Enn Auksmann: Armastus on rist

Tahame või mitte — ka mittereligioossete inimeste elu määrab suures osas religioon. Nii näiteks elame kristliku kalendri järgi, arvestame oma ajaarvamist Kristuse sünnist (mis sest, et mõneaastase veaga), pühitseme jõule ja jaanipäeva just kristluse poolt neile antud sisust lähtudes. Suur Reedegi on Eesti Vabariigis püha kõigile. Kui palju oleme aga nende pühade sisule mõelnud?

Jõulude ajal räägime Jeesuse sündimisest, sest vana Kirik oli nii tark ja seadis selle püha talvisele pööripäevale — ajale, mis on juba väliselt kõnekas ja tähendusrikas. Aga miks pidi Jeesus üldse sündima?

Peagi on seljataga paastuaeg, käes on Suur Nädal mil kristlaste mõtted on suunatud Jeesuse kannatustele ja surmale — aga miks Ta kannatas ja suri?

Kas kuidagi teisiti ei oleks saanud? Kas Ta tõesti pidi kogu maailma patu enda kanda võtma? Kas Jumal nii väga ihkas rahuldust oma õiglustundele, mida inimeste patud olid riivanud või solvanud? Kas Jumal tahtis ohvrit, oma Poja surma? Kui see nii oleks, siis peaksime kõiki neid, kes Jeesuse surmale kaasa aitasid, õndsaks kiitma … Mis ikkagi on kõige selle mõte?

Jeesus ei tulnud selleks, et surra, ent Ta teadis juba ette, et Ta peab surema.

Millestki taolisest on juba 400 aastat enne Kristust kirjutanud kreeka filosoof Platon. Ta küsib endalt oma teoses riigist, milline oleks täiuslikult õiglase inimese saatus selles maailmas, ja jõuab järeldusele, et inimese õiglus on tõestatud vaid juhul, kui ta on valmis enda peale võtma ka ebaõigluse; kui ta ei järgi mitte inimeste arvamust, vaid teeb kõike õigluse enda nimel. Platoni arvates on õiglane inimene siin maailmas paratamatult jälitatu ja tagakiusatu. Veelgi enam, Platon ei karda kirja panna: “Nad ütlevad siis, et seetõttu peab õiglast piitsutama, siduma, piinama, et tal tuleb silmad välja põletada ning ta lõpuks risti lüüa …”

Platonil on õigus — ja Jeesusega sündinu kinnitab seda. See ütleb meile halastamatult, kes me õigupoolest oleme: inimene, sa ei suuda taluda seda, kes on tõeliselt õige ja püha — sa muudad lihtsalt armastaja narriks, peksupoisiks, väljaheidetuks!

Sa oled ebaõiglane ja vajad nõnda enda vabandamiseks alati ka kaasinimese ebaõiglust — selle aga, kes on sinust õigem, oled valmis tunnistama kurjategijaks ning risti lööma!

Jeesuse ristisurm ei olnud mitte Jumala tahtmine, vaid selle maailma paratamatus. Nii juhtub inimesega, kes ei taha mitte midagi endale, vaid teeb kõike üksnes teiste heaks. Armastus on meie maailmas rist — see tähendab enda ohverdamist, lõhkirebimist, tihtipeale kõigi teiste jalge alla heitmist. See tähendab kogu maailma patu enda peale võtmist ning selle raske koorma kandmist kuni viimse hingetõmbeni — nendesamade inimeste parastamise saatel, kelle heaks see kõik on tehtud …

Kõik see ei puuduta mitte ainult Jeesust. Mingil kombel puutub see ka meisse. Ka meie peame panema oma õla alla ning aitama Tal maailma pattu ära kanda. Meiegi oleme need, kes on kutsutud koos Jeesusega oma risti enese peale võtma — just sedasama armastuse risti, mis paneb siin maailmas kannatama need, kes ei ole valmis käima ühte jalga ebaõiglusega.

Ka meie peame olema justkui lindpriid siin maailmas — elav etteheide kogu sellele ebaõiglusele ja kurjusele, mis inimkonda ja tema toimimist nii suurel määral iseloomustavad.

Muidugi ei sure mitte kõik kristlased märtritena, aga koos Kristusega kannatama peame kõik — me lihtsalt ei saa teisiti, kui meie süda on avatud kõigile selle maailma hädadele ning kui me oleme tõepoolest valmis armastama ka neid, kes meid vihkavad. Jeesus tegi seda; Jumal ületas kuristiku enda ja meie vahel oma armastuse risti läbi ning nõnda peame meiegi olema valmis end koos Jeesusega risti lüüa laskma — sest üksnes õiglus ja armastus võivad selle maailma päästa.

Enn Auksmann on EELK Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja