PÄÄSTJATE JÕULUBLOGI: Ma hoolin eakast naabrist – tagamõttega
Rohkem tähelepanu pööran üksikutele vanainimestele, sest just nendega kipub aina enam õnnetusi juhtuma. Alustades nende hajameelsusest toiduvalmistamisel ja lõpetades amortiseerunud elektrijuhtmestikuga. Kuigi väga paljudel on suitsuandur lakke kruvitud, on palju palutud, et nad seda ka regulaarselt kontrolliksid. Või noh, kord viie aasta jooksul patarei vahetamine on ju ka teatud regulaarsus!
Tean, et rääkimine sellest, kuidas peab asju tänapäeval tegema, võivad elukogenud ja senini väga hästi hakkama saanud vanuri täitsa tigedaks ajada. „Koguaeg on nii tehtud“, „alati on nii olnud“ ja „ah, mida need noored ka teavad“ fraasid ei ole sellistes jutuajamistes kuigi harvad.
Sellest hoolimata võib kuulda õues pargipingil arutlevaid memmesid üksteise võidu oma lapsi või lapselapsi kiitmas, kes on ühes või teises asjas spetsialist ja on nii mõnegi õpetuse endale meelde jätnud, mida siis omakorda jutukaaslasele selgeks teha proovitakse. See annab julgust ja indu ka edaspidi „vanemaid ja targemaid“ õpetada. Seega ma jätkan oma ohutusalaste nõuannete jagamist ja „andur vajab samuti puhastust“ stiilis vihjete pillamist koridori pühkivale naabrinaisele.
Vestlus naabrimemmega võib vahel olla pingutus, kuid pikas perspektiivis tasub see kindlasti ära, sest tema ohutu käitumine ja sinust hoolimine võib päästa SINU vara või elu. Kui igaüks meist „võtaks sihikule“ ühe (hoolivate) lähedasteta eaka ja aitaks tal väärikalt ja ohutult elada, siis saaksid ka sina südamerahuga magama minna ja mitte mõelda sellele, kas alumise naabritädi jõuluks süüdatud küünal ka kustutatud sai, selmet sinu jalgealuse kuumaks kütab.
