Inimõiguslased: Krimmis piinatakse, röövitakse ja hirmutatakse võimukriitikuid
Inimõiguste eest võitlev organisatsioon Amnesty International andis aasta Venemaa poolt okupeeritud Krimmis valitsevale olukorrale hävitava hinnangu. Nende sõnul on Krimmi de facto juhid jätnud uurimata terve rea võimukriitikute inimrööve ja piinamisjuhtumeid ning päästnud valla järeleandmatu hirmutamiskampaania teisiti arvajate vaigistamiseks.
Amnesty poolt kolmapäeval avaldatud ülevaates öeldakse, et väljendus-, kogunemis- ja ühinemisvabaduste rikkumised näitavad, kuidas Krimmi de facto võim on ellu viimas tervet kataloogi inimõiguste rikkumisi, mis puudutavad ukrainameelset meediat, kodanikuühiskonna organisatsioone, Krimmi tatarlasi ning lihtsalt režiimi kriitilisi isikuid.
„Alates Krimmi annekteerimisest Venemaa poolt on de facto võimud kasutanud kiusulaadset taktikat vaba arvamuse väljajuurimiseks – märtsist septembrini aset leidnud inimröövid sundisid paljusid kriitikuid regioonist lahkuma. Need, kes jäid, on silmitsi võimude survega, kelle eesmärgiks on oponendid vaikima panna,“ sõnas Amnesty Euroopa ja Kesk-Aasia regiooni juht John Dalhuisen.
Inimõigusorganisatsiooni teatel on alates Krimmi annekteerimisest röövitud kokku seitse inimest, kelle saatus on teadmata. Lisaks on vähemalt üks inimröövi ohver pärast surnuna leitud.
Lahendamata inimröövid
Amnesty on dokumenteerinud kolme Krimmi tatarlase kadumise. Isljam Džepparov (19) ja Dževdet Isljamov (23) tõugati nelja mustas univormis mehe poolt mullu 29. septembril väikebussi ja neid pole peale seda enam nähtud. Rešat Ametov (39) rööviti eelmise aasta märtsis toimunud demonstratsiooni käigus. Tema piinamisjälgedega laip leiti. Kuid tänaseni pole nende tegude eest kedagi vastutusele võetud.
Ukraina keele ja kultuuri edendamise organisatsiooni „Ukraina maja“ juht Andriy Štšekun rööviti 2014. aasta märtsis venemeelsete võitlejate poolt ja hoiti 11 päeva salajases kohas, kus pidi taluma elektrišokke. Pärast oma kannatusi anti ta küll üle Ukraina sõjaväele, kuid kedagi pole taas karistatud piinamise eest. Lisaks läksid veel kolm „Ukraina maja“ töötajat mullu mais kaduma ning neist pole senini midagi teada.
Meedia mahasurumine
De facto Krimmi võimud on lisaks Amnesty teatel tegelenud agaralt hirmuõhkkonna loomisega, kasutades nii ähvardamist kui ka piiravaid seadusi meedia ja kodanikeühenduste vaigistamiseks.
Selle aasta 26. jaanuaril tungisid 30 relvastatud politsei eriüksuse meest, keda saatis veel 10 julgeolekutöötajat, Krimmi tatarlaste telekanali ATR toimetusse, katkestasid saadete edastamise ning viisid ära kõik dokumendid.
Isegi enne reidi oli kabal juba alustanud enesetsensuuri. Näiteks ei kasutatud enam sõna „annekteerimine“ ja „okupatsioon“, sest mitmed toimetuse liikmed olid saanud võimudelt hoiatusi, kus nende lugusid tembeldati „äärmuslikeks“ ning ähvardati kriminaalsüüdistustega.
Mitmed ajakirjanikud ja blogijad on Krimmist põgenenud just kriminaalsüüdistuste kartuses. Nende seas on näiteks ukrainameelne blogija Elizaveta Bogutskaja, kes kutsuti ülekuulamisele peale seda, kui Ekstremismiga Võitlemise Keskuse töötajad olid tema maja läbi otsinud ning dokumendid uurimiseks kaasa võtnud.
Peale annekteerimist on de facto võimud nõudnud kõigilt meediaväljaannetelt registreerimist. Tuntud krimmitatarlaste uudisteagentuur QHA pole seda aga teha saanud. Neile pole ka antud selgitust, miks on nende taotlus olnud vastuvõetamatu.
Meeleavalduste keeld
Avalikud protestimeeleavaldused on Krimmis põhimõtteliselt keelatud. Krimmitatarlaste avaldused kultuurilisteks kogunemiste või demonstratsioonide registreerimiseks lükatakse enamasti tagasi. Need, mida lubatakse, peavad toimuma kaugel eemal suurematest keskustest. See kehtib eriti traditsiooniliste mälestusürituste kohta.
Mitmed väljapaistvad sõltumatud organisatsioonid, eriti inimõigustega tegelevad ühingud, on oma tegevuse lõpetanud. Krimmitatarlaste esinduskogu Medžlist pole tunnustatud ning selle liidritele on osaks saanud tagakiusamise ja ähvardamise laine.
„Aasta peale Krimmi annekteerimist võib de facto võimude ja nende Vene isandate suhtumise võtta kokku lühidalt: kiida kord heaks või lahku või pane suu kinni,“ sõnas John Dalhuisen. „Rahvusvahelisel kogukonnal pole eriti indu suruda Venemaad Ukraina territoriaalset terviklikkust taastama, kuid vähemalt peaks siis Venemaad palju enam survestama Krimmi elanike inimõigusi austama,“ lisas ta.
