Lugeja noomib: klienditeenindajad ei peaks ostlejate ees omavahelisi arveid klaarima!
Esimene toimus elektroonikakaupluses, kuhu läksin garantiiaja jooksul kvaliteetselt töötamast lakanud kõrvaklappe tagasi viima.
Vanem klienditeenindaja võttis kauba vastu ja andis paberite täitmise kolleegile üle. Ise hakkas järgmise kliendige suhtlema. Minusse suhtusid mõlemad viisakalt, aga omavaheline õpetamist ja targutamist sisaldav vestlus andmete sissekandmise ja paberite täitmise ajal oli isegi koomiline.
Võimalik, et nende omavaheline läbisaamine nii kolleegide kui ka lihtsalt inimestena ei ole kiita, aga kliendid ei peaks seda tunnetama. Muigasin omaette ja lahkusin. Olin kokkuvõttes rahul, sest varem oli samade kõrvaklappidega käinud kaupluses minu poeg ja tema sai vastuseks, et kõik töötab suurepäraselt ning tuli sama targalt koju tagasi.
Teine kokkupuude toimus tuntud kasutatud riiete kaupluses, kus oli rahvast ja sagimist palju. Leti kõrval seisis klient. Minu mäletamist mööda ei olnud tal käes ühtegi eset. Klienditeenindaja oli saali peal tegutsemas ja liikus klienti nähes leti juurde. Samal ajal tuli tagant ruumist kaupluse juhataja ja küsis kohe, kui oli leti juurde jõudnud müüjalt: „Kas sul ei ole tööd?“
Küsimus oli esitatud valjult ja üleolevalt. Vanem ja väga sümpaatne proua vastas rahulikult, et kõik, mida ta kaupluses teeb, on tema töö. Küsimusele järgnes veel kriitikat, mida ma kuulama ei jäänud.
Hiljem asja üle järele mõeldes, otsustasin, et kui edaspidi peaks taolisi situatsioone ette tulema, siis kindlasti sekkun ja palun omavahelised vaidlused pidada klientide silme alt eemal. Mitte, et see mind otseselt häiriks, vaid lihtsalt seetõttu, et on klienditeenindajaid, kes muidu seda vist ei taipa ja kellele kulub ära, kui seda kliendid meelde tuletavad.
Ma ei ole elus päevagi töötanud klienditeenindajana ja tean sellest tööst täpselt nii palju, kui iga klient kõrvaltvaatajana näeb. Võibolla avaldavad oma arvamust need, kes ise seda tööd teevad ja rohkem klienditeenindaja tööeetikat tunnevad.
