asutas koristusfirma. Veikoga saadigi kokku juba Soomes. Nende elu on olnud üks suur töötamine.

Veiko naerab, et ta oli vist omal ajal kohutav abikaasa. „Kui teised viivad oma abikaasale haiglasse lilli – „Palju õnne, me saime lapse!” –, siis mina viisin punased kaustad, töötajate palgaarvestus oli vaja teha. Seda oskas tollal ainult Monika.” Nüüd on neil 40 töötajaga firma Sivex Oy ja tegevusalasid rohkem kui üks.

Soome tööle

Soome ja seal elamine-töötamine käib läbi paljudest lugudest. Täpselt nagu see ka Eesti elus on. Arstid Sirje ja Koit Makke naasid hiljuti Soomest Jõhvi pensionipõlve veetma. Nad ütlevad, et Soome siirdusid nad sellepärast, et kui lapsi sai tehtud odaval Vene ajal, siis hiljem nende koolitamiseks enam raha ei jagunud. „Ehitasime maja ja laenud hakkasid üle pea kokku käima. Siis me lihtsalt läksime. Ütlesime ausalt, et raha pärast lähemegi!” jutustavad 500 kilomeetrit Helsingist põhja poole Kannusele kolinud Makked. Sirje tunnistab, et ligi 50-aastastena Soome tööle minemise mõte algul küll hirmutas, aga hakkama nad said. Nüüd on nad tagasi ja kiidavad, et Ida-Virumaal on hea elada.

Soome lood jätkuvad ka tänapäeval – Lääne-Virumaal Koogu külas elav Kristel Allikmäe (41) on õpetaja, noorsootöötaja, talupidaja ja külavanem ning tema abikaasa Aigar (37) kuulub Kalevipoegade hüüdnime saanud meeste sekka. Juba ligi kümme aastat on ta Soomes ehitajana töötanud. Nende kandis on see tavaline asi, kinnitab Kristel. Kodu lähedalt korralikku tööd ei paista ja kuna nagunii peaks käima kaugemal, siis olgu see parem juba Soome, kus palgad suuremad.

Kui lähen Allikmäede lugu tegema, ongi kodus naised, lapsed ja loomad. „Nüüd on mu unistus teha turismitalu. Suur armastus on hobused, meil on praegu neid neli,” sõnab Kristel ja edastab Eesti 100. sünnipäevaks soovi kogu rahvale: „Tulge kõik maale elama!”

Kuid reisimist on palju ka Eestimaa sees. Ikka kipub nn põhistaap pealinna.

Triin ja Mihkel jagavad oma elu kahe kodu vahel – igal reedel pakivad nad oma elu Tallinnas kokku ja pistavad Pärteli, Kärdi ja Rudolfi üheskoos kahe uelsi terjeriga autosse. Ligi viis tundi edasi-tagasi sõitu, rasked kotid ja parvlaevagraafik. Ja nii pea iga nädal. Lootusega, et kunagi saab võimalikuks elada ja töötada ainult Muhus, rajas perekond saarele seikluspargi.

Korstnapühkijad Leo ja Juhan: siin võttis äiapapa väimehe oma hoole alla ja koolitas ta välja. Madis Veltman

Kuid on ka neid, kes on rahus ühes kohas paikseks jäänud.

„Vanaema ütles, et ükskord leian kuldsete kätega mehe, kes on nõus minuga Rakveresse tulema. Mõtlesin, et mehe võin ju leida, aga siia ma küll elama ei tule,” naerab Krõõt Mehide. Nüüd on koos kuldsete kätega abikaasa Mikuga (40) sellest vanast majast tehtud tõeline pärl.

Mikk oli just matnud oma isa ja kavatses jaanipäeval sõbrad isakoju külla kutsuda. Kõik sõbrad nõustusid tulema, aga koos kaaslastega. Naljaga pooleks peeti plaani kutsuda Miku jaoks kaasa mõni vallaline sõbranna. Juhuslikult tuli juttu Indiast suveks Eestisse saabunud Krõõdast. Pärast väikest puiklemist õnnestus sõpradel Krõõt Vokale kaasa meelitada ja ülejäänu on juba ajalugu.

