Martin Herem: Venemaa Putin on meie probleem, mitte Ukraina sõjapõgenik

Kaitseväe juhataja Martin Herem kirjutab sotsiaalmeedias, et sõjas kaotame me kõik midagi, kuid tuleb keskenduda vaenlasele.

"Me kuulsime aastaid paljude poliitikute ja julgeolekuekspertide suust mõistet „hübriidsõda“. Just see pidi olema kõige tõenäolisem konflikt tulevikus. Kuigi „hübriidsõda“ tähendab sõjaliste ja mittesõjaliste vahendite ühendamist sõjalis-poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, siis üldiselt paljud neid asju koos ei näinud. Tundub, et hübriidsõda peeti võimalikuks vaid ühe riigi, paremal juhul Balti riikide vastu. Viimati kuulsime hübriidsõjast Valgevene poolt korraldatud migratsioonikampaania ajal," kirjutas Herem.

"Täna ei räägi hübriidsõjast enam eriti keegi. Arusaadav – Ukrainas põlevad tankid nagu II maailmasõjas ning pommitamisest räsitud taristu ja elanikkond haarab kogu tähelepanu. Ometigi oleme meie, Lääs, sealhulgas Eesti, haaratud hübriidsõja lahingutesse. Kui info- ja kübersõja elemente oskame veel ära tunda, siis ühte käimasolevat rünnakut mitte päris selgelt vist," märkis Herem.

"Venemaa on ära kasutamas sõjapõgenike elementi. Vene Föderatsiooni (VF) relvajõud ei hoidu tsiviiltaristu ründamisest. Kas seal on Ukraina relvajõudude vastupanu või mitte, suurt vahet pole. Venemaa juhtkonna huvi on panna ukrainlasi lahkuma oma kodudest ja riigist ning Venemaale ei ole oluline kuhu ukrainlased lähevad. Hetkel on terve Euroopa talle vaenulik. Põgenikud ja pagulased on Euroopas väga tundlik teema. Kui Ukraina sõja eskaleerumise esimestel päevadel tundsid Euroopa elanikud ukrainlastele kaasa ning toetasid igati sõjapõgenike liikumist ja asumist oma riikidesse, siis nüüd hakkab vaikselt töötama Putinile kasulik faktor – Euroopa riikide elanike hirm oma heaolu ees," teatas ta.

"„Kas me peame neid nii palju vastu võtma? Miks nad mujale ei lähe? Teistes riikides on ruumi ja võimalusi rohkem! Miks valitsus oma inimeste eest ei hoolitse?“ See kõik on inimlik. Ja minu eesmärk ei ole veenda kedagi sõjapõgenike vastuvõtmises või mujale saatmises. Me peame aru saama, et Ukraina põgenikud ei tule siia mitte Eesti valitsuse kutsel, abiorganisatsioonide kavatsusel või isegi mitte nende enda tahtel. Poleks Putini Venemaad, näeksime me siin vaid üksikuid ukrainlasi tööjõuna, mitte põgenikena," täheldas Herem.

"Ukraina põgenikud on ohvrid ja tööriistad keerulises operatsioonis. Nad hakkavad varem või hiljem meid mõjutama. Esiteks hakkame me omavahel vaidlema ühiskonnas. Siis pettume me teistes riikides. Ning ühel hetkel oleme me oma hirmudes ja tülides küpsed mahitama Ukrainat mis tahes tingimustel rahule. Isegi siis, kui täna VF hõivatud alad jäävad teadmata ajaks VF relvajõudude kontrolli alla," lisas Herem.

"Lõpptulemuseks oleme omavahel tülis ühiskonna ja riikidena, Ukraina on petliku rahu saavutanuna kaotanud teadmata ajaks territooriumi, Ukraina sõjapõgenikud tunnevad end hüljatuna ja ainuke võitja on … Venemaa! Seda vaatama meedias näidatud põlevatele või maha jäetud tankidele, demoraliseerunud sõduritele ja meie ekspertide vahepealsele arvamusele, et vaprad ukrainlased rikkusid Putini plaani. Küllap rikkusidki. Küllap ongi VF kaotused Putinit ennast marru ajavad. Kuid lõpuks … kas pole see kõik juba kuskil olnud?" küsis ta.

"Me oleme sõjas, milleks ei saagi psühholoogiliselt lõpuni valmis olla. Kuid me teame, kes on meie vaenlane ja meil on ressursse vastu hakata. Sõjas kaotame me midagi kõik. Sellest pole pääsu. Ukrainlased eludega, meie heaoluga. Kuid keskendume nüüd vaenlasele, mitte oma hädale ja hirmule, sest me ei tohi sõda kaotada. Venemaa Putin on meie probleem, mitte Ukraina sõjapõgenik," kinnitas Herem.