Kolmandik meist ostab piraatkaupa

Elanike küsitlus näitab, et umbes kolmandik ostab piraatsalvestisi või –tarkvara.

Muidugi on ääretult raske täpselt määrata, kui palju kasutatakse mingis valdkonnas piraatkaupa või kui palju ikkagi töötatakse „mustalt”, makse tasumata või kui suur on varimajanduse osa riigis tervikuna.

Teatud pildi annavad aga inimeste küsitlused ja spetsialistide hinnangud. Kui neid aastate kaupa võrrelda ja analüüsida, siis saab vähemalt kindlaks teha muutused ja trendid ehk suundumused.

Eesti Konjunktuuriinstituut uuris ka 2002. aastal majandus– ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel elanike hinnanguid ja suhtumist piraatkaupa ja selle levitamisse ning kasutamisse. Küsitlusi on läbi viidud igal aastal alates 1999. aastast, seega on võrdlusmaterjal juba kujunemas.

Märtsi lõpus tutvustasid konjunktuuriinstituudi uurijad Marje Josing ja Evelin Ahermaa ajakirjanikele vastselt valminud uuringu tulemusi ja järeldusi.

Varimajandus neelab tubli kümnendiku

Konjunktuuriinstituut uurib varimajandusest vaid ühte osa — „musta” turu teenused ja kaubad, illegaalne alkohol ja tubakas, piraattooted ning „ümbrikupalk” –, jättes kõrvale prostitutsiooni ja narkomaania, kus liiguvad suured rahad. Võib–olla selle pärast ongi Eestis varimajanduse osakaal suhteliselt väike — meie statistikaameti andmeil 10%, eurostatistika hinnangul 14% sisemajanduse kogutoodangust.

Nende näitajatega oleme me maailmas „puhtamate” riikide seas, olles kehvemas seisus võrreldes USA, Austria või Jaapaniga, kuid paremas olukorras kui Saksamaa, Prantsusmaa, Taani, Soome, Norra, Rootsi või Portugal, kui vaid nimetada mõnda meie piirkonnast. Nagu kinnitas ajakirjanikele konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing, ei ole Eesti selles nimekirjas must lammas.

Varimajandus väheneb tasapisi

Iga aastaga jääb varimajanduse osakaal Eestis protsendipunkti võrra väiksemaks, mis näitab, et inimeste (vähemalt suurema osa) sissetulekud on kasvanud (seda kinnitab ka statistika) ning hakatakse eelistama küll natuke kallimat, kuid kindlamat kaupa. Ka konjunktuuriinstituudi teadurid kinnitasid, et iga viies ostja vaatab kõigepealt ja ennekõike hinda. Eelistatakse odavamat kaupa, olgu see siis „mustalt” toodetud või nii–öelda leti alt müüdud ning maksud jäetud maksmata.

Seda tõika kinnitab ka varimajanduse suurem osakaal teatud piirkondades, näiteks maal (14%) või Lõuna–Eestis (14%) ja Kirde–Eestis (12%), kus sissetulekud on inimestel Eesti keskmisest väiksemad ja tööpuudus suurem. Tallinnas on varimajandust kõige vähem (9%). Siiski saab nentida, et varimajanduse „elushoidjad” jaotuvad üle Eesti laias laastus võrdselt — vahed piirkonniti on suhteliselt väiksed. Konjunktuuriinstituudi väitel väheneb Eestis nende tarbijate arv, kes enda hinnangul kauba või teenuse valikul arvestavad ainult hinda ja kes kauba legaalsusest ei hooli. Samas muutuvad hoiakud kiiremini kui inimeste tegelik käitumine ehk siis saadakse küll aru, et asi on paha, kuid võimalust ei jäeta veel kasutamata.

Aitaks elujärje tõus ja maksukoormuse vähendamine

Kui inimestelt küsiti, mida peaks riik tegema varimajanduse vähendamiseks, siis pooled küsitletutest leidsid, et riik peaks vähendama maksukoormust, peaaegu pooled (43%) arvasid, et tuleks suurendada kontrolli illegaalse kauba müüjate ja vahendajate üle. Rohkem kui kolmandik (35%) pidas vajalikuks karistuste karmistamist. Maksude maksmise vajalikkuse selgitamist inimestele soovitas vaid veerand (23%) küsitletutest ehk siis propagandatöö edukusse uskujaid on vähe. Elu ise paneb asjad paika. Ja kõige tõhusam abi on elujärje paranemisest.

Kõige rohkem ostetakse „mustalt” CD–plaate

Mullusest küsitlusest selgub, et sageli või mõnikord osteti 2002. aastal illegaalselt kõige rohkem CD–plaate (just muusikaga) — seda tegi koguni 40% selle kauba ostjatest. Aasta varem korraldatud küsitlus andis protsendiks 51, seega on olukord muutunud märgatavalt paremaks.

Teisel kohal on illegaalse arvutitarkvara (kaasa arvatud mängud) omandajad 34 protsendiga kõigist selle kauba ostjatest. 2001. aastal oli niisuguse kauba ostjaid 36%, seega on muutus paremusele väike, aga suund õige.

Rohkem kui kümnendik ostjatest muretses mullu sageli illegaalset arvutitarkvara. Kolmandal kohal olid „mustade” video– ja helikassettide ning DVD–de ostjad 29 protsendiga (aasta varem isegi 46%).

Mõneti üllatav on, et illegaalsete CD–plaatide ja arvutitarkvara muretsejad moodustavad kogu selle grupi ostjatest suurema protsendi kui tubakatoodete puhul (32%), video– ja helikassettide ning „mustade” DVD–de ostjad rohkem kui samasuguse küttematerjali (27%), rõivaste ja jalanõude (17%), autokütuse (15%) või alkoholi (14%) muretsejad.

Järelikult ei valmista illegaalsete plaatide, kassettide või tarkvara ostmine inimestele peavalu, seda võetakse enesestmõistetava asjana. Suhtumise muutmine on aga teatavasti kõige raskem ja aeganõudvam.

Kui küsiti, kui palju on vastavat kaupa ostvate inimeste seas piraatsalvestisi ja/või tarkvara teadlikke ostjaid üldse (mitte ainult küsitlusaastal), siis jällegi oli esikohal muusikaga CD–plaat — 32% tuli koju „mustalt” turult.

Teisel kohal on arvutitarkavara (31%), kolmandal kohal videokassett (31%). Järgnevad helikassett (30%) ning DVD (29%). Rusikareegli järgi seega kolmandik sellest kaubagrupist jõuab kasutusse „mustalt” ehk siis selle pealt ei ole makse makstud ning meie kõik oleme mingist osast rahast ilma jäänud riigilt teenust saades.

Põhjalikumalt Arvutimaailma paberväljaandes. Tellimiseks kliki siia