PÄÄSTJATE JÕULUBLOGI: Õrn jääkirme veekogul inimest ei kanna

Imelikuks on läinud see ilm. Selle aasta detsembrikuud mingiks kindlaks aastajaks nimetada on keeruline: metsast leitakse seeni, soo pealt jõhvikaid ning haruldane pole olukord, kus koduaias õitsevad lilled. Viimasel ajal on ette tulnud ka külmemat ilma ning väiksematel veekogudel õrna jääkirmet, kindlasti pole jää paksus piisav, et turvaliselt looduslikule veekogule minna.

Pikad pühad on käes. Lastel on koolivaheaeg ning pole välistatud olukord, kus minnakse veekogule proovima tekkinud jää tugevust. See on väga ohtlik. Jääkattele tasub minna alles siis, kui selle paksus on vähemalt kümme sentimeetrit. Läbi jää vajudes peab inimene arvestama, et jääaluse vee temperatuur on neli kraadi. Nii külmas vees peab täiskasvanud inimene vastu maksimaalselt kümme minutit, laps kaotab sellise temperatuuriga vees teadvuse veelgi varem.

Täiskasvanud peavad oma õige käitumisega olema lastele eeskujuks ja seletama, et loodusliku veekogu jääl viibimine pole kunagi päris turvaline. Näiteks ei soovita päästeamet loodusliku veekogu jääl uisutada. Suvalise loodusliku veekogu jääl uisutamise teebki ohtlikuks just see, et tegelikult ei tea sportija täpselt, kui paks on jää kogu veekogu ulatuses. Esmapilgul võib jää tunduda piisavalt paks ning ohutu, tegelikult võib see näiteks kõrkjate läheduses või kalda ääres olla uisutamise jaoks liiga nõrk. Sellepärast ongi turvaliseks uisutamiseks kõige õigem kasutada ametlikke liuvälju.

Igal aastal juhtub nõrgal jääl inimestega õnnetusi. Tihti juhtub neid just kalameestega, kes arvavad, et kogemustest tulenevalt ei juhtu nendega midagi, ja lastega, kes mängulustis unustavad lihtsad õpetussõnad. Tegelikult pole ühtegi head põhjust, miks inimene üldse nõrgale jääle minema peaks. Paar kala või üle käte läinud mäng ei kaalu kindlasti üle võimalikku õnnetust, mis rikuks nii enda kui lähedaste pühadeaja.