Autojuhi seiklused ühistranspordis: "Bussiga liiklemine nõuab tugevat närvi ja ajavaru!"
17. novembril kella 15 ajal toimus Tartu Töötukassa lähistel see õnnetu avarii. Buss number 7 pööras paremale liiga väikese kaarega ning võttis keskmiste ustega kaasa ristmikule kõige lähemal parkinud auto tagastange ja tagatuled. Naisjuht peatas kohe ühissõiduki ning avas ainult esimesed uksed, et kahjusid hindama minna. Minu õnn, et ta need uksed ka avatuks jättis, muidu oleksime tubliks tunniks kõik bussis lõksus olnud, kuni politsei saabub ning juhtunut dokumenteerib.
Minu kahjuks oli see liin ainuke, mis soovitud kohta, Arhitekti peatusesse liikus. Nii ma siis järgmised tublid kilomeetrid jala kõmpisingi. Ise vaikselt palvetades, et asendusbuss ikka liikvele pannakse, sest muidu ei saa ma Arhitekti peatusest enam minema.
27. novembril kell 17.28 ootas elukaaslane koos lasteaiast tulnud lapsega E-kaubamaja peatuses bussi number 12. Ootama võisid nad sinna jäädagi, sest müstilisel põhjusel seda kauaoodatud liini ei ilmunudki. Õnneks sellisel kellaajal liikus ka alternatiivne variant, millega sai koos põnniga üsna kodu lähedale. Pärast pikka tööpäeva on sellised pisikesed üllatused väga armsad.
28. novembri hommikul kell 8.15 lakkas bussi number 12 ustesulgur töötamast Sõbra Selveri ees. Lapse lasteaeda toimetamise hommikul oli see muidugi väga rõõmustav uudis. Krabasin siis põnni käekõrvale ja nii me vantsisime jälle üle kilomeetri karges hommikus. Igaks juhuks sai veel rühma üle ka helistatud, et me ikka saabume, lihtsalt buss andis alla.
Ootan pikisilmi, millal auto remondist tagasi saan. Bussiga liiklemine nõuab tugevat närvi ja pidevat ajavaru vähemalt tunni jagu, et saaks ootamatustega toime tulla.
