Lugeja: 150 aastat on edasi läinud, aga kadakasakslus pole mitte kuhugi kadunud

On inimesi, kes usuvad, et kui nad kiidavad takka kõigele, mida esitatakse sallivuse ja humanismi loosungi all, ning aplodeerivad õigetele siltidele ja pealkirjadele, siis nad ongi ise sallivad ja humaansed. Nad tunnevad ennast siis teistest inimestest moraalselt paremana.

Tore ju, kui kusagil on mingi nõgine, pesemata nägudega, primitiivne, tige, vihane, sallimatu, tuim ja keskajas kinni talumatskond, kes on rumal, rassistlik, tagurlik, vihkab kõike, mis liigub, ning käib pimesi Varro jälgedes.

Mõtle, kui hea, targa, suure- ja edumeelsena paistab iseendale sellisel foonil üks täiesti suvaline keskmine eestlane – kui valge ja peenena paistab tema harilikust jämedast linast särk nõgise ja takuse talumehekuue foonil.

Kõrget hinda pole selle eest vaja maksta – lihtsalt šeeri Facebookis kama ning hiilga joomaseltskondades sallivuskõnede ja humanistlike mõttearendustega, kiru matse ja kõiki teisi, kes vihkavad kõike, mis on inimlik ja hea. See on nagu pilet paradiisi, tagaukse kaudu või klubikaardiga, samal ajal kui matsirahvas seisab tunde peauksele koputades, ega pääse ometi iialgi sisse.

Aeg on 150 aastat edasi läinud, kuid kadakasakslus pole mitte kuhugi kadunud. Kuub on pisut uuem, aga mitte nii väga, et poleks aru saada, millega tegemist on. Jõudu sallivale ja humanistlikule härrasrahvale! Jõudu neile euro(visiooni)kultuuri kandjatele, koalitsioonipoliitikutele, näitlejatele ja teistele, kes näitavad, kuidas tegelikult elada tuleks!