Artur Talvik varjatud lobitegemisest: ettevõtjate näpunipsu peale seadust ei muudeta
Aga tegelikult on asjad veidi teisiti. Nimelt riigikogus on kolm erikomisjoni. Üks nendest on korruptsioonivastane erikomisjon. Kuna korruptsiooni võimalused on suuremad koalitsioonil, siis korruptsioonivastase erikomisjoni juhtimisega tegeleb opositsioon. Selline on traditsioon. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid otsustasid, et see koht saab Vabaerakonna fraktsioonile ja see omakorda otsustas sinna panna mind. Üllatav-üllatav-komisjoni liikmed valisidki mind esimeheks. Nendest komisjonikohtade jagamistest ja igasugu valimistest riigikogus tahaks kunagi eraldi loo kirjutada, aga täna keskendun eelmainitud erikomisjoni tööle.
Alustuseks pean selgitama, et meie erikomisjoni näol ei ole tegemist uurimisasutusega. Tõsisemate kahtluste tekkimisel pöördume ka meie vastavate ametite poole. Lühidalt öeldes - riigi tipp-poliitikute ja -ametnike (ka osade linnade) korruptsioonikahtlustuste korral peab teavitama kapot ja omavalitsustes ning mujal toimuva korruptsiooni korral teatage keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroosse.
Mis siis on meie komisjoni ülesanded? Esimene suur ülesanne on hoida silma peal poliitikute ja riigiametnike majandushuvide deklaratsioonidel. Neid on tuhandeid. Loomulikult ei tegele meie nende kõikide läbilugemisega, aga komisjonil on õigus neid kontrollida. Majandushuvide deklaratsioone on nii mõnigi kritiseerinud ja ilmselt põhjusega. Peamine etteheide on see, et nendes küsitud informatsioon dubleerib paljude registrite infot. Samas on väga raske kontrollida näiteks deklarandi välismaal asuvate varade olemasolu. Ehk siis tõllas sõitvaid suuri sulisid on nende deklaratsioonide kaudu raske avastada, aga väike distsiplineeriv mõju neil kindlasti on. Võimalik, et üheks komisjoni tööks saab majandushuvide deklaratsioonide reformimine.
Erikomisjon peab ka jälgima korruptsioonivastase seaduse mõju ühiskonnas ja võib vajadusel seadusmuudatuste ettepanekuid teha ning jälgib, kas riigikogu liikmed peavad kinni tegevuspiirangutest. Ühesõnaga, erikomisjon tegeleb korruptsiooniga seotud probleemide parlamentaarse järelevalvega.
Vilepuhujad pole pihitooli tulnud
Riigikogu liikme heast tavast lisandub veel päris uus ülesanne - me saame olla pihitooliks saadikutele, kes näevad mõnes erakonna või saadiku tegevuses korruptsiooni algeid. Ehk siis me peaks julgustama saadikuid sisemisele vilepuhumisele. Kas keegi saadikutest on seda võimalust kasutanud? Veel mitte.
Minu seisukohalt kõige huvitavam teema erikomisjonis seostub lobireeglitega. Eestis puuduvad lobireeglid. Nende tegemine on ka varasemates koosseisudes esile tulnud ja justiitsministeeriumis on neid reegleid püütud ka kokku panna, aga siis millegipärast vaibub hoog ja see lobiteema pannakse jälle riiulisse. Ma ise ei ole ülereguleerimise pooldaja ja mulle meeldib ühiskond, mis on pigem isereguleeruv, aga poliitilist kultuuri on raske muuta ilma reegliteta. Lobistamine on normaalne demokraatlik toiming eesmärgiga mõjutada poliitikaid või anda oma valdkonna seisukoht seadusloomesse. Selle eelduseks on kaasamine. Tänases Eestis räägitakse palju kaasamise vajadusest, aga kahjuks on selle sõna tegelik tähendus devalveerunud, põhjusel, et kaasamised toimuvad formaalselt ja kaasatavate sõnumiga ei arvestata. Ent lobistamise kõige ohtlikum külg on selle varjatud osa. Sellest võib saada alguse poliitiline korruptsioon ja selle olemasolu mõjutab ka riigikogu mainet. Aga see varjatud osa on n-ö hallis tsoonis ja arusaamine selle halli tsooni piiridest on sama erinev kui erinev on riigikogu koosseis.