„Mul on küll palju kunstnikest sõpru, aga mehes olen alati otsinud ka ratsionaalsust,” paljastab Krõõt, miks ettevõtjana tegutsev Mikk tema südame võitis.

Sama elukutse

Tea, kas juhus või mitte, aga eks sattunud sarja hulgaliselt inimesi, kes perekonnas ka sama ametit jagasid. Näiteks pealinna kõvad korstnapühkijad Juhan ja Leo, torupillimeistrid Taulid. Saaremaal kohtusime laevameistritega: Fred Keert ja tema poeg Taavi veavad saarel edukat Kesse paadiäri.

„Ta vedas mind alguses eri meremessidele kaasa ja nii ta läks,” ütleb Taavi, kelle isa on paadivalmistamisele pühendunud alates 1992. aastast. „Ja muidugi, kui isa oli treener, käisin temaga aeg-ajalt mere peal. Edasi otsustasin minna juba Kuressaare ametikooli paadiehitust õppima. Pärast õppisin aastakese veel ärikorraldust,” meenutab ta.

Isa ja poeg Vadim ja Vadim Sampetov, Suur Vadim ja Väike Vadim on aga Kesklinna komando päästjad. Üks on töötanud päästjana 25 aastat, teine ligi kümme.

„See, et ta on minu isa, mind ei sega. See ainult aitab. Ma tean, kuidas tema pea töötab. Ma tean kõiki tema käske, enne kui ta neid ütleb,” lausub Vadim jr.

Ema Piret Glükmanni (41) ja tütre Brigita Arslamoviga (22) kohtume nende elus ühel õige erilisel ajal: nad on just jätnud oma senise palgatöö ja äsja meespere abiga lõpetanud remondi nende tuliuues optomeetriasalongis.

Lapsena oli tütar tihti ka emal tööl kaasas, vaikselt tagaruumis. „Kui ta oli väike, olin nädalavahetustel palju kella kaheksani tööl, ta tuli mulle töö juurde. Siis ei olnud nutiseadmeid, ta istus arstikabinetis ja mängis prooviklaasidega,” mäletab Piret Brigita kasvavat huvi tema töö vastu. „Mängis selle masinaga, mis mõõtis prillitugevusi, ja mõõtis silmavahet, kellel vähegi võimalik.”

Hobid ühendavad

Eesti malekuninganna Merike Rõtova Mustamäe kodus on pere kolm põlvkonda ajakirjaniku vastuvõtuks diivanile ritta kogutud. Perekond on väga eriline: suguvõsa esimesed malemängijad olid Merikese vanemad ning nüüdseks on maletama õppinud ka tema lapsed ja lapselapsed. „Meie peres ei õpetata lastele käike, aga kui keegi mängib, siis laps ju kõrvalt näeb ja õpib,” ütleb Merike, nagu oleks lasteaiapõlves malekäikude selgeksõppimine maailma kõige tavapärasem asi.

Riho ja Rael Mäe peres on vajadus hobiringide järele päädinud aga viie vägeva lapse üleskasvatamisega. Nad ei karda tööd ja on kõik Eesti meistrid.

Maa sool, just nii tuleb pereisa Rihot (54) tituleerida. Ta pole jutu-, vaid tegudemees. Kui noortel pole arenemiseks huviringe, siis on lahendus lihtne: need tuleb luua. „Minu lapsed said kõik, mis vaja,” on Riho rahul. „Kunsti-, käsitöö-, matka- ja maadlusring – kõik sai tehtud. See pole jutt, et lastel puudub huvi või on kauge käia. Parimail päevil oli mul maadlustrennis 45 noort.”

