"Soovisime olla 100 protsenti kindlad, et inimeste vahetamine piiril oleks lõplik, et poleks mingeid arusaamatusi ja möödarääkimisi," rääkis Sinisalu. "Kuidas me ette kujutame, et kui oleks olnud mõlemalt poolelt kaamerad ja mingil tehnilisel põhjusel oleks jäänud see vahetus toimumata. Keegi poleks tahtnud rumalasse olukorda sattuda ja millise tagajärje see oleks jällegi põhjustanud Estoni perele. Nii et seal oli kaalutlusi kulisside taga rohkem kui üks."

Laupäeva hommikuks armuandmise aktid olid allakirjutatud, kellaaeg üleandmiseks kokkulepitud, inimesed olid, üks ühel, teine teisel poolel. Kas olid mingid variandid, et midagi võib veel viltu minna? Kui jah, siis mis?

Ütlen, et seda on ju raske öelda. See on mõneti spekulatsioon, aga võib-olla Vene poolt poleks rahuldanud eestikeelne dokumentatsioon ja oleks nõutud näiteks mingit tõlgitud ja tõlgi poolt kinnitatud dokumenti või mis iganes. Bürokraatia on tihti ju selline keeruline nähtus...

Isegi puhul, kui neil on oma mees teisel pool samamoodi hetke pärast kättesaadav, peate kas või spekulatiivselt võimalikuks, et oleks hakatud bürokraatiat ajama?

Loomulikult. See on selles mõttes mõlemale poolele suhteliselt tundlik protseduur ja kumbki pool ei taha sellises olukorras mingeid vigu teha ja selle tõttu oli vaja välistada kõik n-ö kolmandad variandid, et viimasel hetkel pööratakse buss ringi ja sõidetakse vastassuunas minema. Nii et jah, me pidime sellega arvestama, aga kõik läks selles mõttes valutult.