Nn hallis tsoonis oleva lobitegemise tulemusel sündinud seaduseelnõusid on ette tulnud juba selle paari kuu jooksul, mil 13. koosseis on tegutsenud. Üks värvikamaid neist on eelnõu 43 SE ehk maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille teine ja kolmas lugemine viiakse läbi esmaspäeval, 15. juunil. Seaduse sisu lihtsustades öeldes on see, et põlevkivitöötlejatele antakse võimalus suurendada kaevemahte 2009 aastast kuni tänaseni kaevenormist vähem kaevatud koguste ulatustes. Seda põhjendatakse nafta maailmaturu madalast hinnast tuleneva kahjumi vähendamiseks tehtava koondamise ohuga.
Uut riigikogu proovitakse turbomeetodil
Toon esile mõned peamised punktid, mis jätavad mulje, et seda seadust on lobistatud n-ö hallis tsoonis.
Esiteks - selle seaduse menetlemine toimub nn turbomeetodil, see tähendab et seda lükatakse jõuga läbi erakordsel kiirusel. Eelnõu esimene lugemine toimus eelmisel teisipäeval ja kuus päeva hiljem toimub teine ja kolmas lugemine. Muudatusettepanekutseks anti aega 23 tundi. Üks kogemustega parlamendisaadik õpetas mind rahvasaadikuks olemise esimestel päevadel, et just uute riigikogu koosseisude esimestel kuudel üritatakse läbi suruda kahtlase lobitegemise abil sündinud eelnõusid. See on alati poliitiliselt suhteliselt segane aeg, kus tähelepanu on uuel koalitsioonilepingul ja ka uued parlamendiliikmed ei saa veel päris täpselt aru, kuidas seadusloome tegelikult käib. Jah, vahest on vaja seadusi ka väga kiiresti teha, aga nn turbomeetodit võib kasutada ainult väga erandlikel juhtudel.
Kaevekvootidele tagasiulatuva jõu andmisel sõidetakse üle kahest väga olulistest arengukavast ja ei arvestata ka uut, ettevalmistamisel olevat maapõueseaduse redaktsiooni. Selline käitumine devalveerib veel enam arengukavade niigi küsitavat väärtust ja ühtlasi ignoreeritakse ka mõjuanalüüse.
Ettevõtjate näpunipsu peale seadusi ei muudeta
Varjatud lobitegemisele viitab ka asjaolu, et sellest seadusemuutusest saab otsest kasu esmajärjekorras ainult üks ettevõte. Kuigi see ettevõte on Eesti majanduses väga oluline tegija, ei ole mõeldav olukord, kus ettevõtte juhtide näpunipsu peale hakatakse muutma seadusi, arvestamata näiteks keskkonnaorganisatsioonide seisukohaga. Sellise käitumisega annab seadusandja ühiskonda signaali, et üksikud suurettevõtjad võivadki kehvades olukordades lobistada endala sobiva seaduse. Kui sellisel puhul veel ühel või teisel moel toetatakse näiteks parteikassat, siis ongi tegemist poliitilise korruptsiooniga.
Eelpool mainitud asjaolud ja see, et selle seaduse menetlemisel on rikutud hea õigusloome tava kaheksast punktist kuut, võivad tekitada kahtlusi, et antud eelnõu sellisel kujul menetlusse võtmiseks on toimunud n-ö varjatud lobitegemine. Selliste kahtluste vältimiseks on vajalik, et seadusandjad ise oleksid valmis selgemini määratlema piiri varjatud ehk negatiivse ja läbipaistva ehk positiivse lobitegemise vahel. See üleskutse võib tunduda idealistlikuna eriti arvestades ka lobiteemadega tegelemise senist käiku, aga selgelt määratletud piir avatud ja varjatud lobitegemise vahel teeks seadusloome läbipaistvamaks ja muudaks seeläbi poliitilist kultuuri ning parandaks rahvasaadikute mainet. Mul ei ole vahet, kas selle eesmärgi saavutamiseks tehakse lobitegemise reeglid või hea tava või jõutakse sinna mõnd teist teed pidi, aga igal juhul on oluline, et taasavataks debatt sellel teemal nii riigikogu siseselt kui ka ühiskonnas laiemalt. Poliitilise kultuuri muutmine Eestis on üks Vabaerakonna suurtest poliitilistest eesmärkidest. Ma loodan, et minu valimine korruptsioonivastase erikomisjoni esimeheks aitab selle sihini jõudmist kiirendada. Kirja pandud mõtted on ainult minu omad. Kas ka komisjon kõigi nende plaanidega nõus on, see selgub alles sügisel.