Suurlinnas poleks säärane trennilaste arv midagi erilist, ent Mäed elavad pisikeses Tudus ja toona käis kohalikus koolis 97 õpilast... Treeningute tõsisust ja kvaliteeti näitab fakt, et kõik Mäe pere lapsed on maadluses, judos ja sumos – kes ühel, kes mitmel alal – Eesti meistriks tulnud. Suurim staar on mõistagi Epp, MM-i ja EM-i pronks ja 2015. aasta Eesti parim naissportlane.

Kõik pered on erinevad

Eestis kasvab suur hulk lapsi ju ka ühe vanemaga või kärgperes. Anne-Mai Tevahi on üks nendest.

„Minu põhitöö on Tom ja siis tuleb kõik muu,” ütleb Anne-Mai, kuidas ta sooviks oma poja jaoks olemas olla samamoodi, nagu talle oli vanaema Helju, kes tedagi üksinda kasvatas. Vanaema võttis ta enda juurde 70-aastaselt.

Riho ja Rael Mäe ning kõik nende lapsed. Jõululaupäeval tehakse koos üks väike matk! Joosep Martinson

Üksinda lapse kasvatamisest meenub talle üks tore lugu, kuidas Tom esimest korda ise bussi peale läks. „Jälitasin salaja Tomi, et vaadata, kuidas ja kuhu ta läheb. Seal ta siis tatsas vaikselt, vaatas lehti, taevast. Nägi teatrietenduse plakatit, mille peal oli emme. Võttis telefoni välja, sättis, tegi pilti, et seda pärast emmele näidata.” Kui Tom esimest korda kuulis, et ema oli teda jälitanud, tegi ta üllatusest suured silmad ja soovis, et Anne-Mai tema järele veel salaja luuraks. „Viieminutiline teekond bussi peale võttis Tomil pool tundi,” naerab Anne-Mai.

Triinu ja Hamigo peres on lapsed on kõik sündinud kaheaastase vahega. Vanematega koos elavad praegu Nora Marii (10), Klara Sofie (8), Frida ­Karamia (6), Fred Joonas (4) ja Hans Jesper (2). Nad on oma elu korraldanud nii, et kõigi viie lapsega oli lapsehoolduspuhkusel kiirabitehnikust isa. Triin on pärast sünnitust tööd edasi teinud.

„Iga kord, kui last ootasin, küsiti, kas seekord jään lapsega koju,” sõnab SEB panga heategevusfondi tegevjuht Triin. Aga ei. Triin on valinud keerulisema tee – ta on jätkanud tööd lastega koos ja laste kõrvalt. Kui ta nii poleks teinud, kas tal olekski nii palju lapsi?

„Kes hoiaks mind niiviisi tööl, et pool aastat olen kohal ja poolteist aastat lapsega kodus? Õnneks mehe amet lubab vahetustega töökohta ja tal on kergem kodus olla. See on meie pere valik.” Triin on kõiki lapsi imetanud poolteist aastat. Ta on beebile rinda andnud ja mähkmeid vahetanud isegi koosolekut juhtides.

Vahel on lapsed inspireerinud terve uue ettevõtte loomist. Tänapäeval paljude lapsevanemate seas populaarseid mütse tootva Breden Kids asutaja Merle Leemet meenutab, et käsitöö oli veres juba vanaema ajast saati, hiljem õmbles palju ema ja ka ta ise.

Kui oma lapsed olid väikesed, ostis Merle lapsele kalli firma mütsi ja pettus selles kõvasti.

„Sõitsime natuke ringi ja vaatasin, et lapse silmad olid mütsi all ja kõrvad paljad. See oli see hetk, kui mõtlesin, nüüd aitab – kujundasin lõike, tellisin kangad ja tegin mütsi. Panin ilusast tulemusest pildi Facebooki üles. Sealt sai ka minu firma lugu alguse.”

Elagem kõik saja-aastaseks

Eesti riigi saja-aastaseks saamise puhul väljendab 93-aastane Ilja Stepanov oma soovi Eesti rahvale. „Soovin, et kõik inimesed elaksid pika elu tervena ja selge mõistusega ning heades suhetes enda, looduse ja looduga.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare