Selle arusaama väljenduseks on nii sage kõikvõimalike tavajuhtumite kirjutamine Jumala arvele “Jumala” tahte väljendusena vms. Seda ka siis kui tavajuhtumisele leidub äärmiselt ratsionaalne ja selge põhjendus ka ilma “Jumala tahte” sissetoomiseta. Mulle näib seepärast, et tõesem on esimene võimalus — inimese shanss on tõesti üks miljardist.
Miks nii julmalt ütlen-arvan?
Väide tundub vaid esialgu absurdilähedane — shanss vaid üks miljrdist! — praktiliselt poleks meil sel juhul üldse võimalust Jumalat kohata ja inimene näib olevat lootusetus seisundis.
Ei mitte. Inimene, kes teab, kus “Jumal elab” ja “kuidas sinna jõuda”, leiab Jumala selle miljardi võimaluse seast üles ja kergesti, samas pole sihitul hulkujal ja niisama oma kambrikeses lootjal ja ootajal suurt võimalust Jumalat kohata.
Ütleme nii: inimesele on leidmiseks ja kohale jõudmiseks antud õpetus ja pole midagi lihtsamat kui kasvõi Hiinast üles leida too üks ja ainus, kui tee temani ja tema elukoht on selge ja teada. Ja on vaid 1/1 000 000 000 lootust, et see hiinlane ise teid leiab.
Mis on nii tavaline kristlaste juures — selle asemel, et hakata kaardi ja õpetuste järgi reaalselt minema asutakse kummardama ja ülistama Õpetajat, juhiseid ja kaarti, tegelikkuses reaalselt paigalt nihkumatagi. Tegelikkuses jääb sel kombel paljudel kristlastel Jumal üldse leidmata.
Iga kristlane vaidleks nüüd mulle vastu väites, et “Jumala arm” on see, mis ulatub igaüheni, kes usub. Ma vastan neile — uskumisest, veendumusestki, et Õpetaja ja tema juhised on õiged ei piisa — tuleb reaalselt ise teele asuda. Ja see teekond toimub iseendas.
Sisuliselt taandub see jutt siin vanale dilemmale, kas usust piisab. Ei piisa, kui usku mõistetakse inimese vaatena, arvamusena, hoiakuna, hüpoteesina, kontseptsioonina… isegi veendumusena. Piisab aga, kui usuku määratleda kui praktikat — igapäevast praktilist teelolekut ja lähenemist jumalikule. Siis tõesti: “Kes koputab, sellele avatakse…”
Aga enne on vaja hakata reaalselt minema, leida õige tee ja teada ust. Kes on õiget teed käinud, see jõuab paratamatult kohale. Ja kes on nii jõudnud ukselävele, see ka koputab, sest oleks ju narr käia ära pikk tee ja siis mitte koputada, pealegi kui teatakse, et uks avatakse.
Ja et uks avatakse, pole kahtlust. Kuid mitte arutlus või isegi veendumus ei too inimest selle ukseni. Selle ukseni tuleb jõuda tegelikult ja tervikuna, täielikuna ja üleni — seda mõiste “uskumine” ka tähistab.
Nii osutub üks shanss miljardist üheks shansiks ühest — Tõeks ja Tõeluseks, mis saavad üheks ja samaks selles inimeses — seeläbi selleks inimeseks eneseks. Siis pole temast muud öelda kui et: “Ta ON”.
