Lihtsalt Maria: ühe armastuse ja kahe motika lugu
Maria Karumets, lihtsalt Maria, on väga rikas noor naine. Tal on mälupagasis hindamatu aare, mida annab otsida. Maria mäletab, nagu oleks see lausa eile olnud, kui sadakond motikat põrises Aravete krossirajal starti oodates. Põrra-põrra-urra-urra. Siis hüppas tsiklite ette krossiraja peremees Tuljo Martin, laskus põlvele ja ... palus sealsamas stardijoonel askeldaval Marial enesele naiseks tulla.
Saja mehe ja motika ees!
Uskumatu etendus, stiilipuhtus, galantsus ja elamus kokku. Maria silmad säravad õnnelikult, kui ta juhtumist räägib. Motikad on tema elu oluliseks osaks olnud juba mõnda aega ja senine elukaaslane Tuljo nüüd seda enam.
Totaalne kannapööre
Aga alles see oli, kui naksakas Maria oma koduküla Aravete tolmu jalgelt pühkis, pealinna paleuse poole – Õhtulehte reporteri leiba maitsma tõttas. Oma nime lehes ära trükkimine, vau! Võimalus kuulsustega intervjuusid teha, vau, vau! Tuhandetest paleustest pulbitsev pealinn su ümber, vau, vau, vau! Õnne tipp. Kas pole?
Ta oli, oh imet küll, kohanud ka koduküla poissi nimega Tuljo, kellest tal senini suuremat aimu polnud. See kohtumine ei leidnud aset Aravetel ega Tallinnas, vaid hoopis Võsul.
Seal läks jutukera veerema ja selguski, et mõlemat aravetelast või ka teisiti öeldes – Aravete last ühendab nii huvi motomaailma vastu kui ka Tallinnas toimetades süvenev spliin. Nii kannapööre tehtigi ja Aravetele tagasi koliti.
Lapsest saati poiste ja tehnika hulgas mütanud Mariale pole küsimuseks motikasadulast traktorirooli karata ja krossirada korrastada. Pigem on küsimuseks see, et miks ikkagi tsiklid, mitte sukavardad. Maria jääb ise ka Tuljo metsadetaguses isatalus, mida noored koos taastavad, tükiks ajaks mõttesse, et miks küll nii.
Tema kõrval seisavad kaks tsikilt, üks pealinnas poes käimiseks ja teine rajal rahmeldamiseks. Kaks parajamat koera aga kihutavad madallennul üle õue, ninad karujälgede lõhnu ja hundikarvade aroome tulvil. Tavaline elu, metsa taga.
Õlised näpud
Loomulikult tuli väikese Tuljogi tehnikahuvi isa kõrval näppe õliseks ja tavotiseks tehes. Ning pereema Urve, kelle küpsetatud karask kuulub maailmaklassi, on kasvanud Lõuna-Eestis autojuhi tütrena poiste ringis askeldades. Tehnikaga pusimine on tema peres läbi aastakümnete loomulik olnud, ja pole vahet, on siis pusijaks meeste- või naisterahvas.
Urve oli võimlemisõpetaja, aga Avinurme kandis töötas hoopis farmis. Lisaks on ta tubli rahvatantsija ning loomulikult leidub pere väljalõigete arhiivis hulk Urve tublide toimetuste ülestähendamisi kohalikest “kobrulehtedest”.
Tuljo isakodu kenasti klantsitud aia taga kuuri veeres on aga tehnikalembese suguvõsa suurim aare – panipaik, ladu, varaait, kuhu igaks juhuks tallele pandud nii umbes kümme tuhat kõikvõimalikku juppi ja jubinat põhimõttel, et äkki läheb vaja. Ajaga olen taibanud: just sellise varamu olemasolu eristab tõelisi tegijaid tavalistest tehnikameestest.
Unistuste garaaž
Kui Jaagul oma igapäevastest hiigeltraktor K700ga müttamistest aega üle jääb, on ta paukselt noortel krossirajal abiks, ikka traktoriga silumas ja lihvimas. Rääkimata toimetamisest Aravete kuulsas garaažis, kus ükski tehnikamure ei jää leevenduseta.
Maria ja Tuljo lükkavad Aravete keskuse mobiilimasti juures lahti ühe ukse teise järel, näidates oma suurt unistust. Ruume, kuhu tuleb tsiklite ja muu tehnika timmimiseks uus ja suurem garaaž-töökoda, juuksurisalong, aga miks mitte ka fotostuudio vägevate tsiklimeeste ning veel vägevamate tsiklinaiste jäädvustamiseks.
Tõhusat ja säravat pilditegemist on vaja aga selleks, et Maria saaks kunagi oma tsikliajakirja käima panna.
Ent kui juturingiga krossiraja juurde tagasi jõuda, siis läheb päike enne kümme korda looja, kui teineteise suunas lembepilke loopivate noorte jutt ja unistused lõpevad.