ERISAADE | Rahvaloendus kogub andmeid inimeste elupaikadest ja kütteviisidest. See võiks aidata poliitikutel paremaid toetusi luua
(82)
Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Oleme sellise rahvaarvu juures püsinud juba viimased 20 aastat. Eelmisel aastal langes aga rahvaarv 1600 võrra.
See ei ole midagi märkimisväärset, ütleb Trasberg, kuid nendib, et märkimisväärne on siiski surmade arv. Neid oli möödunud aastal 18 500, mida on 2500 rohkem kui aasta varem. Kui vaadata eelmist 10 aastat, on surmade arv jäänud 15 000 ja 16 000 vahele.
Kas liigsuremuse saab kirjutada koroona arvele või on põhjuseid veel?
Trasbergi sõnul mängib koroona liigsuremuses rolli küll – oktoobri lõpu seisuga suri koroonasse 1200 inimest, kuid väga kõrget suremust oli märgata ka suvekuudel, eriti juuni lõpus. „Kuumad ilmad kindlasti tõstsid seda arvu,“ ütleb ta.
Kuidas inimesed kokku loetakse?
Lihtsustatult võiks olla nii, et võtame eelmise aasta rahvaarvu, liidame sünnid, lahutame surmad, liidame sisserände, lahutame väljarände. „Aga me teame, et Eestis on väga palju mitteregistreeritud rännet,“ sõnab Trasberg. See tähendab, et kui eestlane kolib mõnda teise Euroopa Liidu riiki, kuid ei märgi seda rahvastikuregistrisse, siis puuduvad riigil täpsed andmed inimese elukohast. Samamoodi ei saada teada, kui keegi Eestisse tagasi kolib. Euroopa Liidus ringi liikudes ei ole ju vaja viisat ja ränne jääb registreerimata, selgitab ta.
Niisiis ei saa niisama lihtsalt rahvastiku arvu välja arvutada ja sestap kasutab statistikaamet residentsuse indeksit. See tähendab, et vaadatakse peale rahvastikuregistri ka 33 teist andmeallikat. Näiteks, kas inimene on käinud aasta jooksul arsti juures, kas tal on auto – ehk erinevad elumärgid, mis annavad inimesele elumärkide skoori. Kui ühtegi neist 33 elumärgist ei ole, võib eeldada, et inimene tegelikult ei ela Eestis.
On aga inimesi, kes pelgavad rahvaloenduse küsimustikku ega kavatse põhimõtteliselt sellele vastata. Trasberg vastab seepeale, et rahvastikustatistikas statistikaamet ise andmeid ei kogu, vaid kasutab andmeid, mis on juba registrites olemas, näiteks haigekassas ja ehitusregistris. Statistikaamet kasutab andmeid selleks, et statistikat kokku panna.
„Statistikaamet peab jälgima oma töös Eesti statistika seadust ja seal on väga ranged reeglid konfidentsiaalsusele. Me ei avalda kunagi andmeid ühe inimese kohta. Andmeid ka hoitakse nii, et ei oleks suurt turvariski,“ selgitab Trasberg. Ta kinnitab, et kartmiseks põhjust ei ole.
Miks on vaja inimesed kokku lugeda?
„Inimesed on vaja kokku lugeda, et teada saada, kuidas meil läheb,“ vastab Trasberg. Euroopa Liidus kogutakse andmeid, et neid saaks ka omavahel võrrelda. Uue loenduse andmeid võrreldakse eelmise rahvaloendusega, et saada teada, kuidas on 10 aastaga meie elu muutunud, selgitab ta.
Praeguses energiahinna kriisis ja toetusmeetmete väljatöötamisel oleks täpsed rahvaloenduse andmed Trasbergi hinnangul väga olulised, sest tegelikult kogutakse loenduse käigus andmeid ka eluruumide kohta.
„Seda infot on vähe teada, millistes tingimustes Eesti inimesed elavad. Kui suured on eluruumid, kui palju inimesi elab ühe katuse all, millised on nende kütteviisid,“ räägib Trasberg. „Väga kahju, et see rahvaloendus natuke varem ei toimunud.“ Kui sellised andmed oleks kokku kogutud, saaks seda infot kasutada energiahindade toetusmeetmete kompensatsioonide täpsemaks väljatöötamiseks.
Miks meie rahvastik vananeb? Kas võiksime lähiajal jõuda positiivse iibeni? Kuidas mõjutab meie rahvaarvu ränne? Sellest kõigest kuuleb juba täpsemalt Delfi „Erisaates“.
