Harrastussportlane: kehalises kasvatuses ei tohiks mingil juhul olla normipõhist riigieksamit!
Mitmed neist on rääkinud kehalise tundidest, jooksmisest, Cooperi testist ja muudest säärastest asjadest õudusjudinate saatel. Mälestused mõjutavad nende hoiakuid ka täiskasvanueas. Kui olen öelnud, et käin jooksmas, siis on reaktsioon tihti: "Ma vihkan jooksmist!"
Tihti kaasnevad selle repliigiga lood kehalise kasvatuse õpetajast, kes sundis lapsi jooksma ja täitma mingeid norme, olles ise tõenäoliselt endine tippsportlane või tõsine harrastussportlane ning pannes halbu hindeid neile, kes norme ei täitnud.
Samal ajal on puudunud igasugune selgitus, kuidas tuleks joosta, mismoodi tuleks alustada ja kuidas end arendada. See muidugi ei tähenda, et poleks olemas häid kehalise kasvatuse õpetajaid, kes teevad oma tööd südamega ja kelle jaoks pole tähtis mitte normid, vaid lapse areng.
Paljud inimesed, kes on minu poole pöördudes öelnud, et vihkavad jooksmist või vihkavad suusatamist, on täna suurepärases vormis jooksjad ja suusatajad. Üks 40ndates eluaastates naine polnud elus kunagi sporti teinud, kuna vihkas nende samade normide tõttu kehalise kasvatuse tundi.
Kui olin talle tutvustanud oma jooksuharrastust ning seletanud, et kui seda õigel viisil teha, võib jooks olla mõnus tegevus, siis otsustas ta proovida. Ta alustas 3-4 korda nädalas 4 km pikkuste jalutuskäikudega. Aasta hiljem jooksis ta SEB poolmaratoni ajaga 2 tundi! Ta naudib sporti ja on hämmingus, miks räägiti talle kooliajal metoodika asemel normidest.
Sama küsimus minu poolt neile, kes täna neid norme koostavad. Kehalises kasvatuses ei tohiks kindlasti olla normipõhist riigieksamit! Kehaline kasvatus peaks olema aine, kus õpetatakse lapsi liikuma vastavalt nende võimetele ning julgustatakse tervise hoidmiseks sporti tegema, mitte ei täideta mingeid norme!
