Heido Vitsur: Maksumaksja rahast

Oleme juba kümme aastat ägedalt vaielnud selle üle, milleks võib maksumaksja raha kasutada ja milleks mitte. Vaielnud selle üle, kui palju ja kuidas võib makse kokku korjata ja kui palju ei tohi. Arvamused ulatuvad seinast seinani. Jääb mulje, nagu maksumaksjast olekski saanud Eesti Vabariigis kõige tähtsam isik, selline, keda kõik üksteise võidu teenida tahavad.

Kuid kui minult eile küsiti, kellele siis ikkagi kuulub maksumaksja raha, kui see maksumaksja käest juba kätte on saadud: et kas see on siis ikka veel maksumaksja raha või enam ei ole, ei osanud ma vastuseks sellele küsimusele paugupealt muud kosta, kui küsida vastu: kellele kuulub siis võim, kui ta kuulub rahvale.

Hetk hiljem sain aru, et mulle esitatud küsimusest niisama lihtsalt üle ei saa, sest võimuga on asi ju üpris lihtne. Kes tahab, võib uskuda, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgem võim kuuluv rahvale. Aga kellele selline lähtekoht ei meeldi, võib aluseks võtta ühe indiaanlasest Ameerika kirjaniku poolt sada aastat tagasi Ameerikas elanud jaapanlasele suhu pandud määratluse: demokraatia on vahend, mille abil väike grupp inimesi saab tühise vähemuse huvides valitseda suurt enamust. Kuid kumbki neist määratlustest ega ka nende äärmuste vahele jäävad variandid ei ütle midagi selle kohta, kellele kuulub maksumaksja raha.

Kuid üks on päris kindlasti selge, enamikul juhtudel ei ole maksude puhul tegemist ekvivalentse vahetusega. Makse kasseeritakse inimestelt sisse avalikes huvides, ja seda tehakse üpris ebavõrdselt, avalikud hüved aga jaotuvad tunduvalt ühtlasemalt. Eriti ebasümmeetriline on maksude ja vastutasuna saadud avalike hüvede suhe sellistes riikides, kus peamiseks maksuks on tulumaks.

Nii näiteks maksavad USAs ka keskmisesse, 15 protsendise tulumaksuga maksustatavasse sissetulekutegruppi kuulvad inimesed makse tegelikult väga vähe. USAs lõpeb 15% vahemik ( pärast kõiki lubatud mahaarvamisi) üksikutel 27 tuhandest dollarist ja abielupaaridel 45,2 tuhandest dollarist.

Arvestades kõikvõimalikke maksusoodustusi, jääb võlgu elada armastavatel ameeriklastel ka siis, kui nad saavad täiesti korralikku palka, maksustatavat tulu üle eelpool toodud maksuvaba miinimumi üle üsna vähe. Sellepärast ei tulegi imestada, et Ameerikas maksab tegelikult kümme protsenti inimestest üle kaheksakümne protsendi maksudest, sest ka varandus- ja pärandimaksude enamuses tasutakse suurtelt varadelt. Samal ajal on aga kõigi poolt proportsionaalselt tasutav müügimaks Ameerikas võrreldes Euroopa lisandunud väärtuse maksuga küllalt tühine.

Seega tundub, et anglosaksi maade hulgas suurima varandusliku kihistumisega maal kuulub maksumaksja raha valdavas enamuses neile, kes ise ei ole tegelikult makse maksnud, kuigi jah, maksumaksjateks neid ju viisakuse pärast siiski nimetatakse. Kelle või mille huvides see nii on, on iseasi.

Ühtlasema varandusliku jaotusega ja tarbimist maksustavas Euroopas kuulub maksumaksja raha aga tunduvalt suuremal määral just sellele müstilisele keskmisele maksumaksjale. Niipalju kui ta maksab, niipalju ta ka tagasi tahab saada. Tulude ümberjaotamine toimub siin peaasjalikult äärmuste vahel. Eesti on aga valgete inimeste maailmas unikaalne nähtus, kus kombineeruvad vennalikus liidus ameerikalik ebavõrdsus sissetulekutes ja nende euroopalikult ühetaoline maksustamine.

Eelnev oli jutt maksumaksja raha kuuluvusest tarbimise või kasutamise mõttes. Käsutamise mõttes oli aga minu impulsiivne küsimus võimust täiesti omal kohal. Kui võim ei ole võõrandunud, siis kuulub maksumaksja käsutamisõigus tinglikult rahvale, vastasel juhul on õigus aga sellel indiaani päritoluga kirjanikul, kes kirjutas oma raamatu “Grass roots” sellele leheküljele, mille kohalt ma raamatu juhuslikult avasin, teistsuguse demokraatia määratluse.