18 aastat kadunud olnud ja surnuks tunnistatud mees: teenisin elatist turul seeni müües
Mehe tütar Jane Kasari rääkis varem Delfile, et ta küll aimas, et isa on elus ja kuulis tema kohta infokilde, kuid otsest kontakti isaga endaga nende aastate jooksul polnud. Eelmisel aastal otsis Ülo aga sugulaste kaudu tütre üles. Jane rääkis Delfile, et isa ei teadnud, et ta on vahepeal surnuks kuulutatud.
Ülo kadus 1996. aastal nagu vits vette. „Ma küll aimasin, et isa on elus, kuid ei saanud tema kadunuks ega surnuks kuulutamist vältida. Ema hakkas seda asja ajama, sest oli maade erastamise aeg ja tuli valida, kas erastada või loobuda,“ selgitas Jane, miks isa surnuks kuulutada otsustati.
Kogukas ja hallipäine Kasari ilmus täna kohtusse koos oma naise ja tütrega ning esitas kohtule isikut tõendava dokumendina Eesti passi, mille kehtivusaeg lõppes 2005. aastal.
Kasari seletuste kohaselt lahkus ta kõigepealt Ukrainasse, seejärel Valgevenesse ning kui passi aeg lõppes, oli ta Leedus.
„Müüsin seeni Vilniuse turul,“ vastas Kasari kohtunik Tambet Graubergi küsimuse peale, millega ta elatist teenis. Delfile täpsustas Kasari hiljem, et tal oli Vilniuses väike müügipunkt ning see eksisteerib seniajani. Sõltuvalt kohtuotsusest on ta ka valmis Leetu tagasi pöörduma.
Surnuks tunnistatud mees elas Leedus Zanavykai külas ning sai enda sõnul kuidagimoodi elus hakkama. Kasari kinnitas, et tuli Eestisse tagasi 2014. aasta septembris, kuna vajas arstiabi.
Svetlana Kasari: nägin oma meest täna esimest korda 18 aasta jooksul
Kohus palus Ülo Kasari naisel Svetlanal meenutada, mis siis ikkagi 18 aastat tagasi juhtus. Naise sõnul lahkus Ülo 1996. aastal äriasjus Ukrainasse ning viimast korda kuulis ta mehe häält läbi telefoni, kui too sama aasta lõpul jõulude ajal koju helistas.
Ülo passitemplid tõepoolest ka tõestasid, et ta viibis 1996. aastal Ukrainas, järgmisel aastal Valgevenes ning siis taas Ukrainas. Viimased märkmed passis pärinevad 1998. aastal Valgevenest. Mida mees kõik need aastad võõrsil tegi, on seni jäänud mõistatuseks.
Kohus palus lisaks asitõendiks esitatud Ülo vanadele fotodele naisel Svetlanal ja tütrel Janel ka kinnitada, et mees nende vastas on tõepoolest ikka nende abikaasa ja isa.
„Jah, kinnitan, et see mees on Ülo Kasari. Kuidas ma ta ära tunnen? Ta sarnaneb oma isale. On küll vanaks jäänud, kuid sarnaneb oma isale,“ kinnitas Svetlana.
Ka Ülo tütar Jane kinnitas, et kuigi ta oli isa kadumise ajal väike, on tegemist tõepoolest sama inimesega. Tütre hinnangul tuli 62-aastane mees tagasi seepärast, et hakkab juba tasapisi vananema, ja kuna ka tervis vajab aeg-ajalt turgutamist, siis oleks ebameeldiv, kui pole haiguskindlustust.
Kohtunik selgitas Svetlana Kasarile, et surnuks tunnistamine ja selle tühistamine peab põhinema selgetele asjaoludele. Naine põhjendas mehe surnuks tunnistamise vajadust omandiküsimusega. „Andsin avalduse, et Ülo surnuks kuulutada, kuna ma poleks saanud maad erastada muidu. Olukord oli selline, kuna tütre elukaaslane suri ja tütrel oli ka väike laps. Meil oli vaja maade asi korda saada,“ selgitas naine.
Kasari põhjendas Eestist ära minekut perekondlike probleemidega. Halbu suhteid vanemate vahel mäletas kohtus ka tütar.
Kasar: kadumine oli viga, uuesti ma seda ei teeks
Ülo Kasari rääkis Delfile pärast kohtuistungit avameelselt, et naise eest põgenemine oli põhjuseks, miks ta 1996. aastal pikaajalise enesepagenduse ette võttis, kuid ta kahetseb täna oma tegu.
„See oli viga, uuesti ma seda ei teeks,“ ütles Kasari, pilk kaugusesse suunatud.
Kasari kinnitusel uut elu armastust tal Ukrainas, Valgevenes ja Leedus ei tekkinud, kuid mees möönas lühemaajalisi romantilisi suhteid.
Kehtiva isikut tõendava dokumendi puudumine tekitas ka palju probleeme, kuid mees sai kõige kiuste hakkama.
Küsimusele, kui palju on 18 aastat Eestist eemal viibinud mehe arvates vana kodumaa muutunud, vastas Kasari, et eestlased on vahepeal kibestunumateks, kinnisemateks ja kurjemateks muutunud. „Niisama enam keegi abi ei paku,“ nentis mees.
Õige kodumaa tunne tulevat Ülole tagasi siis, kui kohtuotsus tema surnuks tunnistamise tühistamise kohta on käes. Selleks tuleb mehel oodata veel mõned nädalad, sest otsus tuleb 6. veebruaril.
Kohtuniku kinnitusel on siseministeerium juba jõudnud teatada, et neil vastuväiteid ei ole.
