Lugeja eestlaste hüüdnimedest: nii väiksele rahvale on hüüdnimed pigem tunnustuseks

Väikese riigi kodanikest teatakse kaugemal liiga vähe, et hüüdnime anda, sest hüüdnimesid pannakse ikka neile, kellega on tihedam läbikäimine. Seetõttu pole põhjust solvuda, kui meid kusagil kaugemal meie seletamisest hoolimata ikka "venelasteks" arvatakse, sest venelasi teatakse kusagil siinkandis elavat.

Mäletan, et kunagi solvusid apšuad (abhaasid), kui neid grusiinideks nimetasin. Minule olid nad kõik ühtemoodi.

Nii on hüüdnimi isegi tunnustus, kuna näitab, et sind ja sinu rahvast nähakse millegi personaalsena.

Hüüdnimedel on väga kauge ajalugu. Juba ürgajal kasutati halbade vaimude petmiseks hüüdnime, pärisnime aga hoiti salajas.

Hüüdnime saab inimene oma omaduste järgi, niisiis näitab hüüdnimi ka seda, kuidas me nimetajale paistame. Meie suhtes vaenulikult häälestatud inimesed annavad ka halvustavaid hüüdnimesid, kuid selle peale solvub vaid loll.

Peamiselt annavad meile hüüdnimesid naabrid, nii üle piiride kui ka piiride sees: soomlased, venelased ja lätlased, ka leedukad, harvemini juba rootslased, sakslased või poolakad. Kaugemale polegi mõtet vaadata. Hää, et niigi läits